Nonii..lõpuks leidsin siis aega blogiga algust teha. Praegusel
hetkel on kõik lihtsalt nii uus ja huvitav, et kohe üldse ei taha seda aega
ekraani taga passides veeta. Aga nagu lubatud, siis üritame ikka selle aja
leida, et aeg-ajalt siia postitada ja teid oma tegemistega kursis hoida. :)
Kes veel
ei tea, siis võtsime selle vahva seikluse ette järgmise seltskonnaga: Mina,
Martin, Alan ja Marko. Alustasime oma pikka teekonda Austraaliasse 23.
oktoobril kell 2 öösel Pärnust. Ärkamine oli paras piin, sest päev ennem
suutsin jääda ägedasse neelupõletikku ja sain pealekaubaks veel ka 39-kraadise
palaviku. Õnneks sain terve tee Pärnust Riia lennujaamani magada ja ennast algavaks
pikaks reisiks natukenegi paremasse vormi ajada.
Esimene lennuk väljus meil
Riiast 06:05 ja kestis 3 tundi. Olime juba arvestanud sellega, et esimest korda
korralikult süüa saame alles järgmises lennukis, aga võta näpust..olime sõitnud
kõigest paarkümmend minutit kui stjuardess äkitselt meie juurde tuli ja neli
nimelist karpi meile ulatas. Olime üsna hämmeldunud, sest teadsime et AirBaltic
lühilendudel tasuta eineid ei paku. Nähes et teistele selliseid karpe ei toodud
mõtlesime juba hirmuga, et on toimunud mingi eksitus ja peame nüüd selle eest
kallist hinda maksma. Õnneks see aga nii ei olnud. Tuli välja, et lennukompanii
(Ethihad), mis meid Brüsselist Abu Dhabisse ja sealt edasi Perthi viib,
hoolitseb oma klientide eest nii hästi, et pakub neile isegi pisikestel
vahelendudel süüa (olgugi et tegemist teise lennukompaniiga). Näod lõid meil
kohe särama, et ei pea Brüsselisse jõudes hakkama toidu pärast muretsema ja
saame raha jälle kokku hoida.
Olgugi et lennud Brüsselist Abu Dhabisse ja Abu
Dhabist Perthi olid üsna pikad (6,5 h ja 11,5 h), läksid nad kiiresti. Minu
suurteks lahutamatuteks sõpradeks pardal olid Theraflu, silma- ja kõrvaklapid,
tekk ning magus uni. Vahepeal jäi aega nautida ka lennuki poolt pakutavaid
roogi ning vabalt valitud jooke ja tutvust teha istmel oleva
audio-vidosüsteemiga.
Tollist läbiminemise kohta võib nii palju öelda, et see
läks tunduvalt libedamalt, kui oskasime arvata. Kohvreid meil laiali ei kisutud
ja koti sisu vastu väga suurt huvi ei tuntud. Mis puutub mu haigusesse, siis praeguse
seisuga võin rõõmsalt tõdeda, et enne reisi kaasa võetud antibiootikumid ning
siinne soe kliima on mind korralikult tervisele tagasi turgutanud ning haigena
lendamine ei ole üldse nii hirmus, kui naised foorumites muljetavad. :)
Perthi
lennujaama jõudes hingasime kõigepealt sügavalt sisse Austraalia õhku,
soetasime endale telefonikaardi (Telstra, 30$) ja seejärel suundusime taksoga Marko
ja Alani hostelisse (tako arve oli 45$). Hostelist nad väga vaimustes ei olnud
(ülemised narikohad, põrand kellegi teise hilpe täis ja üleval korralik
juustukas), aga samas olid nad kursis hostelite eluviisiga. Pikalt ei jäänud me
sinna heietama, vaid suundusime kohe Ahti juurde, kus pidime meie Martiniga end
sisse seadma. Maja iseenesest on väga mõnus ja hubane. Olemas on ka aed ja
terrass, kus pea kõik majaelanikud veedavad enamuse oma ajast – oma tubadesse
minnakse üldjuhul vaid magama või siis mingeid tähtsaid toimetusi ajama (töö,
kool). Esimesel õhtul, kui sinna jõudsime, oli Ahtil veel külas 3 sõpra: igati vahva ja ülisõbralik šotlane Allan (kogu
aeg naljatame, et ta on justkui meie eesti Alani šoti versioon :D), Kanadast pärit
Darryl, kes näeb välja täpselt selline, nagu arvaks et üks õige austraallane
välja peaks nägema – pikad lokkis blondid juuksed, ülipruun päevitus, jalgade
küljes igasugused paelad ja kulinad ja kelle suureks kireks on surfamine, ning
Caylin, kes kahjuks pidi üsna kohe peale meid lahkuma, niiet temaga ei jõudnud
me pikemalt tutvuda. Teistega sai aga hommikutundideni igasuguseid jutte
pajatatud.
