Tehase jõulupidu palmide all

Aeg möödub siin Austraalis tõesti ikka välkkiirusel. Tundub nagu see oleks olnud alles nädal tagasi kui tööintervjuult naeratus näol koju naasesin ja kergendatult hingata sain. Nüüd olen Northam Tavernis juba kuu aega töötanud ning poistel saab tehases poolteist kuud täis. Argipäevad (minul üldjuhul ka laupäev) on meil kõigil väga töised ja seetõttu lihtsalt pole seda aega ega ka jõudu, et peale tööd kuskile seiklema minna. Töögraafikud on meil ka Martiniga praegu väga erinevad – mina jõuan töölt koju tavaliselt sellel ajal, kui Martin ennast juba magama sätib, ja kui temal hakkab hommikul äratuskell tirisema, keeran mina alles teist külge. Nädalavahetustest üritame seega viimast võtta, või vähemalt nii palju kui mu töö seda teha lubab. :) 

____________________________________________________________________

Viimane postitus lõppes kurva tõdemusega, et PlayStation 3 mängukollektsioon on meil üsna kesine. Laupäeval (06.12) otsustasime seda viga parandada ja võtsime suuna Midlandi poole (Allan teadis rääkida, et ühest seal asuvast poest saab mänge eriti odavalt osta – 20 doltsi tükk). Midland ise on väga pisike linn (~ 4000 elanikku), aga kuna ta asub Northamist ainult 80 km kaugusel ja ma pidin sama päeva õhtul veel ka tööl olema, siis sobis see meile ideaalselt.

Sinna sõites jäi tee peale selline vaatepilt. Kaugelt vaadates arvasime kõik, et tegemist lõbunaisega, aga võta näpust, hoopis mannekeen, kes kohalikku moodi demonstreerib.

Poodi jõudes olid poisid nagu kommileti ääres – kõik tundus nii ahvatlev, aga raske südamega tuli mingi valik teha. Enne ostu sooritamist kaalutleti see muidugi oma 45 minutit üle, aga lõpptulemusega jäid õnneks kõik rahule. 

Tagasitulles jäi meil tee peale üks äge vanakraami pood. Sealt võis tõesti leida kõikvõimalikke asju, mis vähegi pähe tuleb. Poest väljusime me küll tühjade kätega, aga sellegipoolest oli seal väga põnev ringi vaadata.

Martin liigub visalt plaatinablondi poole. 

Autoriiul võttis Marko ja Alani muidugi täiesti sõnatuks.

Samal päeval jõudsime läbi käia ka ühe järve äärest. Minu töö tõttu ei olnud meil seal aega pikalt peesitada, aga vähemalt saime palava ilma eest mõnekski hetkeks mõnusat jahutust. :)

Pühapäeval toimus Perthis tehase jõulupidu. Jah, justnimelt JÕULUpidu. Olgugi et meie supermarketite riiulitele ei ole müüki tulnud ohtralt verivorstipakke või hapukapsapurke, puud ei ole ilusa lumekirme all, me ei pane koju jõudes esimese asjana kaminat kütte, et selle ees külmunud käsi soojendada või ei hakka juba vaikselt selle peale mõtlema, kust saaks elutuppa ilusa kuusepuu soetada, on jõulumeeleolu ka Austraaliasse jõudnud. Või vähemalt kohalikeni, sest meil ei ole siin küll mitte mingisugust jõulutunnet. Tehase jõulupeol paljajalu kuuma liiva peal olles kõigilt merry christmas kuulda tundus ikka õige kentsakas. Jõulutunde tekkimisele ei aita kaasa isegi motikavennad, kelle mootorrattad on jõulukardadega ehitud.

Sellest hoolimata oli üritus iseenesest ülivinge. Meid kostitati maitsvate roogadega ning Craig (tööde juhataja) viis meid oma paadiga sõitma ja lasi meil kõigil wakeboardi proovida. Wakeboard on nagu lumelaua pisem variant, millega saab lainete peal sõita. Võin kohe ära öelda, et see on 1000 korda raskem, kui pealtnäha tundub. See kiirus ja jõud, millega see mootorpaat sind nööriga pinnale tõmbab, on lihtsalt nii tugev, et tekib selline tunne nagu ta rebiks su käed otsast. Meie kõigi viga oligi see, et alguses üritasime kõik toore jõuga sellest nöörist kinni hoida ja kuidagi imeläbi püsti saada. Nii see ei toimi. Tuleb puus ette keerata ja üritada laud saada kohe enne minekut laine peale. Tundub taaskord lihtne, aga minul jäigi see lõbusõit tegemata. Ei saavutanud lihtsalt seda õiget hetke. Martinil läks ka ikka oma 8 korda enne kui lõpuks sai lainete peal kruiisida. Pärast paati tagasi tulles ütles ka, et ta ei teagi, mida seekord teistmoodi tegi, ühel hetkel lihtsalt oli järsku üleval. Käed olid meil kõigil pärast kirjeldamatult kanged ja valusad. Külmkapi ukse avamine oli paras ettevõtmine ja üks tühi taldrik tundus kaaluvat oma 50 kg. 

Aga lõppkokkuvõttes jäime ikkagi kõik väga rahule ja tahaksime seda tulevikus kindlasti uuesti proovida. Kuulsime Craigi käest, et seda saab teha ka kuskil Perthi lähedal oleva järve peal. See tunduks palju ahvatlevam, sest ookeanis selle meeletu soolasusega võidelda oli ikka päris karm. 

Jõulupeo paik. 

Vasakult Marko, Alan, Martin, Eric ja Ivan.

Sätib varustust paika.

Craigi paat.

Kapten Craig.

Marko ja Yves'i nägudest on näha, et kerge ülesanne see püstisaamine ei olnud.

:)

Viimased ettevalmistused...

...and off we go!

Väike video Martini suursugusest sõidust (Justnimelt suursugusest, sest teised ei saanud kas üldse hakkama või suutsid pinnal püsida vaid paar-kolm meetrit).

Ja lõpetuseks üks huvitav avastus, mille Marko tegi – siinsed ostukärud on nii moodsad, et eraldi on olemas lausa spetsiaalne koht, kus oma baguette’i hoida.