Jõulud, aastavahetus ja tülikad majaelanikud

Kõigepealt vabandan kohe ette ära, et ma nii kehv blogipidaja olen. Kui muidu jõuavad tegemised blogisse umbes  nädalase  hilinemisega, siis nüüd on vaheks kasvanud juba pea kuu. Seda sel põhjusel, et jõulude aeg oli töö juures äärmiselt kiire ja palju vaba aega mul ei olnud. Nendel üksikutel vabadel päevadel, mis meil Martiniga sama päev sattus, ei kippunud ka seda aega arvutiekraani taga veetma (seda enam, et ühe postituse üleslaadimisele kulub siinse Interneti kiiruse juures ikka tunde). Nüüd on aga jõulude ja aastavahetuse pidustused peetud, poistel 10-päevane puhkus läbi saanud ja meie elukesed tagasi argipäevade lainele loksunud. Et blogiga taas järje peale saada, üritan viimase kuu tegemistest väikese ülevaate anda. :)

_________________________________________________________________________________

Teisipäeval (23.12) algas poistel tehases jõulupuhkus. Koju jõudes olid kõigil näod naerul ja näppude vahel omanikult kingituseks saadud viskipudel. Rõõm oli suur, et enne 5. jaanuarit ei pea end tehasesse näole andma. Mina nii suure luksuse osaliseks ei saanud, aga üksikuid vabu päevi tuli ka minul selle aja jooksul ette. Kuna järgmine päev plaanisime meie kõik neljakesi Perthi minna, siis ainuõigena tundus üks korralik jõulusööma teha ka siinse rahvaga Mureski Instituudis. Pikemalt mõtlemata pakkisime piknikukorvi kokku ja seadsime sammud grillimiskohta. 

Kui kõik teised ostsid poest juba valmis grillimismaterjali, siis Marko oli sunnitud enda pihvid ise meisterdama. Nimelt suutis Eric Markole poes selgeks teha, et valmis toodangu ostmine on puhas raharööv ja tavalisest hakklihast saab samasugused pihvid meisterdada. Võin kohe ära öelda, et paika see ei pea – valmis pihvid on tehtud mingisugusest muust lihast ja juba ka korralikult ära maitsestatud. Kohapeal ei jõudnud Marko ühesõnaga oma otsust ära kiruda. :D

Alani uhke kaabu. Eesmärgiks on võimalikult palju erinevate lindude sulgi sinna vahele hankida.

Kui kõhud olid punni söödud, lasime natuke aega leiba luusse ja seejärel näis ainsa loogilise jätkuna basseini sulistama minna.

Fabulous Alan.

Pelgab. Vesi võib olla kui soe tahes, aga Martinil võtab vettesaamine ikkagi omajagu aega. :D

Austraalias on praegu aasta kõige kuumem periood (iga päev ~40 kraadi) ja seetõttu mõtled pidevalt, kust saaks kas või hetkelist jahutust. Kui esimesel kuul oli selleks bassein, siis praegu on seal ujudes tunne nagu supleks supi sees. Lihtsalt nii kuum on igal pool. Autoga sõitmine valmistab ka ikka korralikult raskusi. Päris loov peab olema, et hommikul autoga minema saada – rool ja käigukang on nii kuumad, et nende katsumise paljaste kätega võib kohe ära unustada. Turvavöö pealesaamine valmistab ka parajalt raskusi. Loogiliselt arvaks, et ainult metallist osa on « ohtlik », aga kus sa sellega, siin Austraalias võib isegi riidest osa korralikult ära kõrvetada. 

Enam sellise pildi nägemine väga imestama ei panegi:

Et siinsest kuumusest veel paremat aimu anda, kopin siia ühe väga hea leiu Internetist :

You know it’s hot in Australia when!

