Tervitused üle poole aasta!
Vabandan kohe ette ära, et nii pikk vahe on sisse jäänud. Seekord ei olnud põhjus vähemasti minu enda laiskuses, vaid tehnika vedas mind alt. Nimelt otsustas umbes 6 kuud tagasi mu kallis läpakas otsad anda. Mingit adekvaatset IT-härrat ei suunud ma päris kaua leida ning kui ma ta lõpuks leidsin, tuli välja, et masina kordasaamisest võin vaid und näha. Sain vähemalt kõik oma failid tagasi, soetasin just hiljaaegu uue läpaka ja nüüd lõpuks saangi jälle blogiga tegelema hakata. Et te ei peaks aga korraga ühte pikka romaani lugema hakkama, üritan kuu aja jooksul paari-kolme postitusega meie poole aasta tegemised kokku võtta. :)
_____________________________________________________________________
Et teie mälu natuke värskendada, lõppes eelmine postitus lausetega melonifarmis peaks tööd veel umbes kuuks ajaks jaguma ja hetkel oleme oma siinse eluoluga küll väga rahul. Elu Griffithis oli meile tõesti mokkamööda, ent ometigi olime juba nädala pärast end 1100 km kaugusel asuvasse väikelinna Poziere'i sisse seadnud ning melonid õunte vastu välja vahetanud. Mis siis juhtus?
Tegelikult ei juhtunudki mitte midagi. Ei mingit põnevat draamat ei tööl ega kodus. Otsustasime enne töö lõppu ära minna sel lihtsalt põhjusel, et saime uue tööpakkumise. Nimelt meie endised töökaaslased Liisi ja Elari olid juba paar nädalat varem melonifarmiga hüvasti jätnud ja suuna idaranniku poole võtnud. Nad said omale töö ühes õunafarmis, kuhu nüüd ka meid kutsusid. Et me oleme varemgi õunafarmis töötanud ja sealt väga heade mälestustega lahkunud, otsustasime asjad kokku pakkida ja neile järele minna. Seda enam, et melonihooaeg oli nagunii iga hetk lõppemas.
Lahkuda oli muidugi väga kurb. Töölt isegi mitte nii väga. Pea ülepäevitised unenäod arbuusivagude kõplamisest ja meloni pakkimisliinist andsid juba vaikselt mõista, et oleme seal liiga kaua olnud. Karavanpargi ja sealsete inimestega oli aga teine lugu. Selle lühikese ajaga oli juba nii kokkuhoidev kommuun välja kujunenud ja inimesed lähedaseks saanud. Meid lohutas vaid teadmine, et paari nädala pärast läheks kogu see punt niikuinii laiali. Meie tegime lihtsalt otsa lahti. Enne minekut tegime väikese lahkumispeo, jätsime kõigiga selleks korraks hüvasti ja lubasime Eestis kindlasti taaskohtuda, kui kõik rännumehed on lõpuks tagasi kodumaa pinnale jõudnud.
Selline oli siis meie uus kodu Stanthorpe'i linnas, mis asus farmist paarikümne kilomeetri kaugusel. Väga mõnus stuudio-stiilis maja.
Karavanpargi kõige uuem asukas, Madise koduloom.
Märtsi teisel nädalal panimegi kõik oma kodinad kokku ja võtsime suuna Poziere'i poole. Jaotasime teekonna kolme päeva vahel ära, et saaksime enne uut tööd ka natuke puhata.
