Tere jälle!
Lubasin eelmises postituses väga entusiastlikult, et võtan ühe kuu jooksul kõik meie poole aasta tegemised kokku. Kes mu blogi aga vähegi jälginud on, teavad, et see lubadus oli juba eos hukkumisele määratud. Kui pooleteise kuu tagant üks sissekannegi tuleb, olen juba aktiivne blogija olnud. Seega aitab utoopilistest lubadustest! Üritan lihtsalt tasapisi meie tegemisi järgi kirjutada ja ehk on lootust, et üks hetk saab blogi meie päevakajaliste sündmustega klappima. :)
______________________________________________________________________
Järjejutt jäi sinnamaani, et pärast kolme kuud Dino õunaimpeeriumis töötamist oli meil raha juba piisavalt kõrvale pandud, nii et otsustasime korjamisega selleks korraks lõpparve teha ja oma töö vilju nautima hakata. Esialgseks sihtpunktiks oli Brisbane. Brisbane asus meist küll ainult paaritunnise sõidutee kaugusel, aga otsustasime teekonna nelja päeva peale venitada, et ka tee peale jäävate rahvusparkidega tutvust teha.
Lubasin eelmises postituses väga entusiastlikult, et võtan ühe kuu jooksul kõik meie poole aasta tegemised kokku. Kes mu blogi aga vähegi jälginud on, teavad, et see lubadus oli juba eos hukkumisele määratud. Kui pooleteise kuu tagant üks sissekannegi tuleb, olen juba aktiivne blogija olnud. Seega aitab utoopilistest lubadustest! Üritan lihtsalt tasapisi meie tegemisi järgi kirjutada ja ehk on lootust, et üks hetk saab blogi meie päevakajaliste sündmustega klappima. :)
______________________________________________________________________
Järjejutt jäi sinnamaani, et pärast kolme kuud Dino õunaimpeeriumis töötamist oli meil raha juba piisavalt kõrvale pandud, nii et otsustasime korjamisega selleks korraks lõpparve teha ja oma töö vilju nautima hakata. Esialgseks sihtpunktiks oli Brisbane. Brisbane asus meist küll ainult paaritunnise sõidutee kaugusel, aga otsustasime teekonna nelja päeva peale venitada, et ka tee peale jäävate rahvusparkidega tutvust teha.
Käisime kahes kõige suuremas: Lamingtonis ja Springbrookis. Viimasest jõudsin juba eelmises postituses rääkida. Lamingtoni näol on samamoodi tegemist vihmametsaga, mis vohab ligi 20 000 hektari suurusel maalapil. Rahvuspargis on kokku üle 300 km erineva pikkusega matkaradasid, mis viivad ilusate vaateplatvormide ja koskedeni. Jõudsime meiegi nii mõnegi raja sealt läbida. Kes kunagi peaks sinna kanti sattuma, siis tasub kindlasti seiklema minna!
Vaade Gold Coastile.
Kämpida oli sellel ajal üsna jahe. Õhtuti võis temperatuur nulli lähedale langeda, nii et alati tuli selliseid kohti otsida, kus lõkke tegemine oli lubatud. Talvel leiab neid õnneks päris kergesti.
Laila pildikogust.
Siin pidi jutu järgi hommikuti nokkloomi näha olema, aga meil kahjuks ei läinud õnneks.
Laila pildikogust.
Laila pildikogust.
Kui meie oma kahe sõiduauto, ühe telgi ja paaridollariliste matkatoolidega olime väga tagasihoidlikud kämperid, siis kaaskämperite kohta ei saa kindlasti sama öelda. Räägiksingi siinkohal põgusalt austraallaste enda kämpimisharjumustest, sest pole seda enda mäletamise järgi varem teinud.
Esiteks võib öelda, et kämpimine on kindlasti austraallaste elu üks lahutamatu osa. Mis on muidugi iseenesest mõistetav, sest ilm soosib neid ju selleks pea aasta läbi. Üllatav on aga see, et väga tihti kui juttu tuleb puhkusest, siis austraallaste jaoks tähendabki see karavaniga kuskile loodusesse põgenemist. Ometigi raha ei ole neil kindlasti takistuseks, et ka kuskile välja lennata.