1.      The best parking spot is determined by shade not distance

2.      Hot water comes out of both taps

3.      You learn that a seat belt buckle makes a pretty good branding iron

4.      The temperature drops below 32c and you feel chilly

5.      You discover that in January and February it only takes two fingers to steer a car

6.      You discover you can get sunburnt through your windscreen

7.      You develop a fear of metal door handles

8.      You break a sweat the instance you step outside at 7am

9.      Your biggest bicycle accident fear is “What if I get knocked out and end up lying on the road and getting cooked”

10.  You realize asphalt has a liquid state

11.  Farmers are feeding their chickens crushed ice to prevent them from laying hard boiled eggs

12.  The trees are whistling for dogs

13.  While walking back barefoot to your car from any event, you do a tightrope act on the white lines in the carpark

14.  You catch a cold from having the aircon on full blast all night long

15.  You learn that Westfield Shopping Centres aren’t just Shopping Centres, they are temples to worship Air-Conditioning

16.  Sticking your head in the freezer and taking deep breaths in considered normal

17.  A cup full of ice is considered a great snack

18.  A black out is life threatening because your aircon and your fans no longer work

19.  No one cares if you walk around with no shoes on

20.  You keep anything in the fridge, including potatoes, bread and clothing

21.  People have enough left over beer cans to make a boat and compete in a regatta

22.  The effort of toweling yourself off after a shower means that you need another shower right away

23.  You will wait patiently until the day it starts raining to go on a run

24.  You worry your ceiling fan is spinning so fast it will fly off and kill you

25.  You laugh because this list is so accurate

Nagu ma juba üleval pool mainisin, siis järgmine päev (kolmapäev, 24.12) sõitsime Perthi. Kuna neljapäev oli meil Northam Tavernis nagunii köök suletud (riiklik püha), siis küsisin omanikult kolmapäeva vabaks, et saaksin ka jõulud teistega Perthis veeta. Perthi jõudes oli meil Martiniga esimeseks missiooniks endale jõulude puhul väike kingitus teha – oma auto ! Et otsinguid lihtsamaks muuta võtsin eelmine päev endale isa appi ja Skype’i vahendusel lappasime enamik autokuulutusi gumtree-st läbi. Sõelale jäi umbes 5 autot. Kohale jõudes võtsime telefoni kätte ja hakkasime autoomanikke läbi helistama. Kokku käisime vaatamas kahte kõige eelistatumat autot ja lõpuks osutus väljavalituks 1998nda aasta Mitsubishi Magna, mille soetasime endale 1000 dollari eest ühe toreda Uus-Meremaa pere käest. Nad rääkisid, et algseks hinnaks oli 1500 dollarit, aga kuna nad plaanisid lähipäevil Uus-Meremaale tagasi naasta ja autot ei olnud suutnud seni maha müüa, olid sunnitud hinda langetama. See võis muidugi lihtsalt olla ka osava müügimehe jutt, aga meile igatahes tundus see auto sellise hinna eest mõistlik.

Sellistel hetkedel ikka paneb mõtlema kui paganama hea elatustase siin Austraalias on. Kui tööl käid, siis piisab sellest, et paar nädalat raha koguda ja juba saad endale uue läpaka või odavama auto osta. Terve palk ei lähe üüri, kommunaalide ja toidu alla. Kui üldse Austraalia hindadest rääkida, siis mõningad asjad on tõesti Eestiga võrreldes kallimad, aga samas siinsete palkade juures on elu ikkagi üldjoontes odav. Internetiga on muidugi täiesti teised lood. Täiesti tavaline on siin see, et inimesed lähevad poodi ja ostavad endale dvd-kujul erinevate sarjade hooaegasid ja filme, sest nende tõmbamine läheks lihtsalt üle mõistuse kalliks. Erinevalt muust maailmast on siin veel ka väga populaarsed dvd ja videokassettide laenutuspunktid. Et üldse siinsetest hindadest paremat aimu anda, teen lähiajal ka sellest eraldi postituse. :)

Tagasi auto juurde. Üldiselt tundub auto igati korras olevat. Lisaks on sees konditsioneer (see oli meil autot otsides kohustuslikus nimekirjas), automaatkäigukast ja makk, kuhu saab ühendada usb-pulga enda muusikaga. Ainsateks miinusteks on juhipoolne tagumine rehv, mis kipub teistest palju kiiremini tühjaks minema ja tundub, et piduriklotsid tahavad vahetamist (auto muidu pidurdab normaalselt, aga lihtsalt suurel kiirusel pidurdades kipub rool käte vahel värisema hakkama). Mehaanik Marko aga juba ütles, et nende vahetamine on käkitegu ja väga kalliks ei tohiks samuti minna. Uue rehvi ostmisega ei tohiks ka probleeme tulla. Sandy (Northam Taverni omaniku naine) ütles, et mul piisab sellest kui lähen tema tuttava juurde, ütlen, et olen Northam Taverni töötaja ja odavalt saadud rehv on sama hästi kui olemas. Niiet mingil nädalavahetusel tuleb see remont ette võtta, aga muidu siiamaani oleme küll oma ostuga väga rahul. :) Esimesel nädalal sai uue autoga kohe üle 1000 km maha sõidetud, sest meie Martiniga sõitsime pidevalt edasi-tagasi Perthi ja Northami vahelt.

