Seiklused Lõuna-Vietnamis

Eelmises postituses saite lugeda meie tegemistest Balil. Pärast Balit lendasime otsejoones Vietnamisse, kus veetsime järgmised viis nädalat, ning sellega saigi selleks korraks meie Aasia puhkus läbi. Et me tegelikult juba teist nädalat Sydney kandis ringi seikleme, üritan kõik Vietnami tripi eredaimad hetked siia postitusse ära mahutada, et blogiga taas järje peale saada. Seetõttu hoiatan kohe ette ära, et postitus võib tavapärasest natuke pikem tulla, aga loodan, et tassi kohvi ja mõne snäki kõrval on see siiski üleelatav. Head lugemist! :)

_______________________________________________________________________

Enne kui konkreetsete tegemiste juurde jõuan, üritan teile Vietnamist natuke üldisema pildi maalida. Vietnami puhul on ametlikult tegemist kommunistliku riigiga, ent tänaval olevad propagandaplakatid, lippudel ilutsevad sirbid ja vasarad ning pildid kunagisest presidendist Ho Chi Minhist olid tegelikult ainsad märgid kommunismist, mis igapäevaelus silma jäid. Onuke Ho Chi Minh, nagu vietnamlased teda siin kutsuvad, oli Põhja-Vietnami president, kes 1975. aastal võttis Lõuna-Vietnami üle ning ajas lõpuks siit ameeriklased välja. Ta on saavutanud siin samasuguse staatuse nagu omal ajal Lenin Nõukogude Liidus. Lisaks sellele, et tema nägu näeb nii vietnamlaste kodude, hotellide, klassiruumide, söögikohtade kui ka erinevate riigiasutuste seintel, ehib see ka kõiki rahatähti. 

(Pilt võetud internetist.)

Central Post Office. Pildil Ho Chi Minh.

Nagu juba öeldud, on Vietnamis võimul kommunistlik partei, aga 1986. aastast on valitsus järginud liberaalset, doi moi nimetuse all tuntud majanduspoliitikat. Uue majanduspoliitika tulemusena sai nälgivast riigist võrdlemisi kiiresti suur toidukaupade ekspordija. Praeguseks hetkeks on Vietnam tõusnud maailma suurimaks kohviubade eksportijaks ning Tai järel teiseks riisi eksportijaks. Vaatamata oma majanduskasvule, kuulub Vietnam siiski vaeste riikide hulka. 

Elanike arvuks on umbes 90 miljonit, pealinnaks Hanoi ning käibel on kohalik rahaühik dong. Suuremates linnades saab kõik asjad aetud ka Ameerika dollaritega. Miljonäriks saamine on siin veel lihtsam kui Balil – umbes 40 euro eest saab miljon dongi.

Liikluskultuur on parajalt hullumeelne nagu Aasia riikidele ikka omane. Tee ületamine on siin kunst omaette. Pead iga sekund väga valvas olema, et ühes tükis teisele poole teed välja jõuda. Tee ääres oodata ei ole mõtet, sest siin mootorsõidukid jalakäijale teed ei anna. Siinne teeületamine näebki selline välja, et ühel hetkel lihtsalt astud julmalt teele ja siis hakkad vaikselt ennast sealt masinate massist läbi suruma, nii et nii sinu eest kui tagant vuhisevad kogu aeg rollerid mööda. Nagu Balil, veetakse ka siin motikatel kõikvõimalikku kraami ja harvad ei ole ka need juhud, kui ratas on nii täis laetud, et ei paista koorma alt väljagi. 

(Mõlemad pildid pärit internetiavarustest.)

Turismindus on vietnamlaste jaoks võrdlemisi uus haru. Seega ei olnud üllatav, et tihti oskas noorem generatsioon inglise keelt palju paremini kui vanem. Puutusime kokku ka selliste turismisektoris töötavate inimestega, kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Sellistel puhkudel aitas meid hädast välja telefoni tõmmatud inglise-vietnami sõnaraamat ning kätega vehkimised. Keelebarjääri tuli väga tihti ette ka näiteks taksoga sõites, nii et sisse istudes oleks mõistlik kohe sihtkoha aadressit näidata.