Ja kui juba kämpimiseks läheb (olgu selleks kas või üksainumas ööpäev), siis kaasa taritakse ikka väga uhke varustus. Tavaliselt on neil auto taga juba karavan olemas, aga kui see puudub, seatakse üles võimas mitmekambriline "telk", mis tegelikult annab juba pisema maja mõõdu välja. Edasi pakitakse lahti kõik kokkupandavad lauad ja toolid, väike varjualune "maja" kõrvale ning moodsamad kämpijad on kaasa toonud ka oma isikliku grilli ja dušikabiini. Telklale antakse viimane lihv generaatoriga, et saaks sisse lülitada kõik prožektorid, külmutuskapid ja teised voolu nõudvad seadmed.
Kogu selle telkla ülesseadmine võtab neil nii mõnegi tunni. Alati omakeskis mõtleme, et ju siis tulid pikemaks ajaks, et nii korralik varustus kaasas on. Tihtilugu pakitakse aga juba järgmise päeva varajastel hommikutundidel kõik tavaar tagasi kokku ja sõidetakse minema. Alguses oli seda üsna kentsakas vaadata, sest meie jaoks on alati kämpimise võlu just selle lihtsuses ja loodusläheduses peitununud. Samas, kui rahakott seda kõike võimaldab, siis miks mitte.
Mainiksin veel eraldi ära, et selline eluviis ei ole mitte ainult noortel ja keskealistel, vaid suure osa kämperitest, keda meie näinud oleme, moodustavad just pensionärid. Tihtilugu on nad pensionipõlve nautimiseks endale korraliku karavani soetanud ja tripivadki mitmete kuude kaupa üle Austraalia ühest kohast teise. Väga vahva.
Kui rahvuspargid olid nähtud, oligi meie järgmiseks sihtkohaks Brisbane. Brisbane on rahvaarvult kolmas linn Austraalias (umbes 2 miljonit elanikku) ja ühtlasi Queenslandi osariigi pealinn. Ööbisime hotellis, mille olime juba varem endale neljaks päevaks broneerinud. Võtsime kamba peale ühe suure toa. Kaks kahekohalist voodit, diivanid ja kõik muud jutud olid olemas. Kui ma õigesti mäletan, siis ühe ööpäeva hind oli kokku 140 dollarit.
Brisbane'is veedetud aeg jäi meil kahjuks natuke liiga lühikeseks, aga edasiste plaanide tõttu ei saanud seal kauem peatuda. Nii et jõudsime linnaga üsna põgusalt tutvust teha. Uudistasime tänavatel ringi, nautisime Wheel of Brisbane'i otsast linnavaateid ja käisime väljas. Tundus täitsa tore linnake. Külastaks teinekordki.
Laila sünnipäeva jõudsime ka pidada. Veerand sajandit, check!
Nagu juba suurem osa teist teab, jätkusid meie edaspidised seiklused juba Eestimaa pinnal. Nimelt otsustasime suve alguses Martiniga lähedasi üllatada ja kuuks ajaks Eestisse puhkama lennata. Plaan jõustus juba tegelikult jaanuari lõpus, kui me vaikselt lennupileteid vaatama hakkasime. Väga, VÄGA suur kiusatus oli kõigile meie tulekust teada anda, aga mõte inimeste üllatunud nägudest suutis meid siiski vaos hoida.
Lennupiletid saime üsna soodsalt. Edasi-tagasi piletid läksid meil kahe peale kokku 3200 dollarit (umbes 2200 eurot). Lend väljus 14. juunil kell 18.00 Brisbane'ist ja lõpp-punktiks oli Riia. Vahemaandumised olid Hong-Kongi ja Helsinki lennujaamas, kus mõlemas tuli pea 7 tundi aega surnuks lüüa. Pärnusse jõudsime kokkuvõttes 15. juunil kell 16.15. Ega mingi meelakkumine sellise pika reisi ettevõtmine ole. Ajavahe ajab segadusse, uni tuleb valedel aegadel ja kogu aeg on üks paras zombie olek. Tagatipuks olin ma kahel kõige pikemal lennul (9h ja 10,5h) ainus reisija, kellel istmel olev ekraan ei töötanud. What are the odds!
Esimesel lennul see nii väga ei häirinudki, sest nagunii enamiku ajast magasime. Teisel lennul oleks aga väga hea meelega ajaviiteks filme või sarju vaadanud. Seda üritati mul korduvalt parandada, aga kuidagi ei läinud õnneks. Sain omale lohutuseks mõned kinkekaardid ja hunniku vabandusi. Samas me olime eesoleva pärast terve aeg nii ärevil, et see pani kõik teised asjad kahvatuma.