Tööle hakkasime õunafarmis nimega Rizzato I & L & Sons. Nagu nimigi ütleb, oli tegemist taaskord perefirmaga. Töö ise oli meile tuttav, sest oleme juba varem jõudnud Austraalias enda korjamisoskust pirnide, õunte ja ploomidega proovile panna. Uus kogemus oli aga töötada ja elada nii kindlalt piiritletud reeglite järgi. Alustades siis üldse esimesest tööpäevast. Kui eelnevates farmides oleme õppinud käigu pealt või tehti kiire pooletunnine töö tutvustus, siis siin võttis see aega 5 tundi. Kogu korjamise protsess, millega saab ilmselgelt igaüks hakkama, võeti nii üksipulgi läbi, et pidime väga suure tahtejõuga muigeid alla suruma. Alustades joonistest, kuhu tohib redelit panna, mitmenda astmeni astuda, mitu õuna tohib maksimaalselt kotis olla, kuidas neid täpselt korjata, kuidas redeli otsas olla ja kuidas täpselt redelist alla tulla. Ja kui ma ütlen "täpselt", siis ma mõtlen seda sõna otseses mõttes..kui nö teooria oli läbi, läksime istandusse ja ta näitas kuidas iga näpp peab olema suunatud ja kuhu toetama, kui tahame õuna korjata. See on ainuõige viis korjamiseks ja muud ei aktsepteerita.
Vaatasime Martiniga üksteisele nõutult otsa ja proovisime siis selle meetodi järgi korjata. Et meile eelnevatest kohtadest pole selliseid spetsiifilisi piiranguid peale pandud ja oleme nii korjanud, kuidas endal mugavam ja kiirem on, kulus ikka mitu-mitu päeva, et uue süsteemiga harjuda. Aga nagu öeldakse, siis inimene harjub kõigega. Saime meiegi lõpuks tema nõutele vastama.
Teine asi, mis meile esimesel päeval nalja pakkus, oli pikk loeng teemal "õuntega ei tohi kaubelda". Nimelt siis rääkis omanik Dino meile pikalt ja laialt kunagi tema farmis tööl olnud seljakotiränduritest, kes võtsid töölt 10 õuna koju kaasa ja need tomatifarmis tööl olnud inimestega 10 tomati vastu vahetasid. Ennekuulmatu, tema sõnade järgi. See lugu on minu arust niigi humoorikas, aga meie jaoks muutis selle veel eriti naljakaks tõsiasi, et just eelmine päev olid Elari ja Liisi meile oma esimesest päevast rääkinud ja see sama lugu tuli jutuks. Võite meie nägusid ette kujutada, kui järgmisel päeval omanikuga väikeses kontoriruumis olles kuuleme sõnapaari "10 tomatit" ja kuidas me siis pidime kogu oma tahtejõu mängu panema ja alahuult hammustama, et mitte naerma plahvatada...
Aga see selleks. Kui see pikaleveniv esimene päev välja arvata, järgnes edasi juba väga rutiinne töö kulg. Töö oli iga nädal esmaspäevast laupäevani. Pühapäeval saime lihastele puhkust anda ja esmaspäeval algas kõik uuesti. Palka saime tükitöö alusel. Erinevate õunte eest saime erinevat hinda, aga üldiselt jäi hind ühe kasti eest vahemikku 38-50 dollarit. Üks kast mahutas 400 kg õunu. Olenevalt puudest ja õunte suurustest, suutsime päevas kahe peale korjata kesmiselt 8-9 kasti. Parimatel päevadel, kui eriti head read sattusid, suutsime teha ka 10 ja 11, aga neid päevi tuli väga harva ette.
Korjamise muutis natuke aeglasemaks ka see, et kui kolm kasti olid täis korjatud, pidime ise traktoriga pakkimismajja sõitma, täis kastid traktori tagant lahti ühendama ja uued tühjad kastid asemele võtma. Vahepeal olid read pakkimismajast nii kaugel, et sõidu peale kulus 15 minutit (traktoriga oli meil ainult teise käiguga lubatud sõita). Paar inimest isegi vallandati kui nähti neid lubatust natuke kiiremini sõitmas. Vallandamine oli seal farmis igapäevane nähtus. Küll inimesi vallandati siis, kui nad täis kotiga redeli otsast alla kukkusid (selle asemel et muret tunda, kas inimesega on kõik korras), küll selle pärast, et keegi õunu teise meetodiga korjas, traktoriga sõites teist puud riivas ja paar õuna maha pudenes kui ka selle pärast, et korjamise kiirus ei olnud piisav. Põhjuseid oli igatahes jalaga segada.