Kui nüüd Vienami keelest endast rääkida, siis tundub selle ära õppimine päris raske pähklina. Kasutusel on küll ladina tähestik, ent sõnu valjult välja veerida pole mõtet. Tegemist on nimelt toonikeelega ehk siis see, millise tooniga sa mingit sõna hääldad, muudab selle tähendust. Kokku on vietnami keeles 6 erinevat tooni. Sõna kirjapildi teadmisest on vähe kasu, sest õige häälduseta vaatavad kohalikud sind segaduses näoga ja ainult laiutavad käsi. Järele proovitud.

Väike näide sõna ma kujul.

Keelebarjäärist hoolimata jätsid kohalikud meile enamasti väga armsa ja abivalmis mulje. Kasutasin sõna "enamasti", sest ikka tuli ette neid kordi, kus üritati rollerite, puuviljade või muu nodi eest tegelikust hinnast mitmekordset kasu lõigata, aga samas ma ei ütleks, et seda tuli rohkem ette, kui mujal Aasias. Midagi pole parata - üks osa kohalikest näeb valges inimeses lihtsalt kõndivat rahakotti. Kõik meie positiivsed kogemused kaalusid aga kohe kindlasti need mõned üksikud negatiivsed üle ning etteruttavalt võin juba ära öelda, et järgmine aasta saate suure tõenäosusega siit samast blogist juba ka Põhja- ja Kesk-Vietnami kohta lugeda. :)

Aga olgu, asun nüüd asja juurde. Meie teekond algas Ho Chi Minhist ehk vana nime järgi Saigonist. Tõin selle eraldi välja, sest tundub, et ligi 80% elanikkonnast pole nime muutusega ära harjunud ning kutsuvad linna siiani Saigoniks. Linna nime muutus leidis aset 1975. aastal, kui kommunistlik Põhja-Vietnam võttis üle Lõuna-Vietnami ning viimase pealinn sai uue nime juba juttu olnud president Ho Chi Minhi järgi.

Ho Chi Minh City on oma 8 miljoni elanikuga Vietnami suurim linn. Aasia suurlinnale omaselt käib tänavatel pidev sagimine, kiirustamine ja kauplemine. Kuna ma ei ole kunagi eriline suurlinnade fänn olnud, siis Vietnami reisi haripunkt see minu jaoks kindlasti polnud. Samas andis see päris hea esimese üldmulje ning muidugi vietnami köögi ja ajalooga tutvumiseks on see väga õige koht. 

Ho Chi Minh City.

Mahajäetud pilvelõhkuja kesklinnas.

Bui Vien Street. Turistide seas kõige populaarsem tänav, sest põhiline melu ja möll toimub just siin. Ka meie hotelli asukoht.

Nii enamik rollerisõitjaid kui ka suur osa jalakäijaid kannab suumaske, mis nii vingugaasi kui ka päikese eest kaitsevad. Viimane on eriti tähtis vietnamlannade jaoks. 

Ttraditsiooniline vietnami koonusmüts.

Ho Chi Minhis veetsime suure osa ajast niisama tänavatel ringi uudistades ning uut kultuuri tundma õppides. Samas vaatamata ei jäänud ka kõige populaarsemad turistikad: endine presidendi palee, sõjamuuseum ja Mekongi delta.

Ja muidugi ka ööelu. 

Väga toredate kohalike tudengitega. 

Endine presidendi palee. Nägime rohkeid vastuvõtusaale (isegi presidendi naisel oli enda oma), kino, mängusaale jpt ruume. Kõige põnevam oli kahtlemata suur maa-alune punker, kust sõda juhiti. 

Presidendile tehtud kingitused.

Punker.

