700-meetrised viinapuude read, Cape to Cape Track ja metsikud delfiinid

Eelmises postituses jõudsin põgusalt mainida, et meie uus töö (viinapuude lõikamine) peaks algama juuni teisel nädalal. Nagu aga varasemgi kogemus näidanud on, ei pea need kuupäevad kunagi paika ja töö algab tegelikult alati oodatust nädalaid hiljem. Nii juhtus ka selle töö puhul ja kokku ootasime taaskord umbes kuu aega. Pärast Donnybrooki intsidenti ei oleks uskunud, et end taaskord samasugusest olukorrast leiame, aga võta näpust.

Kogu see ootamise protsess toimub muidugi alati väga sujuvalt ja märkamatult. Esimesed paar nädalat mööduvad muretult, sest raha on eelmisest töökohast veel alles ja kõik uued kohad tahavad avastamist. Alles kolmandal nädalal hakkab see kerge ärevustunne tekkima, aga kui saad tööandjalt kinnitust, et nädala pärast on töö juba kohe kindlasti alanud, siis üks nädal veel oodata tundub täiesti okei. Kui siis nädala möödudes end täpselt samast seisust leiad ja tööandja jutt juba katkist grammofoni meenutab, siis tundub asi päris hapu.

Alguses toodi iga nädal ettekäändeks ilmad, mis kuidagi töö algust ei soosinud – päikeseliste ilmade asemel oleks vaja olnud tormiseid, et kõik lehed puudelt langeksid. Kui lõpuks need kaua oodatud maruilmad saabusid, siis tuli välja, et agentuuril pole hetkel lihtsalt piisavalt kliente, kes nende prunimise teenuseid vajaksid. Olime väga pettunud, sest kogu aeg kinnitati meile, et asi on ainult ilmades. Tööandja lause “from this point forward, it’s just a waiting game” oli viimane piisk karikasse ja otsustasime hakata uut tööd otsima. Agentuurile me oma pahameelt siiski välja ei näidanud, sest tundus mõistlik see variant igaks juhuks soolas hoida juhul kui me ei leia ennem mingit muud tööd. Õigupoolest ei jõudnudki me uute tööotsingutega korralikult algust teha, sest juba paari päeva pärast võttis agentuur meiega uuesti ühendust ja andis teada, et töö võib nüüd alata. Hurraa! 25. juunist alates olemegi uuesti tööinimesed olnud ja oma argipäevi  viinapuudeokste lõikamisega sisustanud.

See agentuur (Labour Solutions) on kokku tööle värvanud ligikaudu 120 inimest, kes omakorda on umbes 15 inimese suurustesse gruppidesse jaotatud. Iga grupp tegutseb erinevas viinamarjaistanduses. On nii neid, kes selle kolme kuu jooksul peavad iga nädal uues istanduses töötama (istanduste suuruseks 4-10 ha) kui ka neid, kes terve lõikamishooaja vältel ainult ühes farmis on (nende istanduste suuruseks on ~ 120 ha). Viimaste sekka kuulume ka meie Martiniga.

Tavaline tööpäev näeb meil välja selline, et ärkame kell 6:00 üles, sööme kiirelt hommikust,  valmistame lõunasöögi kaasa ja paneme agentuuri poole ajama. Kohale jõudes peame kuurist oma varustuse võtma, end sisse kirjutama ja siis terrassil kõik kogunema. Iga grupp peaks ideaalis erineval ajal valmis olema (esimene grupp kell 6:30 ja meie grupp, mis on ühtlasi ka viimane, kell 6:55), aga tegelikkus on see, et enamik inimesi pole õigel ajal minema saanud ja ajad nihkuvad edasi. Seega kui me 6:55 kohale jõuame, on seal veel umbes 3-4 gruppi, kes enne meid peavad minema saama. Kui lõpuks aeg meie grupi kätte jõuab, loendab supervisor Jason meid üle ja saame liikuma hakata. Hoolimata sellest, et me peame iga päev täpselt samasse farmi sõitma (umbes 10-minutilise sõidutee kaugusel), peame me ikkagi iga hommik sinna hanereas liikuma, sest eeskiri lihtsalt näeb nii ette.

