Tervitused üle pika aja!
Oleks vast viisakas seda postitust ühe väikese vabandusega alustada,
sest taaskord on nii pikk vahe sisse jäänud. Kui tavaliselt on mul kohe üks asjalik ettekääne varnast võtta, siis seekord see kahjuks puudub. Tõtt-öelda ma teadlikult lükkasin selle postituse
tegemist kogu aeg edasi, sest tundus, et me lihtsalt pole midagi piisavalt
vägevat korda saatnud, millest teile pajatada. Nimelt selle pooleteist kuu
jooksul on nädalavahetused üldjuhul jagunenud kaheks: sellised, kus hommikust
õhtuni vihma ladistab ja kohe üldse välja ei kutsu, ning sellised, kus väljas
särab üle pika aja päike, aga me oleme tormisest töönädalast külma saanud ja
oleme sunnitud palavikuga kodus istuma.
Ma mäletan, et enne talve algust hoiatasid kõik kohalikud meid, et
siinne talv kujutab endast sellist perioodi, kus 2 kuud järjest lihtsalt iga
päev sajab. Kuna siiamaani olid ilmad enamasti ikka ilusad olnud, siis tundus
see mulle lihtsalt tüüpilise austraallaste liialdusena. Nüüd tundub, et sellel
on siiski tõepõhi all. Kalendri jägi peaks talv kohe-kohe läbi saama, aga
ilmade järgi tundub, et talv on alles nüüd võimust võtnud.
Igapäevane ilmateade.
Et see vahe veel suuremaks ei kasvaks, üritan meie viimase aja
tegemised siiski kokku võtta. Alustan kõigepealt tööuudistega. Nagu
pealkirjastki aimata võib, oleme Martiniga selle aja jooksul 30202-l puul
võrsed tagasi lõiganud. Uskumatu. Teadsime, et see number peab suur olema, aga numbreid kokku lüües
ehmatasime ise ka ära.
Maalilised hommikud töö juures.
Tükitöö hinnast. Vaatasin, et eelmises postituses ütlesin, et ühe puu eest saab 0,34 senti. Kuna igas blokis on erineva pügamisraskusega viinapuud, siis hind varieerub. Kõige madalam on olnud 0,22 senti tükk ja kõige kõrgem 0,50 senti. Lemmikuteks on osutunud 0,34-sendised, millega meil isegi õnnestus Martiniga töökoha rekord püstitada – mõlemad tegime 671 puud ehk siis 228 dollarit näkku. 0,50-sendiseid on väga raske lõigata, sest oksad on jube paksud, murda neid ei saa ja traadid on paksult prahti täis, niiet aega ja energiat kulub oluliselt rohkem.
Üldiselt võib öelda,
et kes tahab raha korralikult kõrvale panna, siis see töökoht ei ole selleks õige koht. Tõsi, meil Martiniga tuleb ette päevi, mil teenime väga head raha,
aga üldiselt jääb teenistus siiski umbes 160-180 dollari kanti päevas.
Ja meie oleme sealt kõige kiiremad lõikajad. Enamike päevateenistus jääb 75-80
dollari kanti. See on ka põhjuseks, miks väga paljud on otsustanud töölt
lahkuda. Lahkumisi tuli lausa nii massiliselt ette, et tööandja hakkas
palgatšekke järgmiste sõnumitega
ilustama:
Miks siis meie pole
uut töökohta otsinud? Eks me aeg-ajalt ikka viskame töökuulutustele pilgu peale,
aga me oleme vist uue töö otsimiseks lihtsalt liiga laisad ja mugavad. Jah,
võiks küll rohkem teenida, aga samas me oleme väga rahul on praeguse elukohaga,
üldse Margaret Riveri ja selle ümbrusega ning üldjoontes ka tööga. Supervisor on väga muhe mees, kes
rõõmsasti kõiki prunimisega aitab,
töö juures saad rahus oma muusikat kuulata (või miskit muud meelepärast – meie viimase
aja lemmikuks on kujunenud ööülikooli loengud) ning lisaks kõigele muule on see
lõikamine juba nii automaatseks kujunenud, et ei pea enam niimoodi pingutama nagu
alguses. Tegime sellega endale väga suure teene, et alguses end niimoodi tagant sundisime ja viimaste piirideni viisime. Tänu sellele on meie praegune tavatempo üsna kiire.
Vihmaga tuleb ka töötada.
