Tervitused taas Austraalia mandrilt!
Aasia isu on meil nüüd mõneks ajaks rahuldatud, akud korralikult täis laetud ja oleme valmis tagasi töörindele asuma! Seekordseks alguspunktiks oli meil Sydney, kus 17. detsembril maandusime. Sydneys veetsime me ainult üürikesed 3 päeva. Mitte, et meile seal
meeldinud poleks. Otse vastupidi. Juba selle lühikese ajaga suutis see linn endast väga hea mulje jätta, aga kuna kaks ja pool kuud Aasias trippimist kergendas päris korralikult rahakotti, siis otsustasime kuskil väiksemas kohas alustada, kus elamine on odavam. Küll jõuab kunagi hiljem selle linnaga lähemalt tutvuda. :)
Et me esimese aasta lõpus olime sunnitud oma truu valge kaariku maha müüma, lootsime Sydneys kolme päevaga omale uue suksu soetada. Meelepärase masina leidsimegi ühelt Sydney autode müügiplatsilt. Autoks taaskord vana hea Magna, aga uuem versioon – 2003, kliimaseadmega, stationwagon ja elektriliste akendega. Mis veelgi parem, meie autol on 3-aastane garantii. Seetõttu oli hind ka natuke krõbedam kui eelmisel (1800$). Väljanägemiselt natuke kehvem kui eelmine (mõlgid siin-seal, tagaaknad kriimustatud jne), aga seest parem. Mootor töötab veatult ja rehvid on tuttuued. Eks seetõttu julgetigi autole nii pikk garantii anda. Autodiileri sõnul oleks auto hind ideaalse väljanägemise sõnul lausa 3500 dollarini tõusnud. Ei tea, kas uskuda või mitte, aga kilomeetreid oleme sellega juba korralikult läbinud ning millegi üle nuriseda ei ole küll.
Kui autoost oli sooritatud, oli aeg edasi liikuda. Eks ikka rannikult sisemaa poole, et farmide poole põrutada. Farmipäevi meil enam ilmselgelt tarvis pole, aga kogemused on näidanud, et heas farmis saad head raha, tunde tuleb normaalselt ja teiste omasugustega on tore koos töötada. Ühesõnaga hea koht, kus tulevaste trippide jaoks raha koguda. Teadsime, et siin New South Walesi osariigis peaksid hetkel erinevate puu- ja juurviljade hooajad kas täies hoos olema või kohe-kohe algama. Otsustasime ka oma õnne proovile panna.
Plaanisime lihtsalt oma suksuga ringi sõita, farmidest farmidesse käia ja paralleelselt looduses kämpida. Sellepärast saigi seekord stationwagon välja valitud, et saaks mugavalt autos magada. Lisaks muidugi annab ka suurema turvatunde kui telgis magamine. Esimeseks sihtkohaks valisime Sydneyst umbes 600 km kaugusel asuva Griffithi linna, kus pidi ligi 300 km raadiuses apelsiniistandusi leiduma. Tõenäosus sealt töö leida tundus päris suur. Mida me muidugi väga hästi läbi ei mõelnud, oli aeg, mil me üldse tagasi Austraaliasse jõudsime. Nimelt 24. detsembrist 4. jaanuarini inimesed puhkavad, nii et kõik tööagentuurid olid kinni ja farmidesse kohale sõita ka nagu sellisel ajal ei tikkunud. Egas midagi, kauem aega kämpida!
Tegime aega ikka korralikult parajaks, sest esialgselt planeeritud paari päeva asemel jõudsime Griffithisse hoopis 20 päevaga. Aga väga, väga mõnus oli. Avastasime palju ägedaid kohti ja kõik eluks vajalik oli kogu aeg olemas – madrats autos magamiseks, kaasaskantav gaasipliit, tasuta dušikabiinid ja ka telefonide ja läpakate laadimisega ei tulnud mingeid probleeme. Tuli vaid need õiged kohad üles leida. Selleks soovitan tulevastel reisisellidel endale selline äpp nagu WikiCamps tõmmata. Saad valida, mis sulle oluline on (elekter, pesemisvõimalus, ujumiskoht, kaunid vaated jne) ja siis viskabki sulle kaardi peal hunniku sellseid kohti ette. Väga mugav. Aga siinkohal ma ei hakkagi pikemat juttu tegema, vaid lisan lihtsalt meeldejäävamatest hetkedest ja kohtadest mõned pildid. :)
Yarramundi. Esimene kämpimiskoht.