Üks pilt ka sellest õhtust: (vasakult siis Allan, Ahti, magav Marko, Martin ja Alan. Pilt tehtud sellel samal terrassil, kus kõik oma aja veedavad)
Maja kohta
veel nii palju, et alaliselt elame siin mina, Part, Ahti, Allan ja üks soome
tüdruk Jonna. Praegusel hetkel on aga Jonnal külas kaks sõbrannat ja ka Alan ja
Marko on siin pesitsenud, niiet inimesi on üsna palju ja igav ei hakka J Maja üüri kohta saime ka hea uudise – varasema 80
dollari eest peame nüüd hoopis maksma 50 dollarit nädalas, mis on Austraalia
mõistes ikka väga odav. Sellise hinnaga ei saa isegi hostelit, kus ühte tuppa
kokku pandud 12 inimest.
Väliterrassil
on meil selline tore asjandus, mis igasuguseid ööliblikaid hävitab. Kui vaene
ööliblikas sinna vastu lendab, kuuleb ikka korralikku särinat ja suurema putuka
puhul on näha ka üksjagu tossu. Selle sama agregaadiga on seotud ka selle maja
„kurikuulsaim“ joomismäng – iga kord kui üks ööliblikas leiab oma lõpu, on bottles up!
Ämblikute
koha pealt..jah, eks neid siin ikka omajagu on. Terrassil leidub ikka päris
suuri isendeid, aga päris tarantlimõõtu elukat veel näinud ei ole. Ometigi
siinseid ämblikke nagu väga ei karda, sest nad pesitsevad päevad läbi oma
võrgus ja põranda peale kondama või seintele ronima nad naljalt ei kipu. Pilte
olen teinud praeguse seisuga ämblikutest vähe, aga eks neid veel tuleb :D
Ülemisel siis meie toa ämblik Sprummo (siinkohal tervitame Siimu!) ja alumisel meie terrassi ämblik Fjodor, kelle võrk
on täpselt „ööliblika tapja“ kohal, niiet tihti jääb ta vaeseke oma kõhutäiest
ilma.
Hommikul
meisterdasid Ahti ja Allan meile rikkaliku hommikusöögi, seejärel tegime
tutvust kohalike aiasaadustega ja käisime oma rajooni uudistamas. Nägime ära
oma esimesed kakaduud ja mina kui kõige ehtsam turist sain oma fotokaga neid
rõõmsalt jäädvustada.
Peekon, vorstikesed ja "kartuli kotletid"?! siin maal väga populaarsed, aga ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetada.
Martin andis ka oma panuse hommikusööki.
Need on siis mullberrys, mille kohta kahjuks jällegi ei oska öelda eestikeelset sõna. Aga maitsesid väga hästi!
Alan leidis enda tänava ülesse lõpuks.
Tähtsad sõnumid äärekivides.
Alan suure karrikuhjaga.
Sellised kastikad on siin väga levinud.
Teise
päeva õhtul toimus meil siin suur pidu. Grillisime Ahti ja Allani meisterdatud
šašlõkki ja nautisime head seltskonda. Seltskond oli väga kirju ja inimesi oli
igast maailmaotsast: Darryl (Canada), Kelly (New-Zealand), Vanessa
(New-Zealand), Allan (Šotimaa), Bethany (Inglismaa), Jonna (Soome), Angie
(Soome) ja meie viis eestlast J Siin ka mõned jäädvustused sellest
õhtust:
26.
oktoobril tahtsime ikka oma silmaga ookeani ära näha. Allan oli lahkelt nõus
meile oma rendiautot laenama ja nii me siis ookeani poole ajama panime. Marko
väidab, et siinne liiklus on väga lihtne ja hästi organiseeritud, aga
kõrvalistujana sõitu vaadates ei kipuks küll kohe rooli taha. Muidugi mis kogu
aeg sassi lähevad on kojamehed ja suunatuled. Ookeani ääres on tuul ikka väga
metsik ja kuna siin pole veel suvi alanud, siis vesi ei olnud ka just kõige
soojem. Nii et ujumise jätsime seekord vahele, aga Darryl teadis rääkida, et
suvel tõuseb siin vee temperatuur ikka 30 kraadini.
Allani rendiauto
Kuna me
jõudsime Perthi reedel, siis ei saanud me väga midagi asjalikku teha, sest kõik
kohad on nädalavahetustel suletud. Esmaspäeval (27. oktoobril) tegime siis
asjaliku päeva – käisime linnas, tegime endale SmartRider’i kaardi
(ühistranspordikaart, millega saab bussi ja rongiga odavamalt sõita), tegime
ära Tax File Numberi avaldused ja pangakaardi. Viimased saame loodetavasti
nädala pärast kätte.
Mis puutub
Alanisse ja Markosse, siis oma hostelisse jõudsid nad alles esmaspäeval. Nad
kartsid hirmuga, et kõik nende asjad on ära varastatud, aga õnneks oli kõik
omal kohal. Lisandunud oli vaid üks kass Marko voodisse, veel rohkem hilpe
põrandal ja veel suurem juustukas. Kuna see koht ei olnud väga elamiskõlbulik
ja 3 Wylie Place majaelanikud olid sellega täiesti päri, siis nad otsustasid et
peatuvad ka mingi aeg siin Ahti juures. Ehk siis praeguse seisuga moodustame
siin majas ühe üsna suure ja värvika pere :)