Kui autoost oli sooritatud ja meeled rõõmsad, saime kokku Allaniga ja suundusime üheskoos Darryli ja Kelly juurde, kus toimus meie jaoks juba teine jõuluistumine. Sealne õhtu möödus väga vahvalt rohke jutu ja muusika saatel. Kitarri taga oli Itaalia juurtega, aga Šotimaal oma elu veetnud ülitore Salvo ja tema Inglismaalt pärit tüdruk Natalie. Moodustasid koos ühe üliägeda laulva paari. Kui me jälle Perthi lähme ja Allanit näeme, siis küsin ta käest kindlasti nende ühisest etteastest ka video, et seda teilegi näidata. :)

Caylin oma uhke parukaga.

Järgmisel päeval (25.12) tähistasime jõule Caylini ja Parise residentsis. Taaskord väga tore istumine. Kui muidu ei ole siin Austraalias kordagi mitte mingisugust jõulutunnet tekkinud, siis sellel korral see isegi natuke tekkis selle meeletu ülesöömisega, mis Eestis jõulude ajal ikka kombeks on. Paris oli valmistanud salatid, kalkuni ja brokkoli-lillkapsa juustukastme ja Allan tõi kodust kaasa juba hommikul hoolega valmistatud suure singi meekastmes. Super head toidud olid ühesõnaga.

Kui ülesöömine välja arvata, siis 40 kraadiga väljas palmide all istudes on jõulud küll viimane asi, mis pähe tuleb. Jõulutunde tekkimisele ei aidanud kaasa isegi päkapikumütsid, mida me palavusest hoolimata kõik vapralt kandsime. 

Jõuluvana Allan oma kahe väikese abilisega.

Ainult söömisega muidugi õhtu ei piirdunud. Caylin õpetas meile õllekorkidega Uus-Meremaa joomismängu « skiddy-skiddy-rum ». Mida see täpselt tähendama peaks, seda ei osanud ta isegi öelda. Igatahes mäng nägi välja järgmine: viskad kolm korki lauale, aga enne seda pead ennustama, kummat pidi nad jäävad (skiddy – õigetpidi, rum – pahupidi). Kui arvad valesti, pead lonksu võtma, kui õigesti, läheb kord järgmisele. Enne sinu viset saavad aga ka kõik teised lauasolijad korkide asetust ennustada ja kui neil läheb täppi, pead kõikide nende eest ka jooma. Võib päris karmiks mänguks osutuda, kui satud surnud nõiaringi ja pakud järjest kõik valesti. :D

Caylin ja Paris

Järgmine päev (reede, 26.12) pidin mina kahjuks tööl olema. See eeldas muidugi hommikul kell 6.30 ärkamist. Ei olnud üldse tore. Martin pakkus end aga lahkelt kaasa tulema, niiet vähemalt sõit oli selle võrra lõbusam. Päris kahju oli sealsetest jõulupidustustest ära tulla, sest kõigil teistel oli samuti puhkus ja tehti juba plaane järgmisteks päevadeks. Minu ainsaks lohutuseks oli tunnipalk, mis tol päeval oli üsna kopsakas – 47 dollarit. Egas siis midagi, jõudsin Northamisse, käisin kiirelt pesus, pistsin miskit hamba alla ja läksin tööle. Nagu arvata oligi, siis kliente ei olnud meil mitte ühtegi ja seepärast saadeti kõik töötajad pärast 2 tundi tuldud teed tagasi. Alguses ajas ikka päris marru küll, et ilmaasjata sai see hommikune sõit ette võetud ja kohale ronitud, aga mis seal ikka. Üritasime Martiniga asja positiivsemast küljest vaadata ja olime ärevil, et saame ka ikkagi Boxing Day-st osa võtta.