Töötajaid oli kokku 150 ringis. Suure enamuse moodustasid soomlased ja inglased. Aga oli ka sakslasi, prantslasi, itaallasi, eestlasi jt rahvusi. Enamike seljakotirändurite tollane elu piirduski ainult selle farmiga, sest ka eluase oli farmi territooriumil. Nimelt oli omaniku Dino valduses mitmekümnete kilomeetrite raadiuses väiksemaid õunaistandusi. Igas istanduses oli oma pakkimismaja ja pakkimismaja kõrval seljakotiränduritele elamiseks mõeldud väikesed majad. Igas majas elas keskmiselt 8-12 inimest. Umbes 80%-l töötajatest ei olnud autot, nii et poes käimiseks pidid nad takso võtma ja 15 km kaugusel asuvasse väikelinna Stanthorpe'i sõitma. Hommikuti jala tööle minemine võttis paljudel üle tunni aja aega.
Meil Martiniga oli õnneks enda auto olemas, aga alguses elasime samuti ühes farmi majas. Meile aga täitsa meeldis seal. Meie majas elas kokku 8 inimest. Meie Martiniga, Liisi ja Elari, kolm sakslast ja üks prantslane. Imekombel olid pea kõigil autod olemas, nii et me ei pidanud kõiki igalepoole sõidutama. Majas oli kokku 4 tuba, 2 duši, 2 WC-d, köök ja elutuba, seega ruumi oli piisavalt ja majakaaslastega oli meil samuti vedanud. Et Dinole meeldis väga reegleid kehtestada, oli muidugi ka majas elamise kohta hunnik reegleid. Alustades sellest, et kasutada tohid ainult enda numbriga graveeritud kahvlit ja nuga kuni selleni välja, et teiste majade elanikke ei tohi jumala eest külla kutsuda ega ka ise teistel külas käia.
Alguses pakkusid kõik need reeglid meile pigem omakeskis nalja, aga lõpuks hakkasime end kui vanglas tundma. Eelkõige just siis, kui ka Laila ja Argo otsustasid Dino õunafarmiga liituda. Nimelt oli Lailal ja Argol veel üks ports farmipäevi puudu ja nad tahtsid need meie farmis ära teha. Et Liisi ja Elari olid just samal hetkel otsustanud õunafarmiga lõpparve teha, vabanes meie majas tuba. Rääkisime Dinoga juba aegsasti ära, et nad saaksid meie majja tulla, aga kohale jõudes paigutas ta nad ikka hoopis teise majja. Täpsemalt siis 12-inimese majja, kus kellelgi peale nende ei olnud autot, nii et nad said hommikuti ilusti kõiki tööle sõidutada ja poodi vedada. Olime pettunud küll, aga mis sa ikka teed.
Kui siis üks õhtu see kauaoodatud uus Game of Thronesi osa tuli, kutsusime Laila ja Argo enda juurde vaatama. Seltsis segasem. Nad olid kokku meie majas reaalselt 2 tundi, aga sellest tuli sekeldust kui palju. Järgmine hommik oli omanik kell 6 meil ukse taga ja märatses. Ärkasime kõik hirmust üles ja läksime vaatama, mis toimub. Kõigepealt võttis omanik ette sakslased, kes olid julgenud enda toas ühe voodi asetust muuta. Ta ütles, et see on lubamatu, sest reeglites oli ju selgesõnaliselt öeldud, et mööblit ei tohi ümber tõsta. Siis võttis minu ette ja küsis, kas eile olime siin majas üksi. Vastasin ausalt, et kaks tundi tulid tõesti sõbrad korraks siia filmi vaatama. See vastus teda ilmselgelt ei rahuldanud. Sain pika loengu sellest, kui vastutustundetu ma olen ja kuidas tal võib sellest hull jama kaela tulla, sest lepingus on ju selgelt kirjas, kui mitu inimest võib majas viibida. Olin väga hämmeldunud, ei suutnud uskuda, et selline vestlus reaalselt aset leiab. Küsisin, et mis jama saab sellest tulla, et kaks sõpra korraks külla tulevad ja vastused olid väga ebamäärased. Lõpp-kokkuvõttes viitasid kõik vastused ikka sellele, et "aga reeglid ju näevad nii ette". Nojah, ei hakanud temaga edasi vaidlema, vaid küsisin viisakalt, kuidas me siis oma sõpru pärast tööd näha saame, et mingit probleemi ei tekiks. Ta vastas, et kui nad soovivad pärast tööd meile külla tulla, siis peame enne talle helistama, loa saama ja siis võivad nad 15-30 minutiks istuma tulla. Olin šokis. Isegi selle kirjutamine paneb mind praegu muigama, sest see tundub olevat nagu minu liialdatud versioon. Aga ei ole. Kõik oli täpselt nii.
