Kängurud, koaalad ja staarvombat

Nagu pealkirigi ütleb, siis nädalavahetuse haripunktiks oli Perthist umbes 20 km kaugusel asuv Caversham Wildlife Park, kus saime lõpuks koaalad ja kängurud ära paitatud ning oma silmaga üle vaadatud selle üliarmsa vombati, keda töötajatele meeldis sealse koha superstaariks kutsuda. Enne looduspiltide juurde asumist lühike ülevaade ka ülejäänud nädalavahetusest, mis möödus samuti väga vahvalt ja oli igati mõnus vaheldus Mureski Instituudile.
_________________________________________________________________________________

Reedel (28.11) pakkisime kohe pärast tööd kiiruga asjad kokku, ajasime autole hääled sisse ja panime Perthi poole ajama. Meie Martiniga olime eriti ärevil, sest tervelt kuu aega olime ainult siin oma aja veetnud ja tundsime, et väike vaheldus kuluks marjaks ära. Selleks pidin laupäeva ja pühapäeva omanikult vabaks küsima, aga kuna tal on töötajaid nagunii jalaga segada, siis õnneks ei valmistanud see probleemi.

Reede õhtu möödus meil üsna rahulikult, sest jõudsime Perthi väga hilja ja olime kõik tööst väsinud. Istusime taaskord sellel hubasel väliterrassil ja rääkisime kõikvõimalikest maailmaasjadest. Ahtit ja Allanit oli üle pika aja väga tore näha ja muidugi sellest vahvast šoti aktsendist tundsin ka juba puudust. 

Laupäeva hommikul arvas Martin, et nüüd oleks viimane aeg ka temal nutitelefonidega sina peale saada ja otsustas endale telefoni osta. Mõeldud-tehtud. Juba paari tunni pärast olime linnatiirult tagasi ja Martini näppude vahel säras uus Sony Xperia C3. Hinnaks oli 394 $. Huvi pärast vaatasime sama telefoni hindu ka Eestis ja peab ütlema, et tehnika on tõepoolest Austraalias odavam. 

Martinit muidugi enam ära ei tunne – inimesest, kellele jäi vanasti mõistmatuks kogu see trall nutitelefonide ümber, on saanud keegi, kes istub pidevalt nina telefonis, laeb üha uusi ja uusi äppe alla, kellele äkitselt tunduvad kõik esemed, inimesed ja olukorrad nii väärt pildistamist ja hiljem muidugi töötlemist, ning kes ei julge telefoni tööle kaasa võtta, sest teine võib ju katki minna või mustaks saada. Mainimata ei saa jätta ka kõiki eriefekte, mida see telefon teha suudab.Tegelikult nii hull see olukord ka ei ole, aga esimesed päevad olid need kaks küll lahutamatud. :D

Laupäeva õhtul kutsusid Caylin ja tema tüdruk Paris meid enda juurde grillima. Veetsime seal ülitoredalt aega – mekkisime nende valmistatud roogasid, mängisime noolemängu, erinevaid kohalikke joomismänge, tegime teistele “läbi seina minemist” (sorri ahti :D) ja nautisime head seltskonda. Noolemängu ei mänginud me mitte tavaliste reegliste järgi, vaid Caylin õpetas meile killerit. Mäng iseenesest on väga lihtne: kõige alguses peab iga inimene viskama vasaku käega (või siis vasakukäelised paremaga) suvaliselt ühe noole (see vasakukäe asi on ainult mängu alguses, et eriti profid noolemängijad ei saaks endale super kohti laual valida). See number, mida su nool tabab, saab sinu numbriks. Edasised mängustrateegiad on juba igaühe enda teha – visates kellegi teise numbrit, kaotab too inimene elu (sealjuures double kaotab 2 ja triple 3 elu) ja kui tabad enda numbrit, siis saad ühe elu juurde (double ja triple kehtivad ka siin). Igal inimesel on kolm elu ja mängu võidab see, kes viimasena püsima jääb. Ülimalt lihtne mäng, aga samas mõnus vaheldus traditsioonilisele noolemängule.

Caylini ja Parise kohta tahaks veel nii palju öelda, et nad on tõesti üliägedad inimesed. Super laheda huumorisoonega ja väga külalislahked –  võtsid meid kõiki äraütlemata hästi vastu ja  ära minnes ütlesid veel mitu korda üle, et kui meil Perthi tagasi naastes ei peaks kuskil ööbida olema, siis oleme nende juurde alati teretulnud. :)

Pühapäeval mõtlesime, et kuna me vabas looduses kängurusid veel kordagi kohanud ei ole, siis tuleb vist ikka mingi rahvuspark üles otsida ja ise nende juurde minna. Valituks osutus Perthi lähedal asuv Caversham Wildlife Park. Pilet maksis 25 dollarit, aga selle eest sai kolme tunni jooksul ikka korralikult näha ja katsuda. :)

Nägime eriti pisikesi tegelasi ka. 

Enamik kängurusid seal loomapargis olid just sellistes lebo-poosides.

Haub salakavalat plaani.

Koaalasid saime ka selja pealt õrnalt paitada. Muidugi eraldi loeti meile sõnad peale, et me jumala eest eukalüptilehti ei puudutaks, sest vastasel juhul ei kõlba need enam koaalale (neil pidi ülihea haistmine olema, nii et tunnevad kohe ära kui keegi nende toiduga jamanud).

Tasmanian devil.

Papagoisid oli muidugi loomapargis üsna kentsakas näha, sest Austraalias on need nagu meie tuvid või varbalsed, keda igapäevaselt kohtad.

Paabulinde pani seal ka ikka üksjagu kängurude vahel ringi.

Kohalik.

Seal samas kompleksis oli ka mingi automuuseum, aga kuna meil läks loomade paitamisega liiga kaua, siis sinna me ei jõudnud. Selle eest said Marko ja Alan endale vähemalt selle lohutuspildi.

Pühapäevaõhtul Mureski Instituuti tagasi jõudes olime nii väsinud, et midagi asjalikku ei jõudnud teha ja ainuõige lahendus näis olevat PlayStation 3, mille me Allani käest 100 dollari eest endale soetasime.

Martinite battle

Mängukollektsiooniga me hetkel hiilata ei saa.