Nimelt Boxing Day on see päev aastas, mida kõik austraallased usinasti ootavad (26. detsember). Tegemist ei ole mitte üleriigilise poksimise päevaga, vaid päevaga, mil poodide laod tühjendatakse. Igal pool on metsikud allahindlused (kuni 70%), niiet kõik soetavad omale uue garderoobi, ostavad kaua ihatud tehnikatooteid ja igast muud nänni. Mõtlesime Martiniga, et ei viitsi hakata kuskile kaugele sõitma, vaid vaatame siis oma kodulinnakeses Northamis ringi. Pettumus oli suur kui kohale jõudes nägime, et kõik poed peale Woolworthsi (suur toidupood) on suletud. Nojah, mis sa ikka sellisest pisikesest linnakesest muud ootad. Võtsime vähemalt Woolworthis šopates viimast ja varustasime külmkapi kõiksugu hea kraamiga. Õhtul meisterdasime omale uhked näksid ja mängisime pleissiga Resident Evilit (oleme zombidele juba päris võitmatuks tiimiks kujunenud).

Terve nädalavahetuse veetsime Martiniga Northamis ja esmaspäeval (29.12) sõitsime jälle Perthi tagasi. Saime sealse rahvaga kokku, käisime ookeani ääres grillimas ja korraldasime ühiseid filmiõhtuid. :)

Lähivõte poiste uutest rõivastest (enne grillima tulemist oli hädasti tarvis garderoobi uuendada)

Nagu ma juba kunagi varem olen maininud, siis töö juures koostatakse mul graafik iga teisipäev. Kuna vanaaastaõhtu oli sellel aastal kolmapäevasel päeval, siis sain vaid pöidlad pihku suruda ja loota, et ma ei pea tagasi Northami sõitma. Teisipäeva pärastlõunal saabus aga see saatuslik kõne – olin sunnitud vanaaastaõhtul kohaliku DJ Dioni saatel tavernis tööl olema. Kolmapäeva hommikul sai siis jälle 6.30 ärgatud, et õigeks ajaks tööle jõuda. Kuna uue aasta vastuvõtt Northamis ei tundunud aga just kõige ahvatlevama plaanina, siis pärast tööd (~22.30 paiku) ajasime Martiniga autole hääled sisse ja panime tagasi Perthi poole ajama. Sõit Perthi kestabki umbes poolteist tundi ja seetõttu vaatasime kogu aeg ärevalt kella, kas jõuame veel enne uut aastat kohale või mitte. Jõudsime! Keerasime autoga Allani maja hoovi just sel hetkel kui teised hakkasid kooris “10, 9, 8,..” hõiskama. Suure countdowni käigus nad meid aia tagant muidugi ei kuulnud, aga umbes minuti pärast saime ka meie sisse. Vahetasime kõik üksteisega uusaastasoove, laulsime kitarri saatel, grillisime, rääkisime juttu ja kokkuvõttes saime magama alles kell 6 hommikul. 

See on kahjuks ainus pilt uusaastast. Ja mitte isegi minu oma, vaid näppasin selle Marko pildikogust (kus samuti uusaastast rohkem miskit pole). Ei tulnud lihtsalt meelde fotoka järele haarata. 

Põhisündmused said kajastatud ja nüüd räägiksin natuke lähemalt ka meie tülikatest majaelanikest. Ma olen vist absoluutselt igas postituses vähemalt korra sõna “ämblik” kasutanud. Ei saa seda ka seekord tegamata jätta, sest just siis kui sa arvad, et enam suuremaks nad minna ei saa või et kõige hirmsamad kokkupuuted on juba ära olnud, siis suudad ikka ja jälle üllatuda. Las siinkohal pildid rääkida enda eest:

Selle tegelasega oli mul eriti hirmus kokkupuude. Hommikul unise peaga panin pükse jalga ja kui püksid olid juba pooleldi üles tõmmatud, siis alles avastasin ta oma pükste seest. Mul ei tulnud isegi ühtegi piuksu suust, sest olin lihtsalt šokiseisundis. Ma arvan, et tol hetkel püstitasin ma pükste jalastvõtmise kiiruse rekordi. :D See aga isegi ei ole kõige hullem vahejuhtum. Esikohal on kindlasti see, kui ma öösel  kell 4 selle peale üles ärkasin, et üks ämblik oli otsustanud mu selja peale kondama tulla.

