Nonii, lähemalt siis meie praegusest elukohast – Mureski
Põllumajandusinstituudist. Tegemist on väga mõnusa kompleksiga, mis muidu
mõeldud õppetööks (loenguruumid, laborid, arvutitoad, raamatukogu jne), aga
kuna hetkel on õppeaasta lõppenud ja õpilastel on vaheaeg, siis saavad siia
endale pesa üürida ka teised inimesed. Erinevalt Eestist ei ööbi õpilased mitte
suurtes lahmakates ühiselamutes, vaid väikse aiajupiga ühekorrulistes
eramajades (üldjuhul neljale inimesele mõeldud). Maja üürihind on 400 dollarit (kuna meid on
majas 5, siis 80 näkku) ja tagatisraha kamba peale 1000.
Õpilaste
meelelahutuse eest on siin ka korralikult hoolitsetud : squashi- ja
tenniseväljak, hubane lounge, kus väsinuna teleka ees lösutada või veidi
aktiivsemana piljardit, noolemängu või lauatennist mängida, mitu mõnusat
nurgakest gaasigrillidega, jõusaal, kus end pumpamas käia, ja muidugi bassein, kus
Alan kõige meelsamini oma aega veedab.
Väike video Alani
tegemistest basseinis, millega ta võib end tunde lõbustada.
Sellel päeval, mil need
pildid ja video tehtud on, oli temperatuur täiesti talutav, nii 29-30 kraadi,
aga kuumematel päevadel kisub ikka 37-38 kraadi kanti ära ja siis küll naljalt
välja müttama ei kutsu. Kohalikud hirmutasid meid veel jutuga, et kui Perthis
on suvel temperatuur 35 kraadi, siis siin 45 – alati nii umbes 10 kraadi kuumem.
Aga ei tohi nuriseda, sest praegu naudime küll kõik seda soojust ja suurte
lumevallide vastu seda siiski ei vahetaks :)
Meie majas elab veel
peale meie üks vahva sakslane Martin, kellel jookseb juba teine aasta
Austraalias ning kes samuti poistega tehases töötab. Igati tore sell, kes alati
tunneb su tegemiste vastu huvi ning heameelega sinuga aega veedab. Maja on meil
üsna lahmakas, niiet ruumist puudust ei tule (3 magamistuba, elutuba, suur köök).
Konditsioneer, köögitehnika, telekas ja pesumasin on kõik olemas, aga millega
on nadid lood, on Internet. Kui esimest korda läksin selle kohta uurima, siis
öeldi kohe, et peame endale lihtsalt Telstra kõnekaardi soetama. Kui nad
kuulsid, et meil see juba ammu olemas, aga ühendust sellegipoolest ei saa, jäid
nad üsna nõutuks. Nad lubasid küll rääkida kohaliku IT-härraga, aga siiamaani
pole veel miskit kuulda olnud. Mulle tundub, et see austraallaste puhul üsna
tavaline – kõik kohe pakuvad abi ja lubavad kohe tegutseda, aga nende kohe võib
aega võtta nädalaid. Hetkel olemegi sunnitud neti saamiseks linna sõitma. Sealsed
võimalused jagunevad kaheks: kas McDonaldsis ühe lehekülje avamist
oodates halliks minna või kasutada enda Telstra kõnekaardi netti, mis kipub
ikka väga kallis olema (1 GB = 15 doltsi). Täna tuli aga just sõnum, et
laadides 30 dollari eest, saad kõike topelt. Niiet hurraaa, internet let’s go!
Meie pesake
Meie aia apelsinipuu
Kui esimeses
postituses ütlesin, et siinseid ämblikke nagu väga ei karda, sest nad ei konda
ringi, siis nüüd olen sunnitud oma sõnu sööma. Kohe esimesel päeval nägime
kahte hüppavat ämblikku, nädala pärast oli üks tegelane roninud saksa Martini
voodi alla, prügikasti on ära okupeerinud pildi peal olev ämblik jne. Ja
siinsed elukad on juba ikka päris suured. Pidevalt tunned vajadust kõike
kontrollida – dušikardinaid enne duši alla minemist, rätikut, mis kuskile
vedelema jäänud, jalanõusid, diivanitaguseid, voodialuseid, kapitaguseid jne.