Presidendi voodi punkris.

Sõjamuuseumit väisasime niisamuti. Juttu siis Vietnami sõjast, mis toimus aastatel 1964-1973. Algselt oli tegemist Vietnami kodusõjaga, aga peagi muutus see Vietnami-USA vaheliseks sõjaks.  USA sekkus, et seista demokraatia eest ja takistada kommunismi leivikut. USA sai õiguse konflikti sekkumiseks, kui Põhja-Vietnamis rünnati kahte USA laeva. Väidetavalt lasi Ameerika president aga hoopis ise oma laevu tulistada, et kongressilt volitused saada.

Ja nii ta läks. Seda peetakse üheks kõige julmemaks ja verisemaks sõjaks pärast maailmasõdasid. USA heitis Vietnamile kokku üle 7 miljoni tonni pomme. See hulk on suurem kui USA kasutatud pommide hulk Teises maailmasõjas. Suur osa pommidest ei lõhkenud ning pärast sõja lõppu on Vietnamis hukkunud lõhkemata pommide tõttu veel kümneid tuhandeid inimesi. Kasutati ka keemiarelvu ja napalmi. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine.

War Remnants Museum.

Muuseum andis nendest sõjakoledustest väga graafilise ettekujutluse. Kõige rusuvamalt mõjusidki just pildid keemiahävitusrelvade ohvritest. Ka mitmed generatsioonid pärast sõda sünnitasid selle tagajärjel tugeva väärarenguga lapsi, mida on ka praegusel ajal Vietnami tänavapildis näha. Üks korrus oligi ainult keemiarelvade ohvritele pühendatud ja see oli ikka nii jube, et me keegi ei suutnud seda galeriid lõpuni vaadata. Kes soovib rohkem uurida, siis selle keemiarelva nimi on Agent Orange. 

See sõda muutus ka ameeriklaste enda seas väga ebapopulaarseks. Rahvas oli rahulolematu ning ei saanud aru, miks Vietnamis üleüldse sõditakse. Toimus palju proteste, eriti üliõpilaste seas. Noored mehed keeldusid massiliselt protesti märgiks sõjaväeteenistusse minemast ning lõpuks ei jäänudki ameeriklastel muud üle kui oma väed Vietnamist lihtsalt välja tõmmata. Kommunistid sõdisid NSVLi ja Hiina toel veel edasi ning sõda lõppes sisuliselt kahe Vietnami ühendamisega. 

Kõigest eelpool mainitust ja paljust muustki andis see sõjamuuseum väga hea ülevaate. Lisaks oli võimalik muuseumi ees vaadata ka helikoptereid ja tanke. Iga sõjatehnika juures oli silt infoga, kui palju mingeid sõjamasinaid USA-l kasutada oli, ning pommide juures oli eraldi ära märgitud, kui suure maa-ala nad ära suutsid hävitada.

Samad pommid paremas mõõtkavas.

Viimaseks turistikaks jäi meil Ho Chi Minhis ühepäevane tuur Mekongi deltasse. Saime hiiglaslike Buddha kujude taustal pilte teha, kanuudega sõita, riisiviina ehk Happy Wateri ära proovida, vietnami rahvusmuusikute saatel erinevaid puuvilju mekkida, püütonit õlal hoida ning lisaks ka näha, kuidas kookosekommide valmistamine otsast lõpuni välja näeb. Väga teguderohke päev. 

Mekongi delta lennukist vaadatuna.

Tuuribussi ootamas.

Esimene peatuspaik.

Ei, me ei ostnud endale ühesuguseid nokamütse. Need olid lihtsalt tuuril osalemiseks kohustuslikud, et giid oma grupi ära tunneks. 

Teine peatus oli Vinh Trang Pagoda juures. Kiire 20-minutiline paus, et kõik oma kohustuslikud turistipildid kenasti tehtud saaksid.

Järgmisena liikusime sadama juurde ja sealt edasi juba Mekongi deltas asuvatele pisikestele saartele.