Sydney lähistel asuv mägedeahelik Blue Mountains.
Lake Lyell. Hea koht sulistamiseks. Väikese raha eest saab ka ööseks jääda.
Wheeny Creek. See oli väga mõnus koht. Kämpisime all orus, mida ümbritsesid suured kaljuseinad.
Et Blue Mountains laiub ligi 12 000 ruutkilomeetri suurusel maalapil, jõudsime sinna päris mitu korda. Väga kaunite vaadetega koht. Soovitan!
Sandy Beach. Jällegi väga mõnus koht. Eriliseks muutis selle see, et see oli elukohaks umbes paarisajale kakaduule. Ilus vaadata, natuke vähem ilus neid kuulata. Hommikuseks äratuskellaks oli nende tegelaste läbilõikav röökimine.
Paar ööd veetsime ka karavanpargis. Kohtusime toredate austraalia ränduritega, kel vanust juba 70-80. Sel hetkel, kui meie neid nägime, oli sõpradel käsil juba 7. kord, et tervele Austraaliale tiiru peale teha. Pajatasid meile põnevaid lugusid enda teel olnud seiklustest, hirmutasid meid austraalia mürgiste loomadega ning muidugi eriti palju lugusid oli neil meile rääkida Griffithi linnast ja seal kunagi tegutsenud maffiast. Suure tõenäosusega tegutseb mingil määral ka tänapäeval.
Pesupäev.
Viimased ööd veetsime juba Griffithi külje all asuva Lake Wyangani ääres. Mõnus rahulik koht. Järv ujumiseks ei kõlba, aga see-eest saab bämbidega aega veeta.
Ja siis saabuski lõpuks see kauaoodatud 4. jaanuari hommik, mil sai hakata tööd otsima. Valmistasime selle sama järve ääres parajasti hommikusööki, kui äkitselt üks auto meie kõrval seisma jäi. Välja astus umbes 40ndates eluaastates mees, kes pikema jututa küsis, kas otsime tööd. See tuli nii ootamatult ja tundus liiga hea, et tõsi olla. Olime üsna skeptilised, aga vastasime siiski jaatavalt. Tuli välja, et tegemist Madeci tööbüroo töötajaga, kes oli just puhkuselt tagasi naasnud ja nüüd siis järjest farme läbi sõitis, et näha, mis olukord on. Meie olime lihtsalt juhuslikult talle mööda sõites silma jäänud. Ta kutsus meid tööbüroosse, kus siis uuris, mis tööd me varem Austraalias teinud oleme, milline see palganumber peaks olema jne. Kui ta hakkas meie passidest koopiaid tegema ja nägi, et rahvuse all ilutseb eestlane, lõi tal nägu kohe särama. Ta ütles, et teab ühte klienti, kellel on suur melonifarm. Pidi muhe vana olema, palka oma töötajatele hästi maksma, töötunde palju andma ning töö ei pidanud ka midagi kontimurdvat olema. Ja muidugi eestlased pidid talle väga meeldima.
Lisaks tööle oli tal meile pakkuda ka elukohta. Ühte tuba majas, mida tema sõber seljakotiränduritele välja üürib. Mõeldud-tehtud. Sama päeva õhtuks olimegi end juba oma uude pessa sisse seadnud ning ootasime ärevalt homset, et saaksime tööle hakata! Kahtlemata kõige libedamalt läinud töö- ja koduotsing Austraalias.
Maja rendileandjaks on Tony, kelle apelsiniistanduse kõrval see maja asubki. Andis meile loa nii palju raksus käia kui hing ihkab.
Nagu piltidelt näha, on tegemist sellise väiksemapoolse ja pigem tagasihoidlikuma majaga. Samas meile, kes me olime viimased 20 päeva autos elanud, tundus see kõik väga suure luksusena. Eriti tore oli see, et me olimegi hetkel ainsad elanikud. Tony ütles, et kui me kohtume mingite toredate inimestega, võime nad siia elama kutsuda. Ta ise pidi ka silmad-kõrvad lahti hoidma, aga ütles, et üle 5 inimese ta juurde kindlasti ei võta. Kokku on majas 3 magamistuba ja üks köök, niiet lõpuks nii 6-7kesti elada tundus meile täitsa okei. Seniks saime aga tervet maja ise nautida. Ja vabal ajal naabri kutsikaga mängida.