Järgmine elukas oli meil köögis. See on vaieldamatult kõige suurem ämblik, mida me seni Austraalias näinud oleme. Avastasime ta siis, kui Perthist tagasi koju jõudsime. Õigemini Martin avastas. Mina sättisin end tööle minekuks valmis ja kui ühel hetkel kööki jõudsin, siis sealt avanev vaatepilt ajas ikka naerma küll – kohkunud näoga Martin, kes oli omale tööriided selga ajanud, töösaapad jalga pannud ja kes teatas tähtsalt, et hakkab nüüd ämblikut tapma. Martin kardab neid rohkem kui mina, niiet ta ei julgenud oma plaaniga siiski lõpuni minna. Õnneks päästekomando (mina) tuli oma legendaarse harjaga kohale ja päästis päeva. :D

Ülaltoodud piltidel on mõlemad Huntsmanid. Need ei ole mürgised ämblikud, aga hammustades teevad haiget ikkagi (seda ei tea me õnneks veel enda kogemusest, vaid teised on rääkinud). Nende ja Redback Spideritega puutuvadki inimesed siin kõige rohkem kokku. Kui Huntsmanid kohutavad oma suuruse poolest, siis Redback Spiderid näevad just vastupidi väga kahjutud välja, aga tegelikult on tegemist mürgiste ämblikega. Neid oleme ka majast juba üksjagu avastanud.

Redback Spider

Ämblike vastu on üsna tõhusad mürgispreid, mida piserdad ustele ja akendele, niiet nad ei kipu majja sisse tungima. Paar nädalat oligi hooletu, aga nüüd hakkab mürk ära kaduma ja nad on jälle platsis. Täna peamegi poodi minema ja endale uue soetama. Siis saab paar nädalat jälle rahulikumalt magada.

Lisaks ämblikutele on end meie majja sisse seadnud ka hiired. Ausalt öeldes alguses nad ei häirinudki meid, sest nad ajasid rahulikult oma asja ja ei kippunud meie lähedale. Nüüd on teised aga maru julgeks muutunud. Üks hiir elab (või vähemalt tegutseb) täpselt Martini ja minu toa seina sees. Hiire arvates on kõige paremaks ajaks oma käike suuremaks uuristada just nii kell 3 hommikul ja siis niimoodi 6ni välja kraapida. Täiesti uskumatu kui kõva lärmi suudab nii pisike tegelane teha. Mitmed ööd on meil selle hiire pärast magamata jäänud. Võid seda seina küll klopsida ja häält tõsta, aga ega need hiired lollid ei ole – saavad aru, et seina sees on nad sinu eest kaitstud ja rõõmsalt jätkavad oma ehitustöid. Oleme juba neli tükki kinni püüdnud. Kokku on meil kaks meetodit, mida kasutame. Üks, mida mina üldse ei poolda, on kõige tavalisem hiirelõks, mis hiire pea vahele võtab ja ta ära tapab. Jube. Teine on mu arust aga väga kaval lahendus. Autoriks Marko: 

 

Selle lõksu seadsime üles sahvrisse (meie hiirte üks meeliskohtadest) - hiir läheb pahaaimamatult parmesani juustutükikest võtma, aga toru otsa jõudes läheb see tasakaalust välja ja kukub koos hiirega tühja prügikasti.

Hiir jääb ellu ja me saame ta autoga meie majast mitme km kaugusel vabaks lasta, et ta saaks oma toimetustega looduses jätkata. :)

Kui juba “koduloomadest” rääkida, siis mainimata ei saa kindlasti jätta ka ühte skorpionit, keda me köögi seintel kondamas avatasime - Marbled Scorpion (nime saanud oma mustri järgi). Need pididki olema kõige tavalisemad skorpionid, keda sa Austraalias kohata võid. Kui just allergilist reaktsiooni ei ole, siis nad inimesele surmavalt ohtlikud ei ole. Küll aga pidi salvamine mitmeteks tundideks valu põhjustama. Terrassil on end veel sisse seadnud üks geko-pere ja põõsastikus pesitseb ~ 20 cm pikkune mürgine sisalik. Siinsed vaablasted väärivad ka eraldi mainimist. Need on siin ikka väga, väga suured. Pilte nendest kahjuks ise teinud ei ole, sest niipea kui nad silmapiirile tulevad lidume me kõik pikemalt mõtlemata elu eest tuppa varju. Ühesõnaga tere tulemast Austraaliasse! :)

Marbled Scorpion

Ja lõpetuseks saadame kõikidele pereliikmetele ja sõpradele siit kaugelt palju tervisi ja kellele soovimata jäi, siis teguderohket ja meeldejäävat uut aastat meie poolt! :)