Hey Ho, let's go!

Nonii..lõpuks leidsin siis aega blogiga algust teha. Praegusel hetkel on kõik lihtsalt nii uus ja huvitav, et kohe üldse ei taha seda aega ekraani taga passides veeta. Aga nagu lubatud, siis üritame ikka selle aja leida, et aeg-ajalt siia postitada ja teid oma tegemistega kursis hoida. :)

Kes veel ei tea, siis võtsime selle vahva seikluse ette järgmise seltskonnaga: Mina, Martin, Alan ja Marko. Alustasime oma pikka teekonda Austraaliasse 23. oktoobril kell 2 öösel Pärnust. Ärkamine oli paras piin, sest päev ennem suutsin jääda ägedasse neelupõletikku ja sain pealekaubaks veel ka 39-kraadise palaviku. Õnneks sain terve tee Pärnust Riia lennujaamani magada ja ennast algavaks pikaks reisiks natukenegi paremasse vormi ajada.

Esimene lennuk väljus meil Riiast 06:05 ja kestis 3 tundi. Olime juba arvestanud sellega, et esimest korda korralikult süüa saame alles järgmises lennukis, aga võta näpust..olime sõitnud kõigest paarkümmend minutit kui stjuardess äkitselt meie juurde tuli ja neli nimelist karpi meile ulatas. Olime üsna hämmeldunud, sest teadsime et AirBaltic lühilendudel tasuta eineid ei paku. Nähes et teistele selliseid karpe ei toodud mõtlesime juba hirmuga, et on toimunud mingi eksitus ja peame nüüd selle eest kallist hinda maksma. Õnneks see aga nii ei olnud. Tuli välja, et lennukompanii (Ethihad), mis meid Brüsselist Abu Dhabisse ja sealt edasi Perthi viib, hoolitseb oma klientide eest nii hästi, et pakub neile isegi pisikestel vahelendudel süüa (olgugi et tegemist teise lennukompaniiga). Näod lõid meil kohe särama, et ei pea Brüsselisse jõudes hakkama toidu pärast muretsema ja saame raha jälle kokku hoida.

Olgugi et lennud Brüsselist Abu Dhabisse ja Abu Dhabist Perthi olid üsna pikad (6,5 h ja 11,5 h), läksid nad kiiresti. Minu suurteks lahutamatuteks sõpradeks pardal olid Theraflu, silma- ja kõrvaklapid, tekk ning magus uni. Vahepeal jäi aega nautida ka lennuki poolt pakutavaid roogi ning vabalt valitud jooke ja tutvust teha istmel oleva audio-vidosüsteemiga. 

Tollist läbiminemise kohta võib nii palju öelda, et see läks tunduvalt libedamalt, kui oskasime arvata. Kohvreid meil laiali ei kisutud ja koti sisu vastu väga suurt huvi ei tuntud. Mis puutub mu haigusesse, siis praeguse seisuga võin rõõmsalt tõdeda, et enne reisi kaasa võetud antibiootikumid ning siinne soe kliima on mind korralikult tervisele tagasi turgutanud ning haigena lendamine ei ole üldse nii hirmus, kui naised foorumites muljetavad. :)

Perthi lennujaama jõudes hingasime kõigepealt sügavalt sisse Austraalia õhku, soetasime endale telefonikaardi (Telstra, 30$) ja seejärel suundusime taksoga Marko ja Alani hostelisse (tako arve oli 45$). Hostelist nad väga vaimustes ei olnud (ülemised narikohad, põrand kellegi teise hilpe täis ja üleval korralik juustukas), aga samas olid nad kursis hostelite eluviisiga. Pikalt ei jäänud me sinna heietama, vaid suundusime kohe Ahti juurde, kus pidime meie Martiniga end sisse seadma. Maja iseenesest on väga mõnus ja hubane. Olemas on ka aed ja terrass, kus pea kõik majaelanikud veedavad enamuse oma ajast – oma tubadesse minnakse üldjuhul vaid magama või siis mingeid tähtsaid toimetusi ajama (töö, kool). Esimesel õhtul, kui sinna jõudsime, oli Ahtil veel külas 3 sõpra:  igati vahva ja ülisõbralik šotlane Allan (kogu aeg naljatame, et ta on justkui meie eesti Alani šoti versioon :D), Kanadast pärit Darryl, kes näeb välja täpselt selline, nagu arvaks et üks õige austraallane välja peaks nägema – pikad lokkis blondid juuksed, ülipruun päevitus, jalgade küljes igasugused paelad ja kulinad ja kelle suureks kireks on surfamine, ning Caylin, kes kahjuks pidi üsna kohe peale meid lahkuma, niiet temaga ei jõudnud me pikemalt tutvuda. Teistega sai aga hommikutundideni igasuguseid jutte pajatatud.

