Nagu meil ikka tavaks, siis otsustasime ka sellel nädalavahetusel enda
linnast veidi eemale vaadata ja turistidele kohaselt uusi kohti avastada.
Õigemini pühapäeval, sest reedel ja laupäeval pidin ma taaskord tööl olema. Valituks osutusid Perthis asuv AQWA
(Aquarium of Western Australia) ja Fremantle.
Turvavööd peale ja minek!
Vot selliste moodsate
numbrimärkidega kruiisitakse Austraalias ringi. Väga naljakas on ikka ka nende komme siin Austraalias jõulude ajal oma autod kardadega ära ehtida. Pilte kahjuks sellest näidata ei ole, sest lihtsalt ei jõua kiirteel nii kiiresti kaamera järele haarata.
Esimeks sihtkohaks oli AQWA. Kuna reklaamflaier oli väga paljutõotav (suurim omanäoline Lääne-Austraalias jne), siis ootasime sellest natuke rohkem (just suuruse mõttes), aga põnev oli sellegipoolest. Hinnaks 29 dollarit.
Kõige vingem oligi
see suur kuppel, mille ümber sa liikuva põranda pear tiirelda said. Piltide
pealt näevad need haid üsna pisikesed välja, aga tegelikult kui nad sul
äkitselt pea kohal olid, siis ehmatas ikka ära küll. 150 dollari oleks saanud
sinna samasse kuplisse haide keskele ujuma ka minna, aga selle jätsime seekord
siiski vahele.
See oligi võib-olla
natuke nadisti üles ehitatud, et nende “tõmbanumber” oli kohe alguses ära ja
siis edaspidi muutusid kõik elukad ja akvaariumid järjest väiksemaks.
Moreenipoisid.
Raide bassein.
Selles basseinis
olevaid asukaid (pisikesed haikalad ja meritähed) said kõik katsuda. Ega meiegi
siis seda võimalust kasutama jätnud.
See
oli hästi mõnus, et see koht ise asus täpselt ookeani kaldal.
Keegi kaotas oma uhke kaabu ära.
Seal samas kohas oli ka üks veepark, aga sinna me ajanappuse tõttu ei jõudnud.
Söögipaus.
Tagasitulles
käisime läbi ka Fremantle’st. Üsna pisike linn (umbes 7000 elanikku), aga
suutis selle väikse ajaga juba väga hea mulje jätta. Kuulus oma ilusate
randade, vangla ja suurte turgude poolest. Tahame sinna mingi aeg kindlasti
tagasi minna, sest taaskord jäi ajast puudu ja väga paljud kohad nägemata. Kõige huvitavam pidi olema just vangla, kus vanasti harrastati väga erinevaid piinamismeetodeid. Saad seal tõrvikuvalgel nendes kongides ja erinevates käikudes ringi käia. Kui selle kohta arvustusi lugesime, siis kõik ütlesid, et väga eredalt edasi antud see vanglaelu, mis tollel ajal toimus, ja kui sinna kanti sattuda, tuleks see kindlasti üle vaadata. Hinnaks 100 dollarit kui tahad kõikidest asjadest osa saada, aga kuna see tundub tõesti põnev, siis mingi aeg võtame ka meie selle ette.
Jah, karrad on siin väga populaarsed.
Kohalik tänvaesineja.
Mõtlesin, et seekord ma
ei piirdu ainult nädalavahetuse sündmustega, vaid üritan natuke lähemalt
rääkida ka meie töödest, mis tegelikult hõivavad ju tunduvalt suurema osa meie
ajast kui need üksikud vabad päevad.
Alustan enda omast. Üldjoontes
olen oma tööga endiselt rahul – töö iseenesest on lihtne, palk sellise töö eest
väga hea ja seltskond töö juures mõnus. Loomulikult tuleb ka meil ette päevi,
kus tellimuste arv kerkib laeni, köögis on korralik hullumaja ja pead taldrikutega
nagu segane edasi-tagasi köögi ja restorani vahelt jooksma nii et päeva lõpus
mõtled mitu km nüüd täna sai maha käidud (tuleb vist sammulugeja soetada), aga
üldjoontes on pigem siiski rahulik tempo. Kõige kiirem aeg tundubki olevat
praegu jõulude ajal, sest väga paljud firmad korraldavad oma jõulupeo siin ja
üldse reserveeringuid on tavalisest tunduvalt rohkem.
