Meie vaikne elu Northamis

Tööintervjuu on selja taga ja nüüd võib ka mind ametlikult töötajate hulka lugeda! :) Sellega seoses on muidugi vaba aega nüüd tunduvalt vähem ja seetõttu ei olegi mul olnud võimalust blogi uuendada. Piltide tegemise koha pealt olen ka natuke laisemaks muutunud. Eks see kipugi nii olema – esimesed nädalad ei jõua igat maja ja rohuliblekest ära pildistada, aga mida aeg edasi, seda harvem tuleb meelde fotoka järele haarata. Seetõttu see postitus piltidega just ei hiilga, aga üritan seda edaspidi parandada. :) 

_________________________________________________________________________________

Töötan juba teist nädalat selles samas Northam Tavernis, kuhu mind intervjuule kutsuti. Intervjuu ei olnud üldse nii hirmus kui kartsin. Ei küsitud mingeid selliseid küsimusi, millele vastates oleksin pidanud end taevani kiitma või ennast müüa üritades nahast välja pugema. Intervjuu seisnes pigem selles, et omanik kirjeldas mulle töö iseloomu, ülesandeid ja kohustusi, alkoholimüügi seaduseid (purjus kundede teenindamine on Austraalias rangelt keelatud – seda käiakse isegi pisteliselt kontrollimas ega baaris ei viibi liigses alkoholijoobes kliente) ja andis ülevaate nende üldisest house policy’st. Intervjuu lõpus teatas ta mulle, et olen tööle võetud ja võin juba järgmisest nädalast alustada.

Pilte ei ole ma veel jõudnud Northam Tavernist teha , aga õnneks aitab mind siinkohal välja üks video, mille ma youtube-st leidsin. :D

https://www.youtube.com/watch?v=p7na6rLZHpA

Töö iseenesest ei ole üldse raske. Minu peamisteks tööülesanneteks on olla köögiabiline (valmistada erinevaid roogasid ja salateid, kontrollida iga tööpäeva alguses, et kõik vajalikud toiduained oleksid olemas, hakkida erinevaid köögivilju, poleerida nuge, kahvleid ja lusikaid ning iga tööpäeva lõpus koristada köök kambakesti ära) ja ettekandja (viia naeratus näol toite lauda, tuua pärast nõud lauast ära ning üldiselt kontrollida, et klientidel oleks kõik olemas ja söömisala oleks puhas). Baarileti taga ma veel praeguse seisuga töötanud ei ole, sest hetkel lihtsalt on seal töötajaid piisavalt. Paari nädala pärast läheb aga üks tüdruk sealt ära ja seetõttu vaiksemal päeval, kui kliente väga palju ei ole, juba tasapisi näidatakse, kuidas baaris need asjad käivad.

Palga üle ei saa ma samuti nuriseda – tunnipalk on argipäevadel 21,8 $, laupäeval 26 $ ja pühapäeval 30 $. Üldjuhul ma töötan 8 tundi päevas. Kindlat tööpäevade arvu pole – iga teisipäev koostab omanik uue graafiku. Natuke tüütu on muidugi see, et need 8 tundi ei ole ma mitte järjest tööl, vaid mul on poolitatud vahetused:  10.30 – 14.30 ja 17.45 – 21.45. Kuna see vahepealne paus kipub edasi-tagasi sõidu tõttu eriti kiiresti mööduma ja midagi selle ajaga oluliselt teha ei jõua, siis tundub tööpäev tegelikust palju pikem.

Seltskond on töö juures päris kirju – Inglismaalt pärit ägeda sarkastilise huumorisoonega Kate, kes on seal juba tervelt 5 kuud olnud, Iirimaa tüdruk Emma (tööl olnud 4 kuud), kes mind kohe esimesel päeval enda suhtedraamadega kurssi viis, abivalmis sakslane Jule, kes on seal töötanud alles kuu aega, veel üks sakslane Brigit, kes on seal backpackeritest kõige kauem töötanud ning kes on ühtlasi ka sealse koha manager, prantslasest sõbralik kokk Thibaut, kelle pead ehivad suured rastad, kohalikud Ewan ja Jamie (juba 4 aastat seal töötanud), eestlane Maris, kellel jookseb seal juba viies kuu ja kes mind kohe väga hästi vastu võttis, ning poole kohaga käivad meid veel aitamas kaks kohalikku alaealist tüdrukut. Kui kokale on vaja paari vaba päeva anda, siis asendab teda omaniku naine Sandy. Nendel päevadel on muidugi kõigil töötades väike pinge peal, sest Sandy tahab teha kõike enda äranägemise järgi ja seetõttu kipub kogu aeg kõiki õpetama ja parandama (isegi vanu olijaid). Aga neid päevi ei tule väga tihti ette.

Inimesi on siin ühesõnaga ikka üksjagu. Mitmete töötajatega oleme juba arutanud, et Trevor (koha omanik) on inimeste palkamisega liiga hoogu sattnud ja seetõttu kipub töötunde nädalas tavalisest vähem olema. Aga eks näis. Paari nädala pärast läheb nagunii üks tüdruk ära ja siis loodetavasti tuleb töötunde juurde.

Kui veel töötajatest rääkida, siis vähemalt backpackerite terve hetkeline elu keerlebki selle sama taverni ümber – nad töötavad, söövad, magavad ja üldjuhul veedavad ka oma vaba aja seal. Seda seetõttu, et varem kuulus selle taverni kompleksi ka hotell, aga kuna enam need toad ei ole välja rentimiseks sobivas seisukorras, siis nüüd saavad sinna endale pesa üürida ka töötajad.