Pärnu bussijaama tuli meile vastu Riin oma emaga. Riin oli üks vähestest, kes teadis meie plaanist. Ma teadsin, et ta plaanib suvel Inglismaale reisida ja ma ei tahtnud kuidagi riskida võimalusega, et see aeg võib kattuda. Polnud me ju üksteist tervelt 19 kuud näinud! Esimeseks "ohvriks" oli seega Maia. (neile, kellele asi segaseks jääb: Riin on minu üks parimatest sõbrannadest ja Maia tema ema, juhtumisi on nad ka meie naabrid). Kui ootamine juba bussijaamas liiga pikale venis ja Riin enam veenvaid vabandusi tuua ei osanud, aimas juba Maia, mis teoksil.
Järgmiseks ohvriks oli mu ema. Et nii Maia kui ka Riin tahtsid mu ema reaktsiooni näha, mõtlesime teda üllatada hoopis nende kodus. Maia kutsus mu ema endale külla ja mõistagi võttis ta pahaaimamatult kutse vastu. Meie Martiniga olime end seina taha peitnud ja hetkel, mil mu ema seda kõige vähem oodata oskas, hüppasime peidust välja. Ema pistis kohe kiljuma ja üritas aru saada, mis toimub: "Kääättuuu, sina või?!?! Kas päriselt?!?! Appi, mis sa siin teed?!?!" Jooksime üksteisele nuttes kaela ja kallistasime. Kui esimene šokk oli möödunud, võtsime veini lahti ja hakkasime aga omakeskis arutama, mis reaktsioon mu isal olla võib. Ema ei olnud aga siiani šokist üle saanud. Ärevalt helistati järjest kõik sugulased läbi, et juhtunust teada anda, ja umbes iga viie minuti tagant lisandus vestlusesse lause: "Issand, ma ei suuda siiani uskuda, nii lahe üllatus ikka". :)
Isa oli mul sellel päeval golfi mängimas, nii et tema saime ette võtta alles õhtul. Kui ta siis lõpuks koju saabus ja meid Martiniga märkas, tardus ta täiesti paigale ja oleks nagu kummitust näinud. Läks ikka oma mitukümmend sekundit enne kui sõnagi suust sai. :D Selleks õhtuks sai üllatustega ühelepoole.
Eestis oli ikka nii mõnus olla. Lisaks sellele, et lähedasi oli nii tore näha, oli ka lõpuks ometi soe! Nagu ma juba jõudsin ülevalpool mainida, siis Austraalias oli sellel ajal talv. Nii et põhimõtteliselt võib öelda, et me põgenesime külmast Austraaliast sooja Eestisse. There's a sentence I never thought I'd say.
Ja oh, kuidas me igatsesime eesti toitu! Siinkohal suur aitäh mu emale, kes meie poputamisest kuidagi ära ei väsinud ja meid iga päev imeliste roogadega kostitas. Lisaks muule saime lõpuks ometi ka kiluvõileibade, seljanka, tatra, heeringa ja musta leiva isu rahuldatud. Klassikalisest šašlõkist ja lambasoole vorstikestest tundsime ka puudust. Olgugi et austraallased on kõva barbeque rahvas, siis grillitava materjali valik on poelettidel ikkagi üsna nadi. Sellisel kujul šašlõkki, nagu meil Eestis müügil on, siin polegi. Valikus on üldjuhul vaid maitsestamata steakid ja vorstikesed, mis maitselt jäävad eesti omadele kõvasti alla.
Tagasi üllatuste juurde. Sõbrad langesid ohvriks järk-järgult. Suurema osa võtsime ette Solstitiumi festivalil, teistele helistasime, uurisime nii muuseas nende asukohta ja läksime seejärel üllatama, ning osadega juhtusime täiesti juhuslikult nägema.
Kui me Martiniga Austraalias oma puhkust planeerisime, siis tundus üks kuu täiesti piisav. Tegelikkuses möödus see aeg aga nii kiiresti. Sellist reaalselt puhkamise aega meil ei olnudki. Igale päevale oli midagi planeeritud, et näeks ära kõik tähtsad inimesed ja saaks võimalikult palju korda saata. Ja võib öelda, et eesmärk sai täidetud: sugulased nägime pea kõik ära ning sõpru jõudsime külastada nii Pärnus, Tartus kui ka Tallinnas.