Kliendid on ka
üldjuhul kõik väga toredad ja viisakad. Aeg-ajalt satub muidugi ka mõni selline
sekka, kes saadab toidu mitu korda kööki tagasi, kutsub mind spetsiaalselt enda
laua juurde, et öelda, et see on kõige hullem steak, mida ta oma elus proovinud on või lihtsalt pärast nende
lahkumist lauda koristades leiad salvrätiku peale kirjutatud pika kirja
sellest, kuidas siinsed toidud ei kõlba kuhugi ja nemad oma jalga siia enam kunagi
ei tõsta. Purjus kundede teenindamine on ka üsna tüütu. Švipsis kliendid on
teine asi, aga kui suur lauatäis inimesi on purupurjus, keegi midagi aru ei saa,
toite nad omaks ei tunnista ja sa seisad seal taldrikutega nagu tolvan, siis
viskab küll üle. Konkreetselt räägin just ühest reede õhtust, kus umbes 12
tüdrukut vanuses 15-16 reserveerisid endale õhtuks laua ja sellel ajal kui
toidud lauda hakkasid saaabuma, ei saanud enam ööd ega mütsi aru. See kord jäi
eriti eredalt meelde just selle pärast, et see õhtu oli meil ülikiire ja siis
selliste jagelemistega aega raisata oli küll tobe. Aga nagu ma ütlesin, siis
õnneks selliseid olukordi väga tihti ette ei tule.
Kuna mu aktsent
reedab koheselt, et ma ei ole Austraalia resident, siis väga paljud kunded
tunnevad huvi ka mu päritolu kohta. Kuuldes Estonia
teevad kõik muidugi targad näod pähe, aga vestluse arenedes selgub, et neil
pole õrna aimugi, kus maailmaotsas see paikneda võiks. Usinamad kliendid
muidugi kasutavad kohe ära selle vaba hetke, kui ma kööki uute roogade järele
lähen, ja otsivad senikaua mingeid põnevaid fakte Eesti kohta, mida siis mulle
pärast uhkelt öelda. Google translate’i meeldib ka neile kasutada, et siis
eesti keeles paar sõna öelda. Eriti hästi jäi mulle aga meelde just üks
30ndates mees, kes tükk aega telefonis midagi guugeldas ja siis lõpuks mulle
ühe venekeelse lause ütles. Mina muidugi tüüpilise eestlasena kohe katkestasin
teda ja ütlesin, et eieiei me ei räägi Eestis vene keelt ja siis hakkas terve
laudkond naerma ja tüüp hõiskas uhkelt: “No näete, ma ütlesin teile, et
eestlastele ei meeldi kui neid venelastega või nende keelega seostatakse”. Tüübi
näost oli näha, et ta oli ikka väga rahul endaga. :D
Kui nüüd rääkida asjadest, mis mind töö juures tegelikult häirivad,
siis üheks on kindlasti töötundide arv nädalas – ühel nädalal saan täiesti
normaalselt tunde ja teisel nädalal võib see number jällegi tunduvalt langeda.
Saan aru, et sellise töö puhul ei saagi olla ühte kindlat nädalapalka, aga kui
see kõikumine võib olla lausa 14 tundi (~300 $), siis puudub küll igasugune
stabiilsusetunne.
Nagu ma juba kunagi varem mainisin, siis iga teisipäev koostab omanik
uue graafiku. Siinkohal tulebki välja teine miinus – töögraafik. See näib küll
olevat koostatud nii kuidas jumal juhatab ja erilist arvestamist töötajate
eraeluga ei ole. Väga tihti paneb omanik töötajatele nt 3 päeva järjest ainult
õhtused vahetused selle asemel et panna nad tööle üheks pikaks päevaks. Nii
tekibki olukord, kus sul nädalas töötunde ei tule palju kokku, aga samas
vabasid päevasid võib olla ainult üks, niiet kuskile sa minna ikkagi ei saa ja
oledki sunnitud selle paari tunni pärast edasi-tagasi linna sõitma. Mõtlesin sellest esmaspäeval omanikuga rääkida.
Et aga mitte negatiivsel toonil lõpetada, siis nüüd töö positiivse
poole juurde – inimesed. Üldjoontes on seltskond tööl tõesti väga tore.
Reisimise kõige suuremaks plussiks ongi minu arust just see, et sa kohtud oma
teekonna vältel nii paljude erinevate inimestega, kellel kõigil oma lugu
rääkida, kes sattusid sellesse samasse olukorda või hetkesse, kus sinagi oled,
täiesti erinevatel põhjustel ja kellelt kõigilt on vähemal või suuremal määral
midagi õppida. Sellest on mul muidugi väga kahju, et ma oma töökaaslastega
tööväliselt rohkem aega ei saa veeta. Väga tihti kutsuvad nad mind pärast tööd
endaga üles (taverni üleval korrusel on nende toad) mõnele joogile, aga kuna ma
olen kogu aeg autoga, siis olen sunnitud ära ütlema. Mõtlesime Martiniga, et
võib-olla kolimegi üldse ise ka sinna. Elaksime siis linnas sees, kõik asjad
oled käe-jala kaugusel ja bensu peale ei läheks nii palju raha. :)
Enda tööst räägib Martin ise:
Väsinud tööline pärast rasket tööpäeva.