Kookosekommide valmistamise üks etappidest.

Kookosejäätis.

Pärast lõunasööki saime 2 tundi võrkkiikudel leiba luusse lasta enne kui tagasi Ho Chi Minhi naasesime.

Järgmise sihtkohana otsustasime ette võtta Phu Quoci saare, mis asub Ho Chi Minhist umbes 400 km kaugusel. Sadama juurde loksusime 8 tundi ööbussiga ja sealt edasi paar tundi praamiga. Ööbussid on Vietnamis ühest linnast teise saamiseks väga tõhusad liiklusvahendid. Saab valida nii päevaseid aegu, et sõites ümbrust näha, kui ka õhtuseid aegu, et öö bussis magades veeta ja hommikuks kohale jõuda. Hinna poolest samuti mõistlikud.

Igal reisijal on tool-voodi, kuhu mahub täiesti vabalt väljasirutatuna ära. Kõige kehvamad kohad on 5 tagumist istet, sest need on kõik järjest, nii et võib natuke kitsaks minna. Loksumine on samuti tagaotsas kõige hullem. Tavaliselt turistid kupeldatakse taha, kohalikke ma seal veel näinud ei ole. Niisamuti ka meid. Aga midagi katasroofilist ei olnud, täiesti üleelatav.

Sadamas praami ootamas. 

Phu Quoci saarel veetsime kokku 5 päeva. Kes inimtühja paradiisiranda otsib, siis pole see päris õige koht. Samas on see veel piisavalt autentne. Tee äärtes toimus massiline suurte resortide ja hotellide ehitamine, nii et suure tõenäosusega on paari aasta pärast see koht tundmatuseni muutunud. Tasub enne ära käia. Praegu sai veel rahus eraldatud kruusateedel rolleritega vurada ja saart avastada. 

Selliseid planeeringuid oli terve saar täis.

Vaesemate saareelanike kodud.

Saare elanikud teenivad elatist peamiselt kalapüügiga, aga ka kalakastme valmistamise, pärli farminduse ning pipra kasvatamisega. Kalurite rohkuse tõttu on restoranides alati värsket kala saada, nii et mereandide armastajatele on see väga õige koht! 

Hot pot. Üks vietnami traditsioonilistest roogadest. Lauda tuuakse pott, kus tavaliselt keeb ainult leem, ja kogu muu kraami saab ise järk-järgult sisse lisada. Vaagnal on nuudlid, suur hunnik rohelist ja siis kas mereannid, kana või veiseliha. Pott võetakse tavaliselt kamba peale. Soovitan soojalt!

Siinkohal tundubki paslik üldse natuke lähemalt Vietnami toidukultuurist rääkida. Vietnami köök on eelkõige tuntud on värkuse poolest. Turul käiakse tavaliselt kaks korda päevas, et toit eriti värske tuleks. Kasutatakse väga palju rohelist ja kalakaste on toidulaual alati kohustuslik. Kõige traditsioonilisemaks roaks on veiselihasupp Pho Bo, mida süüakse igal ajal ja igal pool ning mis ühestki menüüst juba naljalt ei puudu. Supiga koos serveeritakse alati ka taldrik roheliste taimede ja vürtsidega, mida siis igaüks saab ise vastavalt maitsele supi sisse lisada. Väga maitsev! Traditsiooniliste toitudena võib veel välja tuua ka vietnami pannkoogid ja kevadrullid.

Pho Bo.

Eraldi väärib kindlasti mainimist ka vietnami kohv. Alguses tundus nii kange ja samas jube lääge, aga nüüd Austraalias tagasi olles igatseme mõlemad seda taga. Piima asemel kasutatakse kondenspiima, mis on otsene prantslaste mõjutus (enne Teist maailmasõda oli Vietnam Prantsusmaa koloonia). Prantslastelt on pärit ka siin väga laialt levinud krõbedad baguette’i laadseid saiad, mida praktiliselt iga nurga pealt osta saab. 