Ja kohale jõudes hakkab kibekiire lõikamine pihta! Meie ülesandeks on tagasi lõigata ühe aasta jooksul kasvanud võrsed. Kõigepealt peame viinapuud vaadates kiirelt ära otsustama, millised võrsed me alles tahame jätta ja millistest lahti saada. See valik käib selle järgi, mis tunduvad kõige paremini kandvat (heas seisukorras, mitte liiga peenikesed jne). Võrsed peame tagasi lõikama nii, et igale jääks alles kaks punga ja nende võrsete vahe peaks olema umbes rusikasuurune, sest vastasel korral jääb neil ruumist väheks. See on selline kõige üldisem põhimõte, aga muidu lõikamise meetodeid on erinevaid. Meil on ka seal veel mitmeid nüansse juures, mida peame jälgima, mida lisaks tegema, mida vältima jne, aga seda on juba natuke raske ainult sõnadega lahti seletada ja nii täpset kirjeldust ei ole siia vast tarvis ka. :)

Selline näeb siis meie töörõivastus välja. Kogu see veekindel varustus (riided, kummikud, kindad, prillid jne) läks meil umbes 100 dollarit maksma, mis teisest palgast maha arvestati. Pildil modellideks Martinid (vasakul meie uus semu Inglismaalt ja paremal kohalikustunud Part).

Lõikamata puud. 

Lõigatud puud. Ja need on tõesti ühed lõputud read (700 meetri pikkused, igas reas umbes 360 puud). Rea lõpupoole avastada, et on korra WC-sse vaja minna, pole üldse tore. Edasi-tagasi käimise peale kulub tavaliselt umbes 20 minutit ja seda kõike väärtusliku lõikamisaja arvelt. 

Selline peaks siis üks hästi tagasi lõigatud viinapuu välja nägema.

Väike joonis ka.

Meie agentuuri eeliseks on see, et nad on soetanud endale elektrilised käärid (üks paar maksab ~ 2000 dollarit). Nendega on tunduvalt lihtsam lõigata kui tavalistega ja üldjuhul pärast esimest nädalat ei ole käed juba täiesti lootusetult villis. Käevalust ei saa aga ka meie üle ega ümber, sest 8 tundi jutti teeme me täpselt sama liigutust (nimetissõrmega “päästikule” vajutamine) ja need käärid on parajad kobakad. Esimesel nädalal oli käsi nii valus, et ma ei suutnud parema käega isegi potti tõsta. Alles nüüd hakkame vaikselt sellega ära harjuma. 

Lambad, laamad ja kängurud on meil tööl igapäevased tegelased. Pildile olen kahjuks hetkeseisuga ainult kaugelt lambad püüdnud.

Selline aku on vööna alaselja ümber. 

Ja sellised näevad siis käärid välja. Kääride kasutamise eest oleme sunnitud iga päeva eest neile 5 dollarit maksma, mis siis iga nädal meie palgast maha arvestatakse. Pildil on näha ka traadid, mida me peame vanadest okstest ja lehtedest puhtaks tegema. Kui kogemata paar traati päevas läbi lõikame, ei ole hullu, aga kui juba tihedamaks kisub, siis peame iga lõigatud traadi eest 10 dollarit maksma. Praeguse seisuga oleme õnneks normide piiridesse jäänud. Kui üldse midagi kääride, aku või juhtmega juhtub, siis tuleb see kõik enda taskust kinni maksta. Seetõttu oli alguses ka eraldi selline päev, kus meile ainult nende kääride hooldamisest  ja õigesti kasutamisest räägiti.

Palka makstakse meile tükitöö alusel – 1 viinapuu on 0,34 $. Ühes paneelivahes on 4 viinapuud, nii et iga päeva lõpuks loeb supervisor sinu tehtud paneelivahed kokku ja korrutab selle summa neljaga. Kui peaks juhtuma, et sinu reas on mingi paneelivahe, kus on ainult 1 puu või puud sootuks puuduvad, siis saad selle eest ikkagi raha. Seda muidugi väga tihti ette ei tule, aga abiks ikka. Kuna palk on tükitöö põhine, siis pause võime teha nii palju kui tahame ja sellistel aegadel, kui heaks arvame.