Töö on üksluisemaks muutund, aga
vähemalt nalja saab endiselt. Töötan liimimasina taga, mis raame liimib. Põhitööks
on pöidlaliigutamine (kangi alla vajutamine et liim masinast välja tuleks), aga
ka raamide tõstmine masina peale. Töötan Alaniga kahekesi masina taga, Marko, Eric
(sakslasest naaber Mureskis) ja Rick (53) tõstavad ja kinnitavad raame
plaatidega, mis hiljem valatakse betooni täis ja nendest saavad majade seinad. Rick on seal vanem tööline ja
juhendab meid kui tarvis, kuid pole päris supervisori
staatusega. Väga närviline vanamees on. Vahel tuleb talle hullus peale ja
tahtes kiiremini raame valmis saada, hakkab jooksma nende raamidega ja kukub
tavaliselt perseli. Ei tule siis ilusad sõnad sealt. Järgmine päev ravib
vigastust ja tööle ei tule. See on kergelt meelelahutuslik, aga viisakusest
tuleb ikka pea ära keerata kui itsitada tahad. Jõulud on tulekul ja seal on
kombeks, et tuuakse töötajatele alkoholi ja liha. Tellisime ise viskit, mis on
siin muidu väga kallis nagu kõik kangem kraam, ja sinki. Kohe tuleb 10 päevane
puhkus, mis kahjuks palka ei sisalda, aga tahaks mingiks ajaks küll eemale
saada sellest tehase atmosfäärist.
Ja lõpetuseks lihtsalt
paar uudist, mis lähiajal on aset leidnud:
1. Minust
on saanud liiklushuligaan. Allan helistas Perthist, et nende aadressile
on saabunud liiklustrahv. Kuna
19. novembril olin mina ainus, kes autot kasutas, siis olen mina see süüdlane.
50ne alas sõitsin 58-ga ja selle eest sain kohe 100 dollarit. Ajas ikka üsna
vihaseks küll, sest pärast tuli välja, et isegi raadios oli hoiatatud, et sinna
kohta tuleb paariks päevaks liikluskaamera, aga ühele lollile said ikka trahvi
ära teha.
2. Ämblikute invasioon on alanud. Seda
kuulutatakse igapäevaselt isegi raadios – suvi on algamas ja sellega seoses
soovitatakse inimestel osta igasuguseid imespreisid, mida akendele ja ustele
pihustada, et siis ämblikud tuppa ei roniks. Ja tõesti, praegu näeme iga jumala päev vähemalt 5te suurt elukat.
3. Sellega seoses on minust saanud ka
sarimõrvar. Ei ütle seda üldse uhkelt ja mul on neist väga kahju, aga kui
avastad mingi tegelase enda toa ukse eest, siis tundub see küll ainukese
variandina kui ei taha just öösel neid oma kehal või näos kõndimas tunda. Kindlasti
kõik mõtlete, et miks me neid lihtsalt õue ei aja. Alguses proovisimegi seda varianti,
aga nad on siin tõesti nii osavad – hüppavad, jooksevad ülikiiresti ja teevad
igasuguseid trikke, niiet see on tõesti võimatu missioon.
Põhiline tapariist.
4. Üldse wildlife
on siin väga aktiivne. Kui ma õhtused vahetused tööl olen, saan lahti alles 22
paiku ja siis ootab mind ees sõit pimedas. Kui Eestis loodad, et sa ei näe
ühtegi kitse või muud elukat, siis siin sa oled täiesti veendunud, et näed, aga
lihtsalt loodad, et saad õigel ajal pidama. Olen absoluutselt igal korral
näinud kedagi. Üldjuhul näen õhtu jooksul umbes 3 jänest, kes vaesekesed
satuvad nii paanikasse ja võivad teed juba ära ületades uuesti tagasi keerata või lambist
seisma jääda, niiet mitu korda olen väga napilt pidama saanud. Kahte väga suurt
kängurut olen ka näinud. See ehmatas ikka nii korralikult ära, et nüüd ma
pimedas meie külavaheteedel üle 70ne väga sõita ei julgegi.
5. Marko
vaatab liiga palju USA redneckide autosaateid. Nimelt otsustasid nad Alaniga,
et praegune Fordi välimus ei ole piisavalt lahe ja seda tuleb tuunida. Siinkohal
ma ei hakkagi pikemalt midagi seletama, vaid näitan nende tuuningu erifaasidest
pilte:
Esimene faas. Auto on veel "tuunimata".
Teine faas. Relakaga on värv maha lihvitud ja autot igapäevaselt soolveega piserdatud.
Teise faasi lähivõte.
Kolmas faas.
Neljas faas ehk auto praegune seisukord eest..
..ja tagant. Auto on tundmatuseni muutunud. Peab ütlema, et auto saab väga paljude pilkude osaliseks, aga kas need kõik ka heakskiitvad pilgud on, see on juba iseasi. :D
6. Ja
lihtsalt üks huvitav avastus. Telekas on selline kanal nagu SBS Radio 3, kus
võib kohata väga erinevate maade uudiseid. Imestus oli suur, kui telekat lahti
tehes kuulsin eesti keelt vastu kõlamas. Vahva. :)