Aga räägin siis lähemalt ka meie tööst. Oleme juba 2 kuud töötanud meloni- ja arbuusifarmis nimega Greenview farms, mida peab üleval üks temperamentse loomuga itaalia perekond. See farm teeb silmad ette isegi endast suurematele arbuusifarmidele, pannes aastaga kõrvale umbes 6 miljoni suuruse kasumi. Pole paha.
Esimestel päevadel pandi meid mõlemaid arbuusipeenraid kõplama. Kuna umbrohtu praktiliselt polnud, siis oli see enamjaolt lihtsalt vagude läbi kõndimine. Lihtne. Paar päeva hiljem teatas ülemus Martinile, et ta peab nüüd rockmeloneid korjama minema. Minu poole pöördus ta teatega, et minule enam kahjuks tööd pole. Melonite korjamine olevat nii raske töö, et naisi nad kunagi seda tegema ei pane. Naiste päralt on melonite pakkimine, aga inimesi olevat seal juba piisavalt palju. Kuna ma olen varemgi Austraalias füüsiliselt väga rasket tööd teinud, palusin tal mulle võimaluse anda. Ehk mingi ime läbi saan selle korjamisega ikka hakkama. Omanik oli väga kõhkleval seisukohal, aga lõpuks otsustas mulle siiski võimaluse anda. Oijah, kahtlemata kõige raskemad 10 tundi mu elus. Terve aeg küürutad ja sobrad seal lehtede vahel otsides küpseid meloneid. Seejärel lõikad need kääridega vartest lahti ja viskad traktori liinile. Keha ei olnud kunagi sellist koormust varem kogenud, nii et järgmiseks päevaks olid mu jalalihased kükkide tegemisest nii paistes, et liikuda sain ainult longates. Ometigi oli omanikule meeldinud, et ma hädaldamata päeva üle elasin ja poistega enam-vähem tempos suutsin püsida, nii et ta otsustas mind ikka kuidagi pakkimismajja ära mahutada. :)
Esimene kuu Martin muudkui korjas ja mina siis pakkisin. Selle kuu aja jooksul aga inimesed pidevalt vahetusid - küll ühed läksid ja teised tulid - nii et lõpuks oligi Martin üks kõige vanematest korjajatest. Vanemate töötajate eest hoolitsevad nad aga päris hästi ja üritavad paremad tööd neile anda. Korjamine on seal kindlasti kõige raskem töö. Märksa kergem on aga näiteks stackimine, mis siis tähendab pakitud kastide virnadesse ladumist. Teise kuu jooksul ongi Martinit vaid hädajuhtude korral põllule saadetud ning enamiku ajast saab meiega pakkimismajas olla. Vahepeal käib ta ka abiks arbuusipoistel. Nendel päevadel on ta nö arbuuside poleerija – käib korjatud arbuusid kiirelt lapiga üle, et need kuivanud porist ja päikesekreemist puhtaks võõbata.
Töötame tunnipalga alusel (21,6$) ja tunde tuleb ka täiesti normaalselt. Paar esimest nädalat olid väga pikkade tööpäevadega (10-12 h) ja üks nädal pidin lausa 9 päeva järjest tööl olema ilma, et vaba päeva oleksin saanud. Nüüd viimasel ajal kimbutasid meid aga tormised ilmad, nii et üks osa saaki hävines ja teine osa saagist on veel korjamiseks liiga toores. Sellel ajal saime päris palju vabu päevi. Kuna ei korjamist ega pakkimist ei toimunud, siis pandi meid jälle kõplama, et me mingeidki tunde saaks. Kui on normaalsed vaod, siis ma ütleks, et see on isegi kergem kui pakkimine. Füüsiliselt pole üldse raske, ainult tugev päike kurnab ära.
Kui nüüd töölistest rääkida, siis ma arvan, et umbes pooled töötajatest on kindlasti eestlased. Kuna me oleme terve Austraalias oldud aja vältel kohtunud veel ainult paari eestlasega, siis oli alguses nii harjumatu ainult eesti keelt enda ümber kuulda. Aga hea vaheldus! Väga mõnus seltskond on kokku sattunud. :) Lisan tööelust ka paar pilti.
Arbuuside pakkimine. Sellega meie tiim ei tegele.
Selline näeb siis rockmelonite pakkimisliin välja. Igasse vahesse kukuvad erineva suurusega melonid ja neid tuleb siis vastavalt sellele pakkida.