Vietnami kohv.

Toiduteemadel jätkates...Marko oli meie seltskonnast ainus vapper, kes pildil olevaid kanavarbaid ja teab mis kõike muud proovida tihkas. 

Tagasi Phu Quoci juurde. Saart avatasime me peamiselt rolleritega. Ühe rolleri rendihind päevas oli kuskil 150 000 dongi (~6 eurot). Jõudsime pea tervele saarele tiiru peale teha ja avastasime mitmeid looduskauneid kohti, kus saime koskede all mõnuleda ja suurlinna kärast puhata. Mulle väga meeldis.

Ja Martinile ka!

Lehmasid kohtab saarel igal pool. Nii väiksematel teedel kui ka maanteel.

Esimene rand, mida Phu Quocil nägime, ehmatas küll natuke ära. Terve rannaäär ja madal vesi oli paksult prügi täis. Ahhetasime seal natuke aega ja suundusime siis parematele jahimaadele.

Edaspidised rannad olid juba märksa mõnusamad.

Omaaegsetest rate.ee kasutajanimedest on väga raske lahti saada..

Rannapiltide vahele ka natuke rohelust:

Üks päev jõudsime ka kajakkidega sõitma.

Terve saarel oldud aja vältel otsustasime ainult ühe tuuri kasuks – öine kalmaaripüük laeval. Meie meeskonnast õnnestus ainult Markol üks õnge otsa meelitada. Kõigi laevasolnute peale oli meil üldse maru nadi saak – seesamune Marko kalmaar, kaks inglise vanadaami oma ning ülejäänud 7 püüdis kinni tuuri läbiviija. Ülejäänud 25 inimest jaurasid edutult oma tamiiliga. Söömata ei jäänud aga keegi ning lisaks saime ära proovida ka merisiiliku. Ja päikeseloojang laevast vaadatuna oli ka väga ilus!

Merisiilikud.

Külastasime ka saarel asuvat Coconut Tree Prisonit, mille prantslased siia 1950. aastal rajasid, et kinni pidada valitsusele ohtu kujutavad vietnamlased. Vietnami sõja ajal kasutasid vanglat ka ameeriklased, et seal vietnami sõjavange piinata. Tollane vanglaelu koos kasutusel olnud piinamismeetoditega oli taaslavastatud sadakonna skulptuuriga. 

Pärast Phu Quoci saart läksime tagasi Ho Chi Minhi, et sealt kohaliku bussiga järgmisesse kohta põrutada. Markol ja Alanil olid natuke teised plaanid – kohaliku bussi asemel otsustasid nad endale hoopis mootorrattad soetada ja nendega samasse sihtpunkti vurada. Kohaks  72 000 hektari suurusel maa-alal asuv Cat Tien National Park, mis oli kindlasti üks reisi haripunktidest.

Marko jagu. Hinnaks umbes 280 USD (255 eurot).

Bussijaam. 

Kohalik buss on tavaliselt kõige odavam variant (saime täpselt 2x odavamalt), aga tegemist ka väga, VÄGA palava sõiduga. Muidugi kogemuse mõttes võiks selle ikka ära proovida. Märksõnad "äkiline sõidustiil" ja "närviline signaalitamine" annavad päris hea ülevaate.

https://www.youtube.com/watch?v=EUyhq-7ZH5c

Mis selle rahvuspargi nii meeldejäävaks ja eriliseks muutis, oli see, et me olime seal praktiliselt ainsad turistid. Ööbisime Green Bamboo Lodge’is, mida peab üleval üliarmas Turong oma perekonnaga. Bambusmajakesed asusid täpselt jõe kaldal, nii et hommikuti ärgates said oma pisikesele terrassile minna, jõekaldal askeldavaid linde jälgida, ahvide hüüdeid kuulata ning rahus võrkkiiges oma mõtteid mõlgutada. Mõnus!