Väike energia-boost hommikusöögi ajal.
Vaieldamatult Martini tööpäeva tipphetked.
Ja muidugi supervisori masinaga rallitamised.
Loomadest tööpõllul. Jõudsin vist juba eelmises
postituses mainida, et kängurud, lambad ja laamad on meil tööl igapäevased
tegelased. Nüüd on mul lõpuks õnnestunud neid ka pildile püüda (v.a. laamad – suudan kogu aeg valedel päevadel kaamera koju jätta).
Üliarmsad. Seda kurvem on muidugi järgnev jutt. Lambad
toodi Perthi lähedalt siia terveks talveks, sest süüa on neil siin lademetes.
Mida aga keegi ette näha ei tahtnud või ei osanud, on see, et keegi nende
lammaste eest tegelikult siin hoolt kanda ei viitsi ja et viinamaarjaistandus
kohe kindlasti ei sobi lammaste elukohaks. Lambad on oma loomult väga
arad loomad ja iga kord kui nad kuulevad autot tulemas või näevad kedagi enda
poole liikumas, pistavad nad joostes viinapuude ridade vahele peitu. Kuna
viinapuude ridade vahel on traadid, siis kipuvad nad kogu aeg nende otsa
koperdama ja oma jalaluid murdma. Mis neist lammastest siis edasi saab? Mitte
midagi. Nad jäetakse sõna otses mõttes sinna surema. Surm on sellisel juhul
väga piinarikas ja aeganõudev. Nad saavad enda ümber muru näksida kuni lõpuks lihtsalt
nälga surevad. Nüüd õnneks LÕPUKS võttis farmi omanik kõikide töötajate, supervisori ja manageri kaebeid kuulda ja
saatis lambad Perthi tagasi.
Ettevalmistused äraviimiseks.
Mul on
väga hea meel, et see samm lõpuks ära tehti, aga selle kahe kuu jooksul on oma
lõpu leidnud ikka mitukümmend lammast. Laipasid ei viitsinud muidugi keegi ära
koristada, niiet need jäeti lihtsalt nende viinapuude ridade vahele kõdunema. Ma arvan, et kõik on kuulnud, et laibahaisust võikamat
haisu ei ole olemas. Ja see peab tõesti paika. Kõik muidugi oleneb tuule suunast - vahepeal oli laip umbes 400 m kaugusel, aga tundus nagu see oleks sul
täpselt nina all. Ja siis pead kuidagi hinge kinni hoides ja aeg-ajalt
õhku ahmides päeva üle elama. Kõige õudsem on siis, kui surnud lammas satub
täpselt sinu reale, niiet pead üle selle astudes kuidagi need puud ära prunima. Meil sellist olukorda
päris ette ei ole tulnud, aga paari asiaati olen ikka niimoodi oksi lõikamas
näinud. Väga jube. Aga nagu ma juba ütlesin, siis õnneks nüüd on lambad ilusti
oma turvalises Perthi farmis tagasi.
Sellises seisukorras laiba juures ei ole hullu puid lõigata, aga kujutage nüüd ette, et samas kohas on äsja surnud ja lagunema hakanud lammas...
Tagasi helgemate teemade juurde. Sellel reedel (28.08.2015) toimus meil töö juures väike grillpidu. Grillisime hotdoge ja libistasime õllet. :)
Hetkeline tööseltskond. Võimalik, et järgmine nädal juba uued näod. :D
Ja tööuudised lõpetan eriti positiivsel noodil - MUL ON FARMIPÄEVAD LÕPUKS TEHTUD!!!!! Tundub nagu nende tegemisele oleks terve igavik kulunud. Olen nii palju kõikide käest kuulnud, kuidas farmerid kirjutavad sulle tegelikust palju rohkem farmipäevi kui korralikult kohal käid jne. Oleme Martiniga küll kogu aeg igal pool nagu viis kopikat kohal olnud ja tublisti tööd teinud, aga ikkagi oleme alati saanud farmipäevi ainult nende päevade eest, kus reaalselt ka tööd oleme teinud (isegi selliste päevade eest, mil töö nt tormi tõttu ära jäi, ei saanud me miskit, rääkimata nädalavahetustest). Aga lõpp hea, kõik hea. Muidugi tundub, et see maatöö on nii hingelähedane, et ei saa isegi pärast farmipäevade tegemist sellest valdkonnast eemale. :D
Pärast tööpäeva koju jõudes avaneb meil enda toast selline vaatepilt:
Paharetid on jälle mingi koerustükiga hakkama saanud ja karistuseks õue pandud ning siis tulevad meie akna taha kutsikasilmi tegema, et me nad enda tuppa laseksime.