Lennupiletid saime üsna soodsalt. Edasi-tagasi piletid läksid meil kahe peale kokku 3200 dollarit (umbes 2200 eurot). Lend väljus 14. juunil kell 18.00 Brisbane'ist ja lõpp-punktiks oli Riia. Vahemaandumised olid Hong-Kongi ja Helsinki lennujaamas, kus mõlemas tuli pea 7 tundi aega surnuks lüüa. Pärnusse jõudsime kokkuvõttes 15. juunil kell 16.15. Ega mingi meelakkumine sellise pika reisi ettevõtmine ole. Ajavahe ajab segadusse, uni tuleb valedel aegadel ja kogu aeg on üks paras zombie olek. Tagatipuks olin ma kahel kõige pikemal lennul (9h ja 10,5h) ainus reisija, kellel istmel olev ekraan ei töötanud. What are the odds!
Esimesel lennul see nii väga ei häirinudki, sest nagunii enamiku ajast magasime. Teisel lennul oleks aga väga hea meelega ajaviiteks filme või sarju vaadanud. Seda üritati mul korduvalt parandada, aga kuidagi ei läinud õnneks. Sain omale lohutuseks mõned kinkekaardid ja hunniku vabandusi. Samas me olime eesoleva pärast terve aeg nii ärevil, et see pani kõik teised asjad kahvatuma.
Pärnu bussijaama tuli meile vastu Riin oma emaga. Riin oli üks vähestest, kes teadis meie plaanist. Ma teadsin, et ta plaanib suvel Inglismaale reisida ja ma ei tahtnud kuidagi riskida võimalusega, et see aeg võib kattuda. Polnud me ju üksteist tervelt 19 kuud näinud! Esimeseks "ohvriks" oli seega Maia. (neile, kellele asi segaseks jääb: Riin on minu üks parimatest sõbrannadest ja Maia tema ema, juhtumisi on nad ka meie naabrid). Kui ootamine juba bussijaamas liiga pikale venis ja Riin enam veenvaid vabandusi tuua ei osanud, aimas juba Maia, mis teoksil.
Järgmiseks ohvriks oli mu ema. Et nii Maia kui ka Riin tahtsid mu ema reaktsiooni näha, mõtlesime teda üllatada hoopis nende kodus. Maia kutsus mu ema endale külla ja mõistagi võttis ta pahaaimamatult kutse vastu. Meie Martiniga olime end seina taha peitnud ja hetkel, mil mu ema seda kõige vähem oodata oskas, hüppasime peidust välja. Ema pistis kohe kiljuma ja üritas aru saada, mis toimub: "Kääättuuu, sina või?!?! Kas päriselt?!?! Appi, mis sa siin teed?!?!" Jooksime üksteisele nuttes kaela ja kallistasime. Kui esimene šokk oli möödunud, võtsime veini lahti ja hakkasime aga omakeskis arutama, mis reaktsioon mu isal olla võib. Ema ei olnud aga siiani šokist üle saanud. Ärevalt helistati järjest kõik sugulased läbi, et juhtunust teada anda, ja umbes iga viie minuti tagant lisandus vestlusesse lause: "Issand, ma ei suuda siiani uskuda, nii lahe üllatus ikka". :)
Isa oli mul sellel päeval golfi mängimas, nii et tema saime ette võtta alles õhtul. Kui ta siis lõpuks koju saabus ja meid Martiniga märkas, tardus ta täiesti paigale ja oleks nagu kummitust näinud. Läks ikka oma mitukümmend sekundit enne kui sõnagi suust sai. :D Selleks õhtuks sai üllatustega ühelepoole.
Eestis oli ikka nii mõnus olla. Lisaks sellele, et lähedasi oli nii tore näha, oli ka lõpuks ometi soe! Nagu ma juba jõudsin ülevalpool mainida, siis Austraalias oli sellel ajal talv. Nii et põhimõtteliselt võib öelda, et me põgenesime külmast Austraaliast sooja Eestisse. There's a sentence I never thought I'd say.
Oli lausa nii soe, et tuli end päikese eest vihmavarjudega kaitsta.
