Paradiisirannad ja veealused selfie’d

Nagu pealkirigi ütleb, saab viimase kahe nädalavahetuse sündmused kokku võtta lainetes hullamiste ja imeliste vaadete nautimisega. Olime Martiniga juba väga kaua ühte korralikku roadtripi oodanud, mille juurde käib looduses telkimine, üheskoos õhtusöögi meisterdamine ja õhtul taskulambi valgel juttude pajatamine. Lõpuks saime oma tahtmise ja jäime kogu tripiga väga rahule. :)

_________________________________________________________________

Eelmisel nädalavahetusel (17.01.2015 – 18.01.2015) suundusime kõigepealt varakult Perthi, et sealt peale korjata Viibe, kes just eelmisel päeval oli Sydney’st saabunud. Kuna Viibe ei olnud veel 9 kuu jooksul kordagi läänerannikule sattunud, siis oli meie ülesandeks teejuhtideks hakata ja talle natuke ümbrust näidata. Otsustasime Fremantle’i kasuks. Vaatasime linnas ringi, käisime šoppamas (leidsime ühe eriti vinge T-särgi poe), peesitasime rannas ja õhtul tegime tutvust kohaliku pubiga. Hiljem ühinesid meiega ka kolm Viibe sõbrannat (kaks itaallast ja üks eestlane). 

Austraalia numbrimärkide saaga jätk. Siin on oma numbrimärkide muutmine ikka ääretult populaarne.

Kivipart.

Ettevalmistused matmiseks...

...ja matmise lõpptulemus.

Järgmine päev otsustasime surfima minna. Laenasime Darryli käest laua ja suundusime Scarborough randa. Üliäge oli, aga surfimisest oli asi ikka väga kaugel. :D Siplesime abitult kõhuli laua peal ja üritasime laineid püüda. See võib üsna lihtsana kõlada, aga tegelikult oli asi sellest päris kaugel. Püstisaamise peale me isegi ei mõelnud, sest juba kõhuli laua peal tasakaalu saavutada oli päris raske. Kõige keerulisem osa on just õige ajastus, millal täpselt lauaga laine harjale saada, niiet see sind oma suure jõuga vee alla rulluma ei tõmba või lihtsalt pikali ei paiska. Nendel üksikutel kordadel kui õnneks läks ja me saime  lainega kaldani välja kruiisitud, oli meil kõigil uhke tunne ja näod naerul. Olgugi et me Martiniga oleme veel alles algajad, naudime me sellegipoolest seda väga ja ootame juba seda päeva, mil saame teile näidata selliseid pilte, kus me uhkelt püstijalu surfilaua peal sõidame. :)

Surfilaud peale ja minek!

Need lipud tähevad seda, et nende vahelist ala patrullivad vetelpäästjad ja soovitatakse nende piiridesse jääda.

Lipud, mida rannas olles muidugi kohata ei taha, näevad välja sellised:

See tähendab seda, et ranna ümbruses tiirutab hai ringi.

Tagasi surfimise juurde. Martin oli see esimene vapper, kes lainetega võitlema läks.

Järgmisena oli Marko kord.

Kui kõikidel teistel läks kogu energia lainetega hullamise peale, siis Markol jätkus aega veel ka palvetamiseks.

Järgmisena läksin mina pulti. Martin tahtis kangesti kaasa tulla, et saaks oma surfamise tarkuseterasid minuga jagada.

Näen siin üsna hädas näoga välja, aga tegelikult oli see mu kõige pikem sõit, niiet see on väga rahulolev nägu. :)

Järgmisel nädalavahetusel (24.01.2015 – 26.01.2015) otsustasime ette võtta ühe korralikuma roadtripi. Seda enam, et see nädalavahetus oli tavapärasest ühe päeva võrra pikem - esmaspäeval (26. jaanuar) oli riiklik püha (Australia Day) ja seega kõikidel vaba. Australia Day tähistab austraallaste jaoks seda päeva, mil esimene briti laevastik Austraalia mandrile maabus (1788). See on kohati üsna suure kriitika alla sattunud, sest põhimõtteliselt nad tähistavad seda päeva, mil nad siia sisse tungisid ja enamik aborigeene ära tapsid. Paralleelselt samal päeval on aborigeenidel Survival Day, kus nad tähistavad seda, et britid ei hävitanud täielikult nende kultuuri ja rahvast. Põhiline sõnum, mida nad tahavad sellel päeval edasi anda, ongi järgmine: “Vaadake, meie oleme ka veel siin olemas jne”. See muidugi toimub ka kerges protesti võtmes, et endale rohkem õigusi saada. Alguses plaanisime isegi neid proteste Perthi vaatama minna, aga telkimise plaan tundus siiski ahvatlevam.  