Kala sai ka püüda!

Majakest jagasime selle tegelasega.

Pererahva seltsiv kuts...

...ja pererahvas ise (koos meie ja kahe toreda saksa rännumehega).

Ainult võrkkiiges kiikudes ja maitsvaid roogi nautides meil Cat Tienis veedetud nädal siiski ei möödunud, kuigi vahepeal oli selleks päris suur kiusatus. Rahvuspark asus meist täpselt teisel pool jõge (linnulennult umbes 70 meetri kaugusel), kuhu sai 40 000 dongi eest minna. Mitu päeva sisustasimegi lihtsalt trooplises metsas ringi uudistamisega.

Nägime linde ja puude otsas turnivaid ahve. Suurematest loomadest peaksid pargis olema esindatud ka elevandid, pika keelega päikesekarud, gaurid, hirved, metssead ja mõnede allikate kohaselt ka tiigrid ja leopardid, ent neid meie ei näinud. Varem oli park kuulus ka seal elevate jaava ninasarvikute poolest, aga viimase tapsid salakütid 2010. aastal ära. 2011. aastal kuulutati liik Vietnamis väljasurnuks ja praeguseks hetkeks on neid maailmas veel ainult umbes 50 järel.

Päikesekaru. (pilt taaskord internetist näpatud)

Lisaks sellele, et ülilopsaka looduse keskel oli niisamagi tore ringi jalutada, võib eraldi  veel välja tuua ka Bear Sanctuary ja Crocodile Lake’i. Bear Sanctuary ehk Cat Tien Bear & Wild Cat Rescue Station on koduks 9-le päikesekarule ja 25-le kuukarule (ei tea, kas nii saab eesti keeles öelda, ingl.k. sun bear ja moon bear), kes on loomakaubitsejate või lemmikloomapidajate käest ära päästetud. Teistest loomadest võib seal kohata ka ühte leopardi ning mitmeid ahve. Ahvid lastakse lõpuks vabadusse tagasi, aga enne seda peavad nad uuesti õppima teiste ahvidega sotsialiseeruma, inimeste abita ise hakkama saama ning samas ka ennast inimeste eest kaitsma, et uuesti kinnipüüdmist vältida. Karusid seevastu tagasi vabadusse ei lasta, sest nad ei saaks seal lihtsalt enam hakkama. Aga tundus, et nende eest hoolitsetakse seal väga hästi. 

Yellow-cheeked gibbon.

Teise kohana tõin välja Crocodile Lake’i, mida sai 300 000 dongi (umbes 12 eurot) eest vaatama minna. Minu arust natuke ülemakstud, aga see selleks. Sinna jõudmiseks pidime kõigepealt ratastega 9 km sõitma ja siis läbi metsa 5 km kõndima. Edasi-tagasi päris korralik trenn. Kuna sellest kohast oli nii palju igalpool internetis kirjutatud, siis ootasime me midagi enamat. Reaalsus oli see, et suumkaamerata poleks neid palja silmaga näha olnudki. Aga sealne loodus oli muidugi väga ilus ja matk ise oli ka mõnus.

Kuna seal metsas on palju kaane, siis varustati meid kõiki nö kaanisokkidega. Erilist kasu neist aga ei olnud, sest igalühel meist oli jalal vähemalt 4 kaani. Õnneks tulid vähemalt kergesti ära. 

Crocodile Lake. 

Üks päev otsustasime rahvuspargist eemale vaadata ja sakslaste soovitatud Suoi Moi parki külastada. Peale meie ei olnud seal ühtegi turisti, ainult puhkama tulnud kohalikud. Saime seal näpud korralikult kortsuliseks sulistatud ja Alan sai kuulsusemaigu suhu, kui nii paljud kohalikud temaga pilti tahtsid teha. Vuntsid löövad laineid.