Alguses jäi meie teenistus peaaegu et olematuks, sest esimestel päevadel suutsime me näkku teha umbes 100-150 viinapuud. Iga päevaga toimus aga areng ja nüüdseks oleme tööpõllu kiireimad lõikajad. Supervisorile meeldib kogu aeg öelda, et vuhiseme nagu tuulispask teistest mööda. :D Hetkel suudame päevas teha umbes 420 viinapuud, nii et areng on tõesti märgatav. Kõik on aga algusest peale rääkinud, et kõige kiirema tempo saad üldjuhul kätte alles kolmandal nädalal. Homme algabki meil kolmas nädal, nii et loodame siis juba 500ni jõuda. Eks natuke hoiab kiirust tagasi ka hirm sõrm otsast lõigata, sest manageri sõnul on iga aasta vähemalt üks backpacker sellega hakkama saanud.

Kui me sinna 500 kanti ikka ei saa, siis arvatavasti otsime endale uue töö, sest teatavasti meie esimese aasta viisa saab oktroobri lõpus läbi ja siis on meil plaan umbes viieks kuuks aasiasse puhkama minna. Hetkel ongi käsil nö viimane raha kogumine ja sellepärast oleme ka töö osas natuke valivamad.

Tööpäevad on meil E-N umbes 8 tunni pikkused ja reedeti on poolik päev, nii et umbes 14 paiku oleme juba kodus. Päevad mööduvad väga kiiresti nagu see tükitöö puhul ikka olema kipub. Väga suureks plussiks on ka see, et muusika kuulamine on töö ajal lubatud (paljud farmid on selle ära keelanud). Tööd peaks jätkuma umbes kolmeks kuuks, aga kas me siia ka nii kauaks jääme, see kõik sõltub juba sellest, mis kiiruse me saavutame. :)
________________________________________________________________________

Vabal ajal, mida on eelmiste töökohtadega võrreldes märksa rohkem, üritame lisaks kõigele muule ka ümbrust uudistamas käia. Üheks lemmikuks on meil siinkandis kujunenud Cape to Cape Track, mis kujutab endast mööda rannikuäärt kulgevat 135 km pikkust matkarada. See pidi olema üks Austraalia populaarseimatest matkaradadest. Oleme seda järk-järgult järjest läbinud ja väga palju ilusaid kohti avastanud. 

Matkarada on kaardil punase katkendjoonega kujutatud.

31.05.2015 võtsime suuna Yallingupi poole ja vaatasime oma silmaga üle seal asuva Canal Rocksi. Lisaks hiiglaslikele kividele ja nende vastu pekslevatele lainetele pälvisid meie tähelepanu ka kividel askeldavad suured limuskid. Seoses randadega tuleb mulle meelde üks huvitav fakt, mida just hiljuti Austraalia kohta lugesin: kui külastada iga päev ühte erinevat Austraalia randa, siis see võtaks kokku üle 27 aasta, et neid kõiki näha. 

Järgmine Cape to Cape Tracki avastusretk leidis aset 14.06.2015. Nägime ära matkaraja alguspunkti, hiiglasliku kivi Sugarloaf Rocki, nautisime ilusaid vaateid India ookeanile ja lisaks kõigele juhtusime nägema ka lainetes hullavaid metsikuid delfiine. Igati kordaläinud päev. :)

Madudega me õnneks ei kohtunud, aga bobtail sisalikke nägime päris mitmeid.

(Pilt võetud Internetist.)

Sugarloaf Rock.

Samal nädalavahetusel kuulsime pereema Lynette’i käest, et peaksime kindlasti üle kaema ka siin lähedal asuvad Kevil Road Easti Fallsid. Kuna meie matkamisisu ei olnud veel täis saanud, siis andsime aga tuld. Fallsidest palju suuremaks atraktsiooniks kujunesid aga kängurud, keda me täiesti juhuslikult metsatukas märkasime. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist ei olnud mitte ainult paari tegelase, vaid lausa terve trobikonnaga. Rõõm oli sedavõrd suurem! Allpool ka mõned pildid:

"Okou, mind on märgatud."

26.06.2015 läksime töökaaslastega randa, et oma silmaga üle vaadata see kurikuulus suur laine, mille tulekust uudistes pea igapäevaselt teada anti. Ma arvan, et meie nägime umbes 6-meetrisi laineid, aga uudistest pärast lugesin, et siin lähedal rannas oli paar päeva hiljem laineharja kõrgus isegi 18-meetrini ulatunud. Hiljem oli Internet täis artikleid pealkirjadega "one of the biggest wave ever ridden in Australia". Seda oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha.