Et me oleme kõik juba piisavalt vanad ja ei ole harjunud enam koduarestis istuma, otsustasime endale Stanthorpe'i nelja peale maja üürida. Me oleks võinud seda kohe teha, sest saime palju ilusama maja, täieliku privaatsuse ja lisaks ka rahaliselt tunduvalt kasulikuma variandi. Põhjus, miks me seda sammu nii pikalt edasi lükkasime, oli selles, et eelnevaid töölisi on mujale kolimise pärast lahti lastud. Meil läks aga õnneks ja saime tööle edasi jääda. Muidugi välja kolimisega on ka veel üks eraldi naljajutt rääkida. Check-out pidi meil kõigil olema kell 7 hommikul, töö hakkas aga kell 10 hommikul. Küsisime viisakalt, kas tohiksime selle paar tundi majas või maja ees parajaks teha, aga vastus oli loomulikult eitav. "Ei, ei, nii küll ei saa, sest check-out tähendab, et te ei tohi siin majas enam viibida". Dino täpsed sõnad. Nojah. Egas siis midagi, sõitsime siis aga lähimasse linna ja ootasime autos, kuni tohib tööle sõita. Pärast tööpäeva meenus Lailale, et ta oli paar riideeset pesunöörile kuivama unustanud. Pärast tööd tahtis hoovist kiirelt läbi lipsata, aga samal hetkel sai kõne oma endiselt majakaaslaselt, et Dino olevat käinud pesuresti uurimas. Nimelt oli ta ära tundnud ühe Argo oranži pluusi ja oli selle endaga kaasa võtnud. Kui siis ehmunud majakaaslane küsis, kas ta saaks selle lihtsalt Argole homme tööl üle anda, vastas omanik eitavalt. "Ta on juba ju välja checkinud ja ise ütles, et tal ei ole enam siin asju". Särk võeti kaasa ja Argo seda rohkem ei näinud. Teised riided võttis nende endine majakaaslane kohe pärast omaniku külaskäiku enda tuppa ja valetas, et need on tema riided. Lailale saatis aga sõnumi, et jumala eest kumbki neid riideid tööle selga ei paneks, sest muidu saab omanik kohe aru, et tegemist oli nende rõivastega. Väga normaalne. :D
Majaga tulid kaasa ka kolm kodutut kassi, kes end selle maja hoovis juba väga koduselt tundsid. :)
Vabandan, et töö jutt nii pikale venis, aga me keegi ei olnud varem sellist inimest kohanud ja nüüd tagantjärele tundub see kõik nii humoorikas, et tahtsin seda ka teiega jagada. Kui nüüd aga natuke positiivsemal noodil jätkata, siis selle töö juures oli boonuseks see, et iga nädal oli kindel vaba päev ja saime sellele päevale väljasõite planeerida. Kolme kuu jooksul jõudsime päris palju Gold Coasti ümbrust uudistamas käia ja ilusaid kohti avastada.