Isegi Martin kohkus nendest ämblikest korralikult ära ja oli minuga väga päri,
et enda toa ventilatsiooniavadega peame midagi ette võtma :D
Hirmujuttude jätkuks
– teise maja rahvas teadis rääkida, et õhtuti tulevad ümbrust uudistama ka
maod, keda meie õnneks veel näinud ei ole. Kõige ohtlikumad pidid olema just
noored maod, kes ei oska veel oma mürgikogust õigesti hinnata. Kängurusid ega
koaalisid ei ole ma siiamaani näinud, aga papagoisid on siin küll sadades.
Hommikuti linna sõites avaneb muidugi väga kurb vaatepilt – nad vaesekesed ei
jõua autode eest nii kiiresti ära lennata ja seetõttu on terve tee paksult
nende laipasid täis. :(
Nagu ma juba ennem
ütlesin, siis õpilasi siin kompleksis hetkel ei ole, aga meie kõrvalmajas
elavad 4 backpackerit, kes samuti tehases töötavad: Madagaskari päritolu, ent
Prantsusmaal sündinud ja üles kasvanud Aina (30), Poola päritolu, aga Saksamaal
oma elu veetnud Eric (20), üdini sakslane Yves ja Hong Kongist pärit Ivan.
Kui alguses suure õhinaga
kirjutasin, et õhtuti saame üksteisel külas käia ja seltsis aega veeta, siis
enamikel õhtutel see nii siiski ei ole. Tehasetöö algab poistel kell 6
hommikul, aga kuna see on siit umbes pooletunnise sõidutee kaugusel, siis peavad
nad ärkama juba nõksa enne 5te, et end hommikul valmis kohmida ja 5.30 minema
startida. Seetõttu on magamaminemise aeg juba kuskil 22 paiku ja pole
seda luksust, et ööni juttu vesta.
Tehase töö on Martini sõnul küllaltki väsitav, aga vähemalt valitseb
seal sõbralik õhkkond. Visatakse
nalja ja üks insener Peter kipub tihti nende nupukust testima:
· *Which
side of the duck has most feathers?
· *There’s
a toilet on top of a mountain. One nationality is going to the toilet, one is
currently using the toilet and one nationality is leaving the toilet. What are
the nationalities?
(Nuputage, nuputage,
vastused järgmised postituses ;))
Tavalise tööpäeva
kestuseks on 9h, mis nende sõnul läheb üldjuhul kiiresti. Tunnipalgaks on 21.5
dollarit, aga pärast seitsmendat tundi 30 dollarit tunnis. Nii et iga päev
teevad nad kuskil 2 ületundi. Töölisi on erinevatest rahvustest ja kõik
tunduvad omavahel klappivat. Tööjaotus on organiseeritud nii, et kõigil oleks
kogu aeg midagi teha. Kui peakski tekkima mingi hetk, mil ei oska midagi peale
hakata, siis pannakse kohe põrandat pühkima. Istumine, käed risti seismine ja
niisama vahtimine ei ole lubatud. Ühesõnaga peab kogu aeg asjalik olema. Tehases
valmistavad nad majadele paneele. Tellimusi on erinevaid, näiteks üks päev
tootsid nad McDonaldsile seinu. Töö ise on üsna rutiinne ja Martin ütles, et
Eestis ei viitsiks sellist asja küll teha, aga kuna siin on hea palk, siis
mõned kuud võib sellega raha teenida.