28.06.2015 võtsime suunaks Augusta (umbes 40 km Margaret Riverist lõunapoole) ja uudistasime seal ringi. Sealseteks tõmbenumbriteks on praegusel ajal vaalad (~ 35 000), kes on Antarktikast soojematesse vetesse rännanud. Kokku veedavad nad siinkandis 6 kuud (juuni-nov). Esimeseks peatuspaigaks ongi Augustas asuv Flindersi laht, kus nad hakkavad endale paarilist otsima. Augusti lõpus liiguvad nad Geographe Bay'sse (umbes 40 km Margaret Riverist põhjapoole), kus nad poegivad. Eks me salamisi ikka lootsime, et näeme kaugelt mäe otsast kas või vaala saba, aga ei läinud õnneks. Meelt see meil siiski ei morjendanud, sest plaanime lähiajal nagunii ette võtta laevasõidu, mis sind 75 dollari eest avamerele vaalasid vaatama viib. Kui juhtub, et kedagi ei näe, siis järgmine kord on lihtsalt tasuta. Igati hea diil! Ühesõnaga järgmine kord, kui Augustast räägin, loodan teid juba vaalapiltidega kostitada, seekord peate aga lihtsalt rannapiltidega leppima. :)

03.07.2015 kutsus töökaaslane Martin meid hostelisse pitsaõhtule. Tellisime hunniku pitsasid, mängisime piljardit, lauajalkat ja saime paljude uute inimestega tuttavaks. Üle pika aja oli  üliäge jälle hostelielukesest osa saada. Pildistamine jäi muidugi tagaplaanile, aga alguses mõned ikka jõudsin klõpsata. 

Hostel asub meie majast umbes 25 minutilise kõnnitee kaugusel, niiet öösel võtsime pidlistamise saatel väikese jalutuskäigu ette. 

Eelmisel nädalavahetusel, 05.07.2015 käisime Hamelin Bay’s lootuses astelraisid näha. Nimelt pidavat nad sealse paadisilla ümbruses ringi uudistama ja kalameestelt jääke noolima. Seetõttu kõige tõenäolisem aeg neid kohata ongi varahommikul või hilisel pärastlõunal – siis kui kalamehed oma paatidega randuvad. Ku neile ise just liiga ei tee ja neid sabast torkima ei lähe, siis peetakse neid üldjuhul ohututeks loomadeks. Kõikidele tuleb kindlasti kohe meelde austraalia krokodillikütt Steve Irwin, kes sai surma just astelrai rünnaku tagajärjel, aga sellised juhtumid on tegelikult väga harvad. Kui täpsem olla, siis arvatakse, et Austraalias on kokku olnud ainult 3 juhtumit, kus astelrai rünnak on surmaga lõppenud, ning maailmas kokku arvatavakse selliseid juhtumeid olevat 17.

Meie neid tol korral kahjuks ei näinud, sest olime valel ajal õiges kohas. Jõudsime randa peesitama kuskil 12 paiku ja teadsime, et astelraid peaksid ilmuma umbes 17-18 ajal. Kuna aga 16 paiku muutus ilm järsult väga külmaks ja me olime õhukeste suveriietega (meile ei ole vist siiani kohale jõudnud, et Austraalias on talv), siis otsustasime kaotusega leppida ja järgmine kord lihtsalt parema varustusega tagasi tulla. Et teid aga mitte päris tühjade kätega jätta, siis näitan ühte videot, mille youtube-st leidsin. Umbes nii lähedalt peaks neid olema võimalik näha:

https://www.youtube.com/watch?v=hcfPKXFilTQ

Ja allpool taaskord mõned pildid RANNAST. Üritan järgmises postituses nendega natuke rohkem piiri pidada. :D