Vahepeal läheb süda härdaks ja laseme nad sisse. Siis on Allyl muidugi uus mure – miks me kohe pärast tööd temaga mängida ei jõua.
Jõudsimegi sujuvalt töö juurest koduse idüllini. Nagu ma juba üleval pool mainisin, siis enamik nädalavahetusi on meil kas haiguse või vihmaste ilmade tõttu koduselt möödunud. Haigena poputasime ennast uhkete roogadega, vahtisime sarju (siinkohal tänud Mellule!), tegime LANi (Don't Starve Together on vaieldamatu lemmik) ja üritasime teed juues kõigest väest esmaspäevaks tagasi vormis olla.
Vihmastel nädalavahetusel proovisime ka meie LÕPUKS ära mullivanni. Ma tõesti ei tea, miks me seda varem ei teinud. Väga kibemagus kogemus - polnud ammu midagi niiiii mõnusat ja lõõgastavat kogenud (eriti pärast rasket prunimise tööpäeva), aga kibedaks muutis selle tõsiasi, et mullivann oli müügis ja kohe järgmisel päeval viis uus omanik selle minema. Pärast omakeskis ikka kirusime, et mille kuradi pärast me seda tihedamini ei kasutanud, aga no mis sa teed. Hea, et me ühe korragi sinna jõudsime. :D
Ja otse loomulikult on koduste nädalavahetuste sisse mahtunud ka fotoseansid mu lemmikute Martini, Babba, Ally ja Chopperiga. :)
Natuke häbelik.
Ainult töö ja koduga see postitus siiski ei piirdu. Nagu ma juba jõudsin täpsustada, siis möödusid enamik nädalavahetusi nii. Ometi õnnistati meid ka mõne ilusa pühapäeva ja lausa ühe üdini vihmavaba (ja tervisest pakatava) nädalavahetusega. Esimesel vihmavabal pühapäeval (19.07.2015) võtsime ette väikese retke Bunbury'sse, et kinno Jurassic Worldi vaatama minna. Pärast kinoskäiku otsustasime veel linnas ringi uudistada ja hilisõhtuks jõudsime otsapidi randa, kus saime tormi käes pekslevaid laineid vaadata. Me ei olnud kumbki väga vaimustuses Margaret River'isse tagasi sõitmisest, niiet otsustasime öö hoopis autos veeta ning unejuttudeks Edgar Allan Poe novelle kuulata.
Sellest järgmine pühapäev (26.07.2015) otsustasime pilgu peale visata Mammoth Cave'ile. Päris põnevaid lugusid ja fakte saime klappidega audio tourist teada. Enim meeldisid mulle lood ja fossiilid kunagi Austraalia mandril elanud megafaunast (hiigelvombatid, 3-meetrised kängurud jne). Ühesõnaga igati asja ette läinud 22 dollarit.
Sissepääs koopasse.
Paar nädalavahetust hiljem (15.08.2015-16.08.2015) külastasime Donnybrookis Ahtit ja ühtlasi nägime tema residentsis ka üle väga pika aja ära Alani ja Marko. Väga äge oli, niiet loodetavasti korraldame varsti midagi sarnast. :)
Ja nüüd eelmine pühapäev (23.08.2015) oli tõesti selline tunne, et talv on lõpuks ometi siinmail läbi saanud ja kevad (meie mõistes pigem suvi) võimust võtnud. Temperatuur võis 21 kraadi ligi olla küll. Me Martiniga olime sellest nii ekstaasis, et võtsime kohe suuna ühe seni avastamata ranna poole (Wyadup Rocks) ja hüppasime ookeanisse. Kõik tundus hästi olevat järgmise päevani, mil me mõlemad palavikus olime ja võidu nuuskasime. Ikka parajad tohmanid. Ei osanud (või ei tahtnud) läbi ampsata seda kõige salakavalamat varakevadist tuult ja jäime mõlemad haigeks. Saime ennast jälle krevetisalatitega lohutada ja aega arvutiekraani taga surnuks lüüa. Aga vähemalt sai talisuplus sooritatud!
Wyadup rocks.
Uudishimulikud krabid kivide vahel.