Alustasime sõitu laupäeva varahommikul Donnybrooki poole, kust korjasime peale oma kohaliku giidi Ahti. Mida lõuna poole me sõitsime, seda rohelisemaks läks loodus ja puud muutusid üha kõrgemaks. Esimeseks sihtkohaks oli Ahti meile välja valinud liitumikaevanduse, mis oli 2003. aastani maailma suurim (69% kogu maailma liitumist kaevandati just siit välja). 

Et selle suurusest veel paremat aimu anda, märgistasin pildil punase ringiga ära ühe treileri, mis järgmisel pildil on suurelt kujutatud. 

Umbes nii suurte ratastega on need igasugused masinad, mis kaevetöid korraldavad.

Tee peal käisime läbi ka poest ja suutsime endale sellise lolluse soetada. Ei maitsenud üldse hästi. 

Järgmiseks peatumispaigaks oli Donnelly Mill. Tegemist mahajäetud külaga, mida turistidele meeldib uudistamas käia. 

Sealseteks tõmbenumbriteks ei ole siiski roostes autod ega kõhedalt tuule käes õõtsuvad kiigud, vaid emud ja kängurud, kes on selle koha ära omastanud. Mingeid piirdeid sellel alal ei ole, niiet nad saavad vabalt ringi liikuda. Olgugi et nad on nö metsikud, on nad inimestega harjunud ja ei tee teist nägugi kui tahad neile pai teha või lihtsalt nende kõrval jalutada. Nii kui me autost väljusime, hüppasid meie juurde kängurud, kes oma pisikeste käppadega hakkasid meie peopesasid uurima, et näha, kas oleme ka miskit süüa neile toonud. Üliarmsad tegelased. :)

Üsna üllatav oli see, et emu koos oma poegadega julges meile rahulikult nii lähedale tulla. 

Kui emud olid vaadatud ja kängurud paitatud, ajasime autole uuesti hääled sisse ja võtsime suunaks Salmon Beachi, kus pidime esimesel õhtul ööbima. Sinna jõudes vajusid meil kõigil suud ammuli. Sealt vastu avanev vaatepilt oli justkui kuskilt filmist välja võetud – imeilus rand ja kohisev ookean, taustaks suured mäed ja kõrged kaljud.

Õnnelikult kohal.

Et taaskord tegelikust suurusest paremat aimu anda, on ringidega märgistatud inimesed.

I'm the king of the world!

Naudime vaadet.

Kui kaljud olid imetletud ja pildid tehtud, seadsime sammud alla randa, et seal end sisse seada. Järgmiseks missiooniks oli õhtusöök hankida. Selleks oli Ahti kaasa võtnud oma uhke kalastusvarustuse. 

Kaheksajalad ja kalmaarid pidid siin olema kõige paremad söödad.

See on täpselt Marko "ma näen, et sa pildistad, aga ma ei tea, kuhu vaadata" nägu. :D

Põgenemine külmade lainete eest.

Tuulevarjus.

Kalaõnn meid ei soosinud ja saak jäi tulemata. Õnneks olime selle võimalusega juba arvestanud ja olime kaasa varunud vorstikesi ning lambaliha šašlõkki, niiet nälga me ei jäänud. Praadisime neid taskulambi valgel kaasaskantava gaasipliidi peal, sõime kõhud punni ja muljetasime öötundideni. Väga vahva lõpp esimesele tripipäevale. :)

                                                Telgi ülespaneku jätsime muidugi pimedasse. 

  Varjualune.

Ärgates meisterdasime omale rikkaliku hommikusöögi, proovisime uuesti edutult kala püüda ja seejärel sõitsime oma truu kaarikuga uusi kohti avastama.

Tuul oli öösel telki korralikult nahutanud. 

Ei olnud saak, vaid taaskord üks ahti söötadest.