________________________________________________________________________

Räägin natuke lähemalt ka perekonnast, kelle juures me elame. Eelmises postituses jõudsin juba ära mainida, et siin elavad 20-aastane perepoeg Corey ja tema 19-aastane sõbranna Janey. Kuu aega tagasi nägime esimest korda ära ka pereema Lynette’i ja tema mehe Simoni. Lynette oli mõned aastad tagasi üks Chicken Treati omanikest, aga siis otsustas kõik oma aktsiad maha müüa ja nö pensionit nautida (kuigi tal vanust alles 40 kanti). Praeguse seisuga on ta vist juba aasta aega töötu olnud, ringi reisinud ja niisama elu nautinud. Nüüd viimasel ajal on tal aga sellest kodus istumisest villand saanud ja hetkel otsibki uut tööd. Iseloomult äärmiselt hooliv, vabameelne ja väga lõbus inimene. Tema mees Simon on siinse maja naljavend. Igal võimalikul hetkel viskab mingi killu maha. Töörindel ei ole aga temagi hetkel aktiivne, niiet ta saab Lynette’ile seltsiks olla. Tihedad külalised on siin veel ka Lynette’i isa, kes elab samas rajoonis ning samuti enda majas backpackeritele tube välja rendib, ja peretütar Kaylee, kes Perthis ülikoolis õpib ja oma vaba aja siin veedab.

Oma elukoha valikuga oleme siiamaani väga rahul. Kui sellist farmitööd teha, siis majas on ikka tunduvalt mõnusam elada kui hostelis – õhtul magama jäädes ei pea lärmiga võitlema, pärast tööd on garanteeritud, et dušš on vaba, õhtusöögi meisterdamiseks ei pea paar tundi järjekorras ootama jne. Ja tuba on muidugi mõnusalt avar. Martiniga just naersime, et see on isegi meie Roosi tänava korterist natuke suurem. Nädalavahetuseti võib see natuke vaikseks jääda, aga samas selleks on olemas hostel nimega Margaret River Lodge, kus me teretulnud oleme. 

Lisaks on ka huvitav jälgida, kuidas üks tavaline austraalia perekond elab. Üsna laialt on levinud arvamus, et austraallased on oma loomult laisavõitu ning minu meelest peab see paika. Teisalt on neil aga nii palju raha, et nad saavad seda endale lubada. Mingid asjad tunduvad samas natuke kentsakatena. Meie perekonna juures näiteks see, et neil on eraldi palgatud inimene, kes nende pisikest murulapikest niidab ja sealt koerte junnid ära koristab. 

Igasugused imemasinad ja –vidinad panevad ka natuke muigama. Meie oleme Martiniga ainsad, kes nende uhket 5 auguga pliiti kasutavad. Nimelt on neil tõesti iga roa jaoks olemas mingi muu masin, mis toidu sisuliselt nende eest valmis teeb. Olgu selleks siis pasta, supi, riisi või liha valmistaja. Kui me esimest korda Martiniga siin suppi tegime ja köögivilju käsitsi kuubikuteks hakkisime, siis vaatas Simon meid küll sellise näoga nagu me oleks terve elu koopas elanud. :D

Elektrilisel madratsil ei olnud ma samuti enne siin elamist maganud. Talv on ju siinmail kätte jõudnud ja ega siis tavaline madrats enam kõlba. Kapist otsitakse välja elektrilised soojendus-madratsid, et õhtul kohe sooja voodisse minna. Kusjuures temperatuur on samuti reguleeritav. Alguses mõlemad naersime, et mille kõige peale ka raha ei raisata, aga peab tunnistama, et kui ühe korra ära proovisime, siis hakkas täitsa meeldima. 

Vahepeal pakub Lynette Martinile erinevaid paaritunniseid juhutöid, mida majas teha oleks tarvis – vanade kahhelplaatide eemaldamine, aias väikese teeraja tegemine jne. Pärast iga tehtud tööd on Lynette'i nägu naerul ja Martin jälle 50 dollari võrra rikkam. 

Ja lõpetuseks lisan siia mõned pildid meie karvastest lemmikutest, kes igasse päeva nii palju rõõmu toovad. :)

Pereema otsis talve hakul koertele karvased kasukad välja. Kuna mõlemad on väga paksu karvkattega ja temperatuur püsib hetkel 8-18 kraadi vahel, siis tundub see natuke liiast. Olen need neilt vahepeal ikka ööseks ära võtnud (nagunii magavad nad enamasti voodis), aga hommikul kohe kuulen, kuidas Lynette koeri nähes hakkab kasukaid meeleheitlikult taga otsima. :D Ei kujuta ette, mis kostüümid ta koertele eesti talvel selga ajaks. Samas on see jällegi arusaadav, sest austraallaste enda jaoks on praegu tõesti väga külm ja nii meeste kui ka naiste lahutamatuteks kaaslasteks on praegusel ajal UGG saapad.

UGG saapad, mis ongi muide Austraaliast pärit. 

Mänguhoos. :)