Esimesel vabal pühapäeval võtsime suuna Gold Coasti poole, et oma silmaga Surfers Paradise üle vaadata ja lootsime ka surfata. Ilmateate järgi pidi ilus ilm olema, aga kohale jõudes ootasid meid ees pilvine taevas, tugev tuul ja liiga suured lained. Surfamise pidime seega ära jätma, aga saime niisama linna peal ringi uudistada. Vapramad (loe: kõik peale minu) käisid kohustuslikus korras ka ookeanis suplemas.
Samal päeval otsustasime ka Springbrooki rahvusparki seiklema minna. Sõit sinna kulges käänulisi teid mööda mäe serval, nii et vahepeal võttis kõhust päris õõnsaks. Kohale jõudes avanes aga väga kena vaatepilt. Läbisime vihmametsas mitu matkarada, saime 1 km kõrgusel mäe otsas pilvede sees olla ja koski imetleda. Kaane saime ka jalgade pealt otsida. Neid on siinsetes vihmametsades väga palju ja nii pisikesed, et ei panegi neid enne tähele, kui nad vereimemisest juba suuremaks on kosunud.
Ühel nädalavahetusel jõudsime ka Austraalia suurimat lõbustusparki Dreamworldi väisata. Ostsime päevapileti, millega saime terve päeva jooksul kõiki atraktsioone nii palju külastada kui hing ihkas. Lõbustuspark nägi ise väga kihvt välja ja pakkus meelelahutust kõigile. Nii neile, kes soovisid kängurusid paitades ja koaalasid pildistades natuke rahulikumat päeva veeta kui ka neile, kes korralikku adrenaliinisüsti otsisid. Meie jäime pigem ikka sinna teise kategooriasse. Saime hääled korralikult ära karjutud ja sisikonnad pahupidi pööratud.
Üks õudsemaid atraktsioone oli kindlasti Giant Drop. Istud atraktsoonile, mis vinnatakse 119m kõrgusele, siis lastakse sul seal üleval paar minutit jalgu kõlgutada ja siis ilma ette hoiatamata vabalangemisega alla kukkuda. Väga, väga hull oli. Mul tulevad veel praegugi sellele mõeldes külmavärinad peale. Mina olin aga ainus, kellele piisas ühest korrast. Martinil, Elaril ja Liisil jäi ühest korrast adrenaliini veel väheks. Huvitava faktina võin veel lisada, et see atraktsioon hoidis 14 aastat enda käes Guinnessi maailmarekordi tiitlit "Maailma kõrgeim vabalanguse atraktsioon". Tiiti kaotas see 2012. aastal, kui California lõbustuspargis avati 7 meetrit kõrgem atraktsioon.
Kaugelt paistab Giant Drop.
Mõningatel atraktsioonidel tehti ka pilti, nii et pärast sõitu saime alla galeriisse minna ja oma pilte "imetleda".
Tower of Terror oli teine väga hull atraktsioon. Vapralt ronisime aga kõige ette ja edasi saate juba näha allolevast videost, kuidas meid kõigepealt selg ees 160 km/h kiirusega 115 meetri kõrgusele veeti ja siis tohutul kiirusel maapinna poole laskuma pandi.
Ülejäänud nädalavahetused möödusid kas koduselt või looduses matkates. Pean taaskord lisama hunniku pilte vihmametsadest ja koskedest, sest see loodus on siin lihtsalt niivõrd kaunis. Võrreldes Lääne-Austraaliaga, kus veetsime suurema osa oma esimesest aastast, on idarannik palju lopsakam ja siinne loodus mitmekesisem. Siin mõned pildid meeldejäävamatest kohtadest:
Queen Mary Falls (40 m)
Toolooma Falls
Sellega saigi meie aeg Stanrhorpe'is ja Rizzato õunafarmis ühele poole. Kokku elasime-töötasime seal umbes 3 kuud. Juuni teisel nädalal otsustasime, et farmitööd on nüüd küll juba piisavalt palju tehtud ja tahame vahelduseks linnaelu nautida. Et aga see postitus juba liiga pikale venib, räägin kõigest edasi juba järgmises postituses. Luban, et seekord ei pea uut sissekannet pool aastat ootama!
No comments:
Post a Comment