Life lovers in Australia: June 2015

Põhimõtteliselt kõik meie viimase aja toimetused ongi pealkirjas välja toodud. Donnybrooki oleme vahetanud Margaret Riveri vastu ning hosteli asemel elame nüüd hoopis ühe austraalia perekonna juures. Donnybrookist tulime ära sel lihtsal põhjusel, et töö sai otsa. Kogu õunasaagi koristasime 20kesi ära kõigest 15 päevaga. Eks me salamisi ikka lootsime, et ehk saame samasse farmi jääda ka õunapuude lõikamishooajaks, aga see plaan läks vett vedama. Erinevalt teistest farmidest teevad Athertonid terve lõikamise ise, sest halb lõikus tähendab halba saaki ja nii vastutusrikast ülesannet nad backpackeritele anda ei taha. Kolmekesti pidavat neil lõikamisele kuluma ligi 4 kuud. Üsna pikk aeg küll, aga samas arvestades, et eelmises kohas ei jõudnud supervisor pirnipuid lõiganud backpackereid ära needa, siis igati mõistlik mõte.

Et pink ladyde hooajale ilus punkt panna ja kõiki tehtud töö eest tänada, kutsus Steve meid enda juurde ja kostitas meid hotdogide, koogi ja joogiga. Steve’i tänades ei olnud meist keegi kiidusõnadega ahne, sest kogu asi oli tal tõesti hästi organiseeritud ning töötajate eest hoolt kantud. Sellest kurikuulsast nö austraalia orjatööst oli asi kaugel. Ühtlasi jagasid kõik muidugi muljeid ka oma varasematest farmikogemustest ja seal jäi juba kiidusõnadest päris vajaka. Kõige eriskummalisem oli vist kirsifarm Tasmaanias, kus Colin ja Perrin töötasid. Tegemist oli siis kirsside korjamisega ja palka maksti tükitöö alusel. Kui kellegi kasti sattus liiga palju lehti või mädanenud kirsse, siis oli tööandjal kohe karistus välja mõeldud – tund aega päikese käes istumist, et ei saaks korjata ega ka varjus rahulikult oma karistust ära kanda.

Steve ja tema naine.

Colin ja Perrine.

Prantslaste kohustuslik selfiesticki pilt.

Nagu ma juba üleval pool mainisin, siis elame ühe austraalia perekonna juures. Pereema ja -isa polegi me veel näinud, sest nad on hetkel Uus-Meremaal suusareisil. Küll aga oleme jõudnud lähemalt tutvuda 20-aastase perepoja Corey ja tema parima sõbranna Jane’iga (19), kes samuti siin elab. Ajutiselt elab siin ühes toas ka itaallastest paar, aga neil on plaanis juba sellel laupäeval edasi Perthi minna, sest siin neil tööd leida ei õnnestunud. Toa rent on meil 250 dollarit nädalas ehk siis isegi odavam kui hostelis. :)

Maja on hästi hubane ja kõik vajalik on olemas. Lisaks on meil väliterrassil isegi mullivann, how cool is that! Siin on tõesti esimest korda nö “kodu” tunne tekkinud. Hostelis oli küll ülivinge, aga samas koduks seda ikka ei oleks saanud nimetada. Selle tunde tekkimisele aitavad muidugi kindlasti kaasa ka 3 karvast neljajalgset sõpra, kes meid juba omaks on võtnud – kass Babba, vanem koer Chopper ja 10-kuune kutsikas Allie.

Oma tuppa sisse kolides saime kauba peale ka need armsad tegelesed.

Vasakult Allie ja Chopper.

7 aastat tagasi võttis pere korraga Babba ja Chopperi, nii et need kaks saavad väga hästi läbi. Uustulnukat Alliet ei taha aga kumbki väga oma kampa sisse lasta. Vana koera käest saab Allie kogu aeg pragada kui ta talle ette jääb või liiga ülemeelikuks muutub ja ega kasski oma meelehärmi peida kui Allie liiga palju oma nina tema tegemistesse topib. Allie meelt see aga õnneks ei morjenda ja juba 5 minuti pärast läheb ta uuele katsele. :D Eks Chopper on ta juba omaks ikka võtnud, aga lihtsalt noor kutsikas väsitab teda.

Koerte tutvustus isale.

Ei kujuta ette, kuidas sellise pildi tegemine võimalik oli, sest ma pole pärast seda neid kahte küll üksteisele nii lähedal näinud.

Tähtis nina.

Babba.

Hädas Allie kui Babba on puu otsa põgenenud.

Jalutuskäigud metsas. :)

Natuke lähemalt ka linnast. Margaret River on väga ilus väikelinn, mis on tuntud oma surfirandade (just siin toimusid sellel aastal surfimise maailmameistrivõistlused) ja veinide poolest. Kõige paremaks Cabernet Sauvignoni piirkonnaks Austraalias peetaksegi just Margaret Riverit. Oleme martiniga isegi siinseid veine mekkinud ja peab tunnistama, et on tõesti väga head.

Eks sellega ole seotud ka see, miks me just Margaret Riveri kasuks otsustasime – terve linn on erinevate viinamarjaistandustega ümbritsetud ja just nüüd talve alguses hakatakse viinapuude oksi lõikama. Kokku peaks Margaret Riveris olema umbes 140 veinitootjat 5500 hektari peal. Tööliste värbamisega tegelevad siin kolm agentuuri. Käisime esimesel nädalal kõik kolm läbi ja kuulsime, et pruning algab umbes juuni teisel nädalal. Esimesed kaks agentuuri lubasid juuni alguses meiega uuesti ühendust võtta, aga lisasid juurde, et midagi kindlat nad ei luba (need, kellel on lõikamise kogemus juba olemas, on eelisjärjekorras jne). Kolmandas kohas öeldi meile aga kohe ära, et mingit eelnevat kogemust pole tarvis, sest nad pakuvad nagunii tasuta väljaõpet. Vestluse lõpus saime ka juba pihku 15-leheküljelised töölepingud, mille koha peal ära täitsime, nii et töö on meil olemas, aga see pole veel lihtsalt alanud. Pruning läheb lahti siis, kui kõik lehed on puudelt langenud. Ehk siis oleks hädasti vaja paari tormist ilma, et viimastestki lahti saada. Viimase info põhjal peaks töö algama esmaspäeval (15.06.2015). Pöidlad pihku!

Hetkel naudimegi taaskord töötu elu. Unustasin ennem mainida, et pärast õunte korjamist otsustasime ennast tehtud töö eest premeerida. Martin soetas endale uue Delli laptopi ja mina kaua ihaldatud Canoni peegelkaamera. Margaret River ja selle ümbrus on uue vidina näppimiseks ja õppimiseks tõesti kõige ideaalsem koht. Väga kaunis rannik. Oma vaba aja olemegi üldiselt looduses rändamise, metsades jooksmise, koertega möllamise ja majakaaslastega veinitamise vahel ära jaganud. Siinkohal ei hakkagi ma igast kohast lähemalt rääkima, vaid lasen piltidel enda eest jutustada. :)