Tehases ei tohi pildistada
ega filmida, aga mingi ülevaate nendest paarist salapildist saab:
Kui ma ennem mainisin, et poistel on äratus juba umbes 5st, siis ega
minulgi seda õnne pole, et kaua magada. Kes mind hästi tunnevad, need teavad,
et kui ma juba korra olen ülesse ärganud, siis naljalt enam uuesti uinuda ei
saa. Seega minu päev algab samuti umbes kella 6st. Linna poole ma päris varahommikul ajama ei pane, vaid askeldan
kuskil 9-10ni kodus.
Kuna lähim linn (Northam, ~ 6000 elanikku) on siit 13 km kaugusel ja
ühistransporti siin ei ole, siis on ainukeseks liiklemisvahendiks auto. Õnneks
ostis Marko endale Perthist auto ja ka meie saksa Martinil on auto olemas, niiet
tööl saavad poisid käia Martini omaga ja minu kasutada on Marko Ford.
Marko Fordi sarnases autos (R6 158kw Ford Fairmont) ei ole ma
muidugi veel kunagi varem sõitnud – sumpast on pool puudu, niiet auto müriseb
ikka korralikult ja kipub kõrvu lukku ajama, keegi eelmine omanik oli seda
madaldanud, nii et iga pisemgi konarus tee peal paneb autos korralikult
üles-alla hüppama, lamavad politsenikud (mida meie ümbruskonnas tuleb väga
tihti ette) on selle auto õudusunenäod – kuuled kuidas auto põhi vastu käib. Kui
need väikesed nüansid kõrvale jätta, siis töötab auto väga hästi. Marko on
igatahes oma ostu üle väga õnnelik :D Alghinnaks oli 1200$, aga kauples ta
selle 800$ peale. Suureks plussiks oli selle auto puhul muidugi ka see, et tal oli
kolmeks kuuks rego olemas (meie keeli ülevaatus). Aknad ei tööta, aga see-eest on õnneks
konditsioneer olemas.
Alguses ajas mõte
üksinda rooli istumisest mulle ikka korralikult hirmu nahka, sest kartsin, et
unustan ära vasakpoolse liikluse ja leian end mingi hetk vastassuunavööndist.
Nüüd võin küll öelda, et see hirm oli täiesti asjatu. Sellega harjus täielikult
ära paari päevaga ja nüüd naudin väga siin oma muusika saatel ringi sõitmist :)
(PS: kõlarisüsteemid sellel autol on küll igati tasemel, selle eest
plusspunktid!)
Liiklus üldse tundub
mulle siin palju kergem kui Eestis. Teed ei ole nii ülemärgistatud ja kõik
tundub kuidagi väga loogiline. Muidugi üks asi on mu jaoks mõistmatu – suurel
korralikul laiade sõiduradadega maanteel on lubatud sõita 90ga, aga meie
külavaheteedel, kus ülikitsad ja käänulised rajad, on lubatud suurim kiirus
110.
Selle sama autoga ma
siis pea iga päev linnas kruiisimas käin. Linnast ei ole ma veel jõudnud pilte
teha, seega linna ja sealstete elanike kirjeldus tuleb järgmises postituses.
Natuke lähemalt räägiksin aga oma senistest tööotsingutest.
Seadsin endale
eesmärgiks leida just teenindusvaldkonda töö, sest see annaks kohe Perthi
tagasi naastes mu CV-le korralikult juurde. Kui muidu on väga populaarne
Austraalias endale tööd otsida gumtree.com.au leheküljelt, siis siin ei mängi
see kuidagi välja sel lihtsalt põhjusel, et sellelaadsed kuulutused Northamis
lihtsalt puuduvad. Seega ainsaks tööotsimise võimaluseks ongi siin ukselt
uksele käia, manager’idega rääkida,
neile oma CV anda ja loota, et nad võtavad sinuga ühendust. Austraalia
infotunnis räägiti meile, et normaalne oleks käia päevas läbi umbes 25-30
kohta, aga sellist luksust mul siin ei ole – linnas on kokku 3 kohvikut, 4 hotelli ja 3 baari. McDonalds,
Red Rooster ja Subway eksisteerivad ka, aga need jätaks ikka väga
varuvariantideks.