Rollereid ei pidanud me ise rentima, vaid saime Alani ja Marko uute mänguasjadega kohale tiksutud. Justnimelt tiksutud. Suoi Moi parki oli 25 km, aga kokku läks meil sinna jõudmisega pea 2 tundi. Esiteks tee valik. Mõtlesime, et oleme targad ja lõikame, aga ei läinud see päris nii, nagu olime lootnud. Keskmine sõidukiirus oli umbes 12 km/h. 

Alguses olid sellised teed, aga lõpus lihtsalt mudamülkad. Ei tikkunud seal isegi kaamerat kotist välja võtma, nii et pildid kahjuks puuduvad. 

Teiseks otsustas Marko suksu jälle streikima hakata. Jah, see ei tal olnud esimene kord. Alan ja Marko on ostupäevast peale võrrelnud, kumb parema diili sai. Ütleme siis nii, et tihti esinevate vigadega teeb Marko masin Alani omale kindlasti silmad ette. Nii ka seekord.

Kohalik remonditöökoda. 70 000 dongi ja mõneks ajaks jälle hooletu. Tänaseks päevaks on Markol suksu streikimistest villand saanud, ta maha müünud ja juba uue asemele soetanud. Sellega motikate saaga aga ei lõppenud. Part vaeseke lõhkus kogemata Alani masinal pedaali ära. 

Kohale me aga lõpuks jõudsime ja lustida saime kõvasti.

Sellega meie rahvuspargi idüll läbi saigi ning ees ootas uus sihtpunkt – Dalat. Tegemist umbes 200 000 elaniku suuruse prantsusepärase linnaga, mida kutsutaksegi väikeseks Pariisiks. Ühtlasi on tegemist ka Vietnami mesinädalate pealinnaga. Dalat asub merepinnast umbes 1500 meetri kõrgusel, nii et võrreldes eelmiste kohtadega oli seal tunduvalt jahedam – nii 20-24 kraadi. Seetõttu kutsutakse Dalati veel ka igavese kevade elupaigaks. Heal lapsel mitu nime. Igatahes troopilisele kliimale oli mõnus vaheldus ja mägised teed pakkusid palju silmailu.

Meie Pardiga kasutasime sinna jõudmiseks taaskord kohaliku bussi teenuseid, aga see kord jäi eriti eredalt meelde. Sõiduvahendiks oli 11-kohaline buss, aga tipphetkel oli meid seal kokku 18.  Kuidas see võimalik oli, ei saa ma siiamaani aru, aga bussis sees istudes tundus kõik justkui toimivat. Lisaks ülerahvastatusele saime korraliku šoki ka ühes peatuses, kus üks kohalik otsustas oma kitsed teise linna transportida. Egas midagi, kõik 5 kitse pandi kartulikottidesse, pea jäeti välja, kotid seoti kinni ja visati aga üksteise otsas bussi taha. Keegi oleks võinud meie nägusid sel hetkel filmida. Olime täiesti šokis sellest, kuidas neid loobiti. Ja nii me siis 6 tundi kitsede hädahüüete taustal loksusime. 

Kokku veetsime Dalatis 8 päeva. Uudistasime kitsastel tänavatel ringi ja tuhlasime päris korralikult kohalikes turgudes. Dalati ümbrus on väga mägine ja rohkete koskede ning kärestikega, nii et tripi kõige ekstreemsem aeg mööduski meil siin. Proovisime esimest korda canyoningi ja white water raftingut. Super äge!

Ärikas.

Ja nüüd tripi kõige meeldejäävama seiga juurde - canyoning. Kõigepealt viidi meid pildil oleva neljarattaveolisega müttama (taustaks mängis Britney One More Time, ei tea miks). Päris korralik masin oli, langenud puudest ja suurtest kividest pani raskusteta üle. 

Juhuse läbi olimegi me tuuril ainsad inimesed.