Ja oh, kuidas me igatsesime eesti toitu! Siinkohal suur aitäh mu emale, kes meie poputamisest kuidagi ära ei väsinud ja meid iga päev imeliste roogadega kostitas. Lisaks muule saime lõpuks ometi ka kiluvõileibade, seljanka, tatra, heeringa ja musta leiva isu rahuldatud. Klassikalisest šašlõkist ja lambasoole vorstikestest tundsime ka puudust. Olgugi et austraallased on kõva barbeque rahvas, siis grillitava materjali valik on poelettidel ikkagi üsna nadi. Sellisel kujul šašlõkki, nagu meil Eestis müügil on, siin polegi. Valikus on üldjuhul vaid maitsestamata steakid ja vorstikesed, mis maitselt jäävad eesti omadele kõvasti alla.
Tagasi üllatuste juurde. Sõbrad langesid ohvriks järk-järgult. Suurema osa võtsime ette Solstitiumi festivalil, teistele helistasime, uurisime nii muuseas nende asukohta ja läksime seejärel üllatama, ning osadega juhtusime täiesti juhuslikult nägema.
Kui me Martiniga Austraalias oma puhkust planeerisime, siis tundus üks kuu täiesti piisav. Tegelikkuses möödus see aeg aga nii kiiresti. Sellist reaalselt puhkamise aega meil ei olnudki. Igale päevale oli midagi planeeritud, et näeks ära kõik tähtsad inimesed ja saaks võimalikult palju korda saata. Ja võib öelda, et eesmärk sai täidetud: sugulased nägime pea kõik ära ning sõpru jõudsime külastada nii Pärnus, Tartus kui ka Tallinnas.
Riinu lõpetamine.
Kohustuslik turistikas Tartu linnas.
Jaanipäeva pidasime Rita ema talus. Niii mõnus oli. Lisaks sellele, et pererahvas meie eest ülihead hoolt kandis, asus koht ise rannast ainult paarisaja meetri kaugusel, nii et saime kuuma eest end meres jahutamas käia. Esialgselt planeerisime seal ainult mõned päevad olla, aga kuna kõik oli tõesti nii super, kujunes paarist päevast pea nädal.
Et Rita ema elukaaslane on kalamees, saime iga päev selliseid hõrgutisi süüa nii palju kui hing ihkas.
Saunaskäik oli ka igal õhtul kohustuslik.
Tallinnasse sattusime lausa kahel korral. Esimene kord käisime Martiniga Krissul külas ja teine kord väisasime Prodigy kontsertit. Nagu juba uudistes kajastati, siis natuke vajaka jäi tõesti, aga kuna me saime keskele seisma, siis heli oli veel enam-vähem ja jäime kokkuvõttes ikkagi rahule. Pilet oli ka odav. Kallima puhul oleks arvatavasti natuke rohkem kisa tõstnud. Ja eriti tore oli see, et seal nägin lõpuks ometi ka Mellu ära. :)
Krissu fabulous kiisu.
Prodigy kontsert. (foto: Jörgen Norkroos)
Paar päeva enne Austraaliasse naasemist korraldasime sõpradega metsas veel ühe viimase olengu. Välja sai valitud Saeveski metsaonn. Maja oli üle ootuste hea – ahi, voodiasemed, pisike kööginurgake ja kõik muu vajalik oli olemas. Elektrit muidugi polnud, aga sellest ei tundnud me ka puudust. Esimesel õhtul oli terve koht meie päralt, aga teisel õhtul lisandus seltskonda veel neljane punt välistudengeid. Esindasid Gruusiat ja Puerto Ricot. Väga tore oli.
Poes käies unustasime supi jaoks lusikaid osta, nii et päeva väljakutseks oli need ise meisterdada.
Tambet meisterdas suvikõrvitsa marinaadi.
Jäi vist rahule.
Kokkuvõtvalt võib puhkuse kohta öelda nii palju, et ikka täiesti kirjeldamatult hea tunne oli üle nii pika aja jälle kodus olla ja lähedastega aega veeta. Siinkohal tõesti SUUR aitäh kõikidele, kes muutsid selle aja meile nii meeldejäävaks. Tegite lahkumise väga raskeks! Kui esimene kord olime eesoleva pärast nii ärevil ja isegi tahtsime Eestist mõneks ajaks eemale saada, siis seekord oli just vastupidi. Olime juba nii pikalt kodu igatsenud ja just kui olime hakanud uuesti Eesti ellu sisse elama, kiskus lennukuupäev meid sellest välja. Seekord ei pea aga uut korda enam nii kaua ootama. :)