Sõit põllule.
Kõplamismeeskond. Vasakult Liisi, mina, Kristel ja Sandra.
Juurde on lisandunud Mattias ja Elari.
Siis kui Martin arbuuse poleerima saadetakse.
Lõunapaus. Päkkerid ja Abby.
Väsinunud tööline koju jõudnud.
Kergelt kahjustunud arbuuse ja rockmeloneid võime koju kaasa võtta.
Enamik eestlastest, kes selles farmis töötavad, elavad kõik ühes karavanpargis (Griffith Tourist Caravan Park). Kuna me saime oma töökaaslastega hästi läbi, mõtlesime mitmel korral sinna kolimise peale, sest neil tundus seal väga vahva kommuun olevat. Et aga majas oli üür odavam, otsustasime esialgu siiski sinna jääda.
Üks hetk aga omanik otsustas sinna võtta lisaks 10 malaisialast. Terve maja peale oli meil ainult 1 dušš, üks köök ja üks wc, nii et ülerahvastatus andis kohe tunda. Omanik lubas meile, et nad jäävad sinna ainult 2-3ks päevaks kuni nad endale uue elamiskoha leiavad. See päev jäigi aga tulemata. Esimesed paar päeva olid nad väga viksid ja viisakad, aga siis läks kogu see asi seal ikka väga käest ära. Märatsesid iga päev hommikutundideni, muusika lõugas üle kogu naabruskonna 24/7, suitsudega käidi kogu aeg igal pool toas ringi, nii et terve maja haises ja muidugi laga oli kõik kohad täis. Et me oleme elanud ka hostelis, oleme lärmi ja teiste inimeste suhtes väga tolerantsed, aga see mürgel oli ikka kordades hullem kui mõni suur hosteli pidu. Omanik juhtus ka paaril korral seda pealt nägema ja ütles, et homseks on nad kadunud. Homsest sai ülehomme, ülehomsest üleülehomme ja nii siis kokku kaks nädalat. Viimane piisk karikasse oli see, kui kuulsin omaniku ja malaisialaste vestlust pealt, milles omanik lubas neil majja elama jääda kolmeks kuuks. Samal päeval kleepisime talda ja seadsime end sisse karavanpargis. Nüüd tagasi vaadates oleks võinud kohe siia elama tulla, aga lõpp hea, kõik hea.
Ühesõnaga nüüd elame ka koos teistega siin karavanpargis. Väga tore rahvas on koos. Kui ma ei eksi, siis hetkel elab siin pargis umbes 20 eestlast. Ikka korralik eestlaste laager on püsti pandud. Nõksa kallim kui meie eelmine maja (nädalas 150 dollarit näkku), aga meelerahu maksab ka ikka midagi. :)
Ahjaa, samal päeval kui me majast välja kolisime, jõudsid lõpuks ka Laila ja Argo siiapoole Austraaliat ning täiendasid eestlaste arvu veel kahe inimese võrra. Siinkohal tundubki pasklik lisada ka mõni pilt karavanpargi elust. :)
Vasakult Kalev, Sander, Mattias, Kenari ja Laila.
Sandra ja Raul ritsikat imetlemas.
Basseini olemasolu siinsete 35-40 kraadide juures on lihtsalt super!
Vasakult Sander, Raul, Max ja Kalev.
Kui me pärast tööd liiga väsinud ei ole, annab Raul meile pargis joogatunde. :)
Et meile saadetakse töö juurest igal õhtul sõnum, kas peame järgmine päev tööle minema või mitte, ei ole me palju mingeid väljareise planeerida saanud. Seda enam, et kaks järjestikust vaba päeva ei ole väga tihe nähtus. Seega enamiku vaba ajast veedamegi siin karavanpargis, aga paaril korral oleme ka siit eemale saanud. Käisime Cocaparra rahvuspargis ja Darlington Pointi jõe ääres kala püüdmas.
Steve näitas Martinile, kuidas austraallase moodi kala kiirelt ära tappa.
Ei läinud väga kiirelt.
Selline meie eluke siin hetkel välja näeb. Melonifarmis peaks tööd veel jaguma umbes kuuks ajaks ja siis peame juba kuskile mujale edasi liikuma. Kuhu, see on veel lahtine. Aga võib öelda, et hetkel oleme oma siinse eluoluga küll väga rahul. :)