Pärast mudas müttamist läbisime kiire koolituse ja seejärel võisimegi hakata koskedest alla laskuma. Kokku oli viis koske (10m, 30m, 20m 15m, 65m), mis moodustasid kokku ühe suure kose. Ikka ülikihvt oli. Nõudis nii füüsilist pingutust kui ka kõrgusekartusest üle olemist, aga kui lõpuks 65-meetrisega hakkama said, siis oli ikka uhke tunne küll. 

Treeninguks valmis!

See oli üks raskemaid, sest vool oli väga tugev.

Üle poole tee läbitud.

Ja see oli siis kõige pikem kosk. 

Õnnelikult kohal!!!

Paar päeva hiljem võtsime uue tuuri, milleks oli white water rafting. 4 tundi sõudsime nii rahulikul jõel kui ka panime kärestikest alla. Päris äge oli, aga ei jätnud nii tugevaid emotsioone kui canyoning. Pilte me teha ei saanud, nii et näppasin ühe jälle Internetist.

Pärast Dalati läksid meie teed Marko ja Alaniga lahku. Nemad põrutasid edasi põhja, aga meie hakkasime juba vaikselt lõuna poole tagasi liikuma, et pooleteise nädala pärast lennuki peale istuda. Otsustasime tagasi teist teed minna, et saaksime läbi põigata ka Mui Nest. Taaskord kohaliku bussi kogemus, aga kuna meid juba esimestes peatuses liiga palju tuli, siis vahetati buss suurema vastu ümber. Seekord läks õnneks, kitsekisa ei olnud. 

Dalatist Mui Nesse viiv tee oli kindlasti üks kõige ägedamadest, kus kunagi sõitnud olen. Sõidad praktiliselt kuristiku äärel ja taustaks avanevad mitmekümned, isegi sajad suured mäed, millel ei tundugi lõppu olevat. Kes peaks kunagi Vietnamit külastama, siis soovitaksin kindlasti selle tee motikatega läbi sõita. Või kui ei tunne end roolis piisavalt kindlalt, siis see sama asi teha läbi easyrideri tuuriga. Pilte vaadetest kahjuks näidata pole. Aga külas askeldavatest põrsastest küll.

Mui Ne on kuulus oma 15 km pikkuse rannariba poolest, kus saab kitesurfingut ja surfimist harrastada. Tahtsime sellega oma reisile ilusa punkti panna. Lisaks veespordile on Mui Ne tuntud ka venelaste kuurortina - umbes 90% turistidest on venelased, menüüd on alati nii inglise kui ka vene keeles ning kõige tipuks rääkis üsna arvestatav hulk kohalikest vene keelt. Vaatasin seda ikka päris imestunult pealt. Inglise keelt räägivad väga vaevaliselt, aga vene keeles suutsid pika jutu maha pidada. 

Esimesel päeval jõudsimegi ainult rannas ujumas ja õhtust söömas käia. Suuremad plaanid jätsime järgnevateks päevadeks.

Vanad head pelmeenid. Väike vaheldus aasia köögile.

Aga kahjuks siinkohal peangi lõpetama. Mui Nest ei ole mul teile midagi rohkemat ei näidata ega rääkida, sest juba teisel päeval jäime mõlemad Martiniga grippi ja ägisesime nädal aega voodis. Ei olnud väga tore lõpp puhkusele, aga mis sa ikka teed. Vähemalt lennu ajaks olime tagasi vormis. 

17. detsember maandusime Sydneys, nii et  järgmises postituses saate juba lugeda, kuidas meil siinpool Austraaliat asjad kulgevad. 

Ja lõpetuseks lihtsalt üks väike tarkusetera. Kui on soovi apteegist vietnami salvi osta, siis selle küsimisest on vähe kasu. Kohalikud ei saa sinust aru ja pakuvad sulle kõike muud. Hädast aitab aga välja järgmine joonis. Mitu korda järele proovitud:

Autoriks Alan.

Loodan, et oli loetav. Rõõmuderohket ja seiklusrikast uut aastat teile kõigile! :)

Kätu & Part