 

Esimesena jäi meil  tee peale üks kõrge mägi, kuhu sai üles ronida. Pilt ei anna seda nii hästi edasi, aga ta oli ikka tõesti suur. Kahjuks pidime selle seekord vahele jätma, sest see oleks eeldanud korralikke matkasaapaid, aga meie kambast oli Alan ainus, kelle jalas need ilutsesid. Aega meil õnneks siin Austraalias veel jagub, niiet tulevikus see kindlasti tegemata ei jää. :)

Järgmiseks sihtkohaks oli lookout tree, mis oli algselt ümbritsevate tulekahjude tuvastamiseks mõeldud. Enam seda aga selleks ei kasutata ja seetõttu saavad sinna otsa ronida ekstreemsust otsivad turistid. Nimeks Dave Evans Bicentennial Tree, mis on 75 meetri kõrgune ja raudvaiadega ümbritsetud, nii et on võimalik täiesti tippu välja ronida. Sinna sõites ei jõudnud me keegi selle otsa ronimist ära oodata, aga kohale jõudes lõime araks. Põhjus oli selles, et seal ei olnud absoluutselt mitte mingisuguseid turvameetmeid kasutatud (ei mingeid võrke, trosse ega muud sellist). Raudvaiad olid ka nii laiade vahedega, et kui oleks ühe vale sammu teinud, siis oleks nende vahelt läbi kukkunud ja suure tõenäosusega kogu ettevõtmine väga kurvalt lõppenud. Väikesed lapsed (~5-6 aastased) ei osanud muidugi midagi karta ja panid tuimalt kogu aeg kiiresti üles-alla. Üllataval kombel ei teinud ka nende vanemad teist nägu kui neist pilte tegid. Uskumatu, sest kui ma ise neid jälgisin, siis jättis mu süda küll paar lööki vahele. Sarnaselt väikestele lastele ei jätnud muidugi võimalust kasutamata ka Martin. Oli lausa nii vapper, et käis 75 m kõrgusel ära (kokku oli 2 platvormi). Enda emotsioonidest muljetab ta teile ise:

“Värisevate jalgadega sai ikka üleval ära käidud. Lihased andsid pärast mitu päeva tunda ja kõnnak  meenutas pigem pingviini paterdamist.”

Lühike ja konkreetne. Ja see pingviini osa peab ka täiesti paika.

Esimene platvorm.

Esimese platvormi teine vaade. Siit on näha, et see ülemine platvorm oli nii kõrgel, et seda isegi ei paista siit.

Ja astmed nägid siis välja sellised. Väliskülgede peal olid ka mingid traadimoodustised, aga erilist kindlustunnet see ei andnud.

Ahti oli esimene vapper.

Järgmisena läks adrenaliinisüsti otsima Martin.

Sellised olukorrad, kus sa satud kellagagi kõrvuti, pididki kõige jubedamad olema. Muidu isegi ei olekski nii hull, aga kui sa oled sellel hetkel nt 60 m kõrgusel, siis ma usun, et võtab ikka jalad korralikult värisema. 

Ülemine platvorm koosnes omakorda kahest pisemast platvormist. 

Ja vaade täiesti tipust.

Kui adrenaliinilaks oli kätte saadud, hakkasime oma järgmise telkimispaiga poole sõitma. Tee peal tegime muidugi ka paar peatust, et kiirelt sulistamas käia. 

Teise ööbimispaika jõudes uudistasime kõigepealt ümbrust, seejärel seadsime endale mugava telkla valmis ja siis hakkasime õhtusööki valmistama. Oli taaskord tore õhtu. :) Muidugi selle tahaks ära mainida, et üks asi, millest me puudust tundsime, oli lõkke tegemine. Ja seda isegi mitte sooja saamise eesmärgil, vaid lihtsalt oleks olnud mõnus tuld jälgida ja puude praksumist taustaks kuulda. See on muidugi täiesti arusaadavatel põhjustel Austraalias keelatud, aga lihtsalt Eestis on see telkides alati olnud  kohustuslikus nimekirjas.

Marko ja Alan leitutasid viisi, kuidas väikesest valgusallikast märksa suurem teha.

Sellel ööl saime tuule käest veel eriti kõvasti nahutada.

Hommikul pistsime omale miskit hamba alla ja siis lebotasime rannas.

Kuna see hommik oli tõesti erakordselt kuum, siis ainsad mõtted, mis meil peas tiirlesid, olid seotud ujumisega. Mõeldud-tehtud. Tagasi Donnybrooki poole sõites jäi meil tee peale üks mõnus rand. Kui esmane jahutus oli tehtud, mõtlesime Ahti fotoka proovile panna ja veealuseid pilte teha. Tulemus on siin: 

Moodsad veealused soengud.

Nende kolme päevaga läbisime kokku 1200 km. Ma usun, et räägin kõigi eest, kui ütlen, et see oli üks igati vinge roadtrip ja lähiajal peaks kindlasti midagi sarnast uuesti ette võtma. :)