Üks pilt ka sellest õhtust: (vasakult siis Allan, Ahti, magav Marko, Martin ja Alan. Pilt tehtud sellel samal terrassil, kus kõik oma aja veedavad)

Maja kohta veel nii palju, et alaliselt elame siin mina, Part, Ahti, Allan ja üks soome tüdruk Jonna. Praegusel hetkel on aga Jonnal külas kaks sõbrannat ja ka Alan ja Marko on siin pesitsenud, niiet inimesi on üsna palju ja igav ei hakka J Maja üüri kohta saime ka hea uudise – varasema 80 dollari eest peame nüüd hoopis maksma 50 dollarit nädalas, mis on Austraalia mõistes ikka väga odav. Sellise hinnaga ei saa isegi hostelit, kus ühte tuppa kokku pandud 12 inimest. 

Väliterrassil on meil selline tore asjandus, mis igasuguseid ööliblikaid hävitab. Kui vaene ööliblikas sinna vastu lendab, kuuleb ikka korralikku särinat ja suurema putuka puhul on näha ka üksjagu tossu. Selle sama agregaadiga on seotud ka selle maja „kurikuulsaim“ joomismäng – iga kord kui üks ööliblikas leiab oma lõpu, on bottles up!

Ämblikute koha pealt..jah, eks neid siin ikka omajagu on. Terrassil leidub ikka päris suuri isendeid, aga päris tarantlimõõtu elukat veel näinud ei ole. Ometigi siinseid ämblikke nagu väga ei karda, sest nad pesitsevad päevad läbi oma võrgus ja põranda peale kondama või seintele ronima nad naljalt ei kipu. Pilte olen teinud praeguse seisuga ämblikutest vähe, aga eks neid veel tuleb :D

Ülemisel siis meie toa ämblik Sprummo (siinkohal tervitame Siimu!) ja alumisel meie terrassi ämblik Fjodor, kelle võrk on täpselt „ööliblika tapja“ kohal, niiet tihti jääb ta vaeseke oma kõhutäiest ilma.

Hommikul meisterdasid Ahti ja Allan meile rikkaliku hommikusöögi, seejärel tegime tutvust kohalike aiasaadustega ja käisime oma rajooni uudistamas. Nägime ära oma esimesed kakaduud ja mina kui kõige ehtsam turist sain oma fotokaga neid rõõmsalt jäädvustada.

 Peekon, vorstikesed ja "kartuli kotletid"?! siin maal väga populaarsed, aga ei teagi kuidas neid eesti keeles nimetada.

Martin andis ka oma panuse hommikusööki.

 Need on siis mullberrys, mille kohta kahjuks jällegi ei oska öelda eestikeelset sõna. Aga maitsesid väga hästi!

Alan leidis enda tänava ülesse lõpuks.

Tähtsad sõnumid äärekivides.

Alan suure karrikuhjaga.

Sellised kastikad on siin väga levinud.

Teise päeva õhtul toimus meil siin suur pidu. Grillisime Ahti ja Allani meisterdatud šašlõkki ja nautisime head seltskonda. Seltskond oli väga kirju ja inimesi oli igast maailmaotsast: Darryl (Canada), Kelly (New-Zealand), Vanessa (New-Zealand), Allan (Šotimaa), Bethany (Inglismaa), Jonna (Soome), Angie (Soome) ja meie viis eestlast J Siin ka mõned jäädvustused sellest õhtust:

26. oktoobril tahtsime ikka oma silmaga ookeani ära näha. Allan oli lahkelt nõus meile oma rendiautot laenama ja nii me siis ookeani poole ajama panime. Marko väidab, et siinne liiklus on väga lihtne ja hästi organiseeritud, aga kõrvalistujana sõitu vaadates ei kipuks küll kohe rooli taha. Muidugi mis kogu aeg sassi lähevad on kojamehed ja suunatuled. Ookeani ääres on tuul ikka väga metsik ja kuna siin pole veel suvi alanud, siis vesi ei olnud ka just kõige soojem. Nii et ujumise jätsime seekord vahele, aga Darryl teadis rääkida, et suvel tõuseb siin vee temperatuur ikka 30 kraadini.

 Allani rendiauto

Kuna me jõudsime Perthi reedel, siis ei saanud me väga midagi asjalikku teha, sest kõik kohad on nädalavahetustel suletud. Esmaspäeval (27. oktoobril) tegime siis asjaliku päeva – käisime linnas, tegime endale SmartRider’i kaardi (ühistranspordikaart, millega saab bussi ja rongiga odavamalt sõita), tegime ära Tax File Numberi avaldused ja pangakaardi. Viimased saame loodetavasti nädala pärast kätte.

Mis puutub Alanisse ja Markosse, siis oma hostelisse jõudsid nad alles esmaspäeval. Nad kartsid hirmuga, et kõik nende asjad on ära varastatud, aga õnneks oli kõik omal kohal. Lisandunud oli vaid üks kass Marko voodisse, veel rohkem hilpe põrandal ja veel suurem juustukas. Kuna see koht ei olnud väga elamiskõlbulik ja 3 Wylie Place majaelanikud olid sellega täiesti päri, siis nad otsustasid et peatuvad ka mingi aeg siin Ahti juures. Ehk siis praeguse seisuga moodustame siin majas ühe üsna suure ja värvika pere :)