Hotellid, kohvikud ja
pubid käisin läbi esimese nädalaga. Kõik managerid olid väga sõbralikud ja oli
näha, et nad tahaksid aidata, aga lihtsalt pole inimesi juurde vaja. Kõik
muidugi võtsid mu CV vastu juhuks kui keegi peaks ära minema. Kõige suuremas
pubis (Northam Tavern) pidin isegi lisaks mingi avalduse täitma. Suuri lootusi ei
saanud aga ka nemad anda. Kuna Northam Tavern oli mu kõige eelistatum koht,
siis mõtlesin teise nädala alguses sinna uuesti vaadata – mis mul ikka kaotada.
Minuga tuli rääkima
üks tüdruk, kes mind kohe ära tundis ja ütles, et kõik tundub praegu
paljutõotav, sest omanik pidavat mind kandidaatidest kõige enam soosima. Ta
lisas muidugi juurde, et ennem peab üks tüdruk töölt ära minema. Sama päeva
õhtul saingi juba omanikult kõne ning homme on temaga intervjuu. Närv on ikka
sees, aga loodan, et kõik läheb hästi :) Seal samas tavernis töötab
muideks ka üks eesti tüdruk, kes juba facebookis mulle endast märku andis. Ikka
ulme, sellisest pisikesest kohast nagu Northam ei oleks küll osanud arvata, et
veel ka teisi eestlasi eest leiab.
Tööotsingute käigus oli üks päris kentsakas juhtum ka. Jalutasin mööda
põhitänavat ja nägin ühte kebabi kohta. Kuna ma juba seal olin, siis mõtlesin
korra igaks juhuks läbi astuda ja uurida, ega neil tööd pakkuda ei ole. Minu
suureks üllatuseks vastas mees kohe jaatavalt ja kutsus mind välja endaga ärijuttu
rääkima. Ta ütles kohe ära, et tema ei poolda tunnipalka, vaid tahaks mulle
palka maksta protsendi alusel. Tema pakkumine nägi siis välja järgmine : kui
tema Austraalias on, saan 25% kasumist ja kui ta riigist väljas on, saan 50%
kasumist (see juures lähevad kulutused – söögimaterjali ostmine jne – meil
omavahel pooleks). Kuna terve selle nädala jooksul, mil ma sellest kohast mööda
olen jalutanud, ei ole ma ühtki hingelist näinud, siis tundus see päris
naeruväärse pakkumisena. Lisaks ka see, et kulud pooleks. Siis tuli ta välja
jutuga, et juhul kui kliente pole, saan päevapalgaks 60 dollarit (10st 22ni
tööl, ehk siis 5 dollarit tunnis). Ei tea kas ta mõtles, et olen pooletoobine
või oli ta ise veidi peast soe, aga see pakkumine tundus ikka totaalse naljanumbrina.
Kuuldes, et ma sellega nõus pole, tahtis mind kaasomanikuks, et me koos firmale
uue hinge sisse ajaks ja kasumit teeniksime. Vastasin talle viisakalt eitavalt
ja läksin oma teed. Kuna see põhitänav, kus kõik asjad on, on üsna tilluke,
siis olin sunnitud ta kohast veel mitmeid kordi mööda jalutama. Ta kutsus mind
kaks korda veel tagasi, tõstes mu minimaalse päevapalga 70 dollarini ja
üritades mind ära osta ka välja tehtud limonaadiga. Õnneks see tal siiski ei läinud ja enam me
kohtunud pole :D
Vahepeal jõudsme ära
pidada ka Martini sünnipäeva. Lasime sünnipäevalapsel autoga sõita, ostsime talle
ameerikapärase pinjata ja mängisime Family Guy lauamängu (küsimused erinevate
tegelaste ja osade kohta). Arutasime just, et kui Martti oleks siin meiega,
siis meie kõigi võiduvõimalused oleksid nullilähedased. :D
Õnnelik sünnipäevalaps kui oma kommid kätte sai :)
No comments:
Post a Comment