Õhkkond on töö juures väga mõnus – visatakse palju nalja ja kõik on tõesti äärmiselt abivalmid. Vaiksematel päevadel, kui kliente väga pole ja kokal kipub igav hakkama, teeb ta meile süüa või katsetab niisama uusi põnevaid retsepte, mida meie kõik juttu vestes proovida saame. Põnevad suhtedraamad on muidugi konkurentsitult kõige populaarsemad jututeemad. Enda peas vahepeal ikka mõtlen kui põneva seriaali sealsest köögitoimkonnast vändata saaks. :D

Oma töökohaga olen ühesõnaga väga rahul. Esialgsete plaanide järgi plaanime siia jääda umbes kolmeks kuuks ja siis võtame suuna kuskile mujale. Kuhu täpsemalt, see on veel lahtine. Elame ja vaatame, mis võimalused meile avanevad ja kuhu meie hinged rohkem minna ihkaks! :)

Mõned üksikud pildid Northamist:

Kui nüüd lähemalt linnast rääkida, siis ei oska kahjuks väga palju kiidusõnu ritta laduda. Martinile meeldib öelda, et tegemist on kõige ehtsama depressiivse väikelinnaga, mida ette annab kujutada. Tõsi, meelelahutus on siin peaaegu et olematu ja seetõttu on paljude kohalike ainsaks meelelahutuseks alkohol. Nii nad siis siin kambakesti ringi liiguvad, joogid käes, ja otsivad põhjuseid, et oma rusikaid käiku lasta – teine « kohalik meelelahutus ». Eks see ole veidi ülepaisutatud kirjeldus, aga päris tühja koha pealt see ka ei tule. Siit-sealt oleme ikka inimestelt kuulnud, kuidas kohalikud kipuvad tühja koha pealt tüli norima ja ka ise oleme sellele paaril korral tunnistajateks olnud.

Kui see natukene liialdatud kirjeldus nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult õnneks ikka toredad, abivalmid ja asjalikud kodanikud trumpavad kohalikud tülinorijad korralikult üle. Muidugi alates kõnepruugist kuni nende välimuseni välja on näha, et enam me ei ole kuskil suurlinnas, kus inimesed pööravad oma väljanägemisele tavalisest suuremat tähelepanu. Ülekaalulisuse protsent tundub mulle ka siin olevat ikka väga kõrge. Ja ma ei räägi siinkohal mitte kergest ülekaalust, vaid ikka juba tervisele ohtlikust kehakaalust, mis liikumist piirab. Võib-olla see selgitab ka seda, miks üle 50% reklaamidest on pühendatud kaalu vähendavatele imemasinatele ja – vidinatele ning miks saade “The Biggest Loser” on siin väga populaarne.

Veel kohalikust elust. Ühel pühapäeval käisime tehases töötava kohaliku tüübi Lee sünnipäeval. Sealt vastu avanev vaatepilt manas tahes-tahtmata silme ette kohe Trailer Park Boys’i – pereema istus suitsust nõretaval terassil, süles 3-kuune imik, kes sündis 3 kuud enneaegselt, ja kimudes ka ise vahepeal suitsu, perepoeg tundus olevat umbes 12-13 aastane, kes samuti laua taga napsutas ja suitsu tõmbas, pereisa välimus laskis arvata, et ta on oma elus pikka aga narkootikume tarvitanud jne. Nagu ma aru sain, siis Lee hetkeliselt peatub nende juures, aga alaliselt seal ei ela. Pikaks ajaks me sinna jokutame ei jäänud, vaid peagi suundusime tagasi oma koju, et palava ilma eest basseinis varju otsida.

Mängisime koera.

Hoolimata sellest, et linnast me keegi väga vaimustuses ei ole, siis nuriseda sellegipoolest ei tahaks, sest meie 9-pealine kommuun siin Mureski Instituudis on küll igati tasemel. Seetõttu eelistamegi enamiku oma vaba ajast siin veeta – korraldame ühiseid filmiõhtuid, mängime pokkerit (Alan leidis hea diili – terve pokkeri komplekt ainult 9 dollarit), korvpalli ja veedame üksteise seltsis niisama vahvalt aega.

Leidsime oma kuurist ühe pealuu. Meie kõigi panused on lamba peal.

Mummud. 

Martini kunstiteos.

Sünnipäevakook! Siinkohal tahan kõiki õnnesoovijaid tänada - teie kõigi soovid jõudsid minuni! :)

Ükspäev otsustasime Martiniga uurida, mis kohalikke vaatamisväärsusi Northamil pakkuda on. Nagu oligi arvata, siis midagi vägevat me ei näinud. Küll aga sõitsime mööda ühest müügil olevast majast, mille hoov oli täidetud igasuguste skulptuuridega. Jätsime auto tee äärde seisma ja tegime paar pilti. :)

Hetkel elamegi ühesõnaga üsna tagasihoidlikku elukest, aga nagu öeldud, siis arvatavasti kolme kuu pärast oleme juba uues kohas. Piltide koha pealt olen natuke laisaks muutunud ja ei olnud ka väga aega, et kirjutamisele rohkem pühenduda, niiet vabandan, kui see postitus võib natuke igavavõitu tunduda. Sellel nädalavahetusel (28-30 nov) olime üle pika aja Perthis ja saime aega veeta oma siinsete sõpradega. Kuna see postitus kisub juba liiga pikaks, siis nädalavahetuse tegemised on kajastatud järgmises. Lähiajal plaanime ette võtta ka langevarjuhüppe, mida saab teha Mureski Instituudi lähedal (tandemihüpe maksab 250 dollarit, aga kui tahad endale litsentsi teha, millega saad ilma instruktorita hüpata ja ühe hüppe asemel 10 saada, siis on hinnaks 2500 dollarit). Niiet lähiajal on mida oodata! Seniks aga tervitame Martiniga kõiki oma sõpru ja pereliikmeid! :)