Tervitused Donnybrookist!

Jah, just nimelt Donnybrookist. Jätsime Martiniga oma armsaks saanud pesa Mureski Instituudis selja taha, panime paneelitootja ja ettekandja ameti maha ning läksime uusi jahimaid avastama. Otsus ei tulnud üleöö, vaid olime juba varem arutanud, et kolm kuud Northamis on täiesti piisav aeg, mille jooksul sealse eluoluga tutvuda ja raha kõrvale panna, et siis edasi liikuda, uusi seiklusi otsima minna ning uute väljakutsetega silmitsi seista.

Lahkumisele andis muidugi üsna suure tõuke ka tõsiasi, et aega jääb üha vähemaks ja esimese aasta sisse peavad ära mahtuma ka farmipäevad. Nimelt peame me tegema 88 päeva nö farmitööd, et taotleda viisat ka teiseks aastaks. Tegelikult on see nimekiri erinevatest töödest, mis farmitöö alla lähevad, märksa pikem kui ainult puuviljade korjamine ja nende pakendamine. Näiteks Martin sai mingi osa farmipäevadest kirja ka juba tehases, kuigi tegelikult ei olnud seal farmitööga midagi pistmist (postiindeks lihtsalt klappis). Austraalia valitsuse kodulehel saab oma töökoha aadressi sisse lüüa ja vaadata, kas see konkreetne koht kvalifitseerub “farmitöö” alla või mitte. Eraldi tuleb see muidugi igaks juhuks üle rääkida ka oma tööandjaga.

See 88 päeva võib tunduda üsna lühikese ajana, aga tegelikult läheb sellega ikka üle 4 kuu aega (eeldades, et töö on esmaspäevast reedeni, siis ühe kuuga saab tehtud kõigest 20 farmipäeva). Nende puhul on muidugi hea asi see, et ei ole vahet, kas sa teed päevas 2 tundi või 9 tundi tööd, päeva saad ikka samamoodi kirja. Hea on see sellepärast, et tihti saadetakse töötajad liigse kuumuse tõttu poole päeva pealt koju. Ühesõnaga farmipäevade tegemisega ei ole veel nii pakiline, aga tahaks need kaelast ära saada, et siis ülejäänud aastat rahus nautida. :)

Ja siin me nüüd siis oleme – uues linnas, uues kodus, uute inimeste keskel. Et aga kõik sündmused teile õiges ajalises järjestuses esitada, alustan üle-eelmisest nädalavahetusest (31.01.2015 – 01.02.2015), mis ühtlasi oli ka meie viimane Mureski Instituudi rahvaga.

Kuna suure osa ajast elasime me muust maailmast isoleerituna vaid omakeskis, saime me kõik üksteisega väga lähedaseks. Ma arvan, et need üksikud päevad, mil teise maja rahvas pärast tööd meie juurde terrassile istuma ei tulnud, saab kokku lugeda vaid ühe käe sõrmede peal. Sedavõrd kurvem oli muidugi ka lahkumine. Et aga üheskoos veedetud väga toredale ajale Mureski Instituudis ilus punkt panna, otsustasime viimase nädalavahetuse teha meeldejäävaks ja ette võtta ühe korraliku off-roadi.

Off-roadi plaan oli teostatav, sest kahe maja peale oli meil kokku kaks maasturit. Yves’i Mitsubishi Pajero, mille ta endale juba paar nädalat varem soetas (hinnaks 4000$), ja ega Markogi seda nähes alla saanud jääda – umbes nädala pärast ilutses tal roostes Fordi kõrval uhke Nissan Pathfinder (hinnaks 3000$). Sihtkohaks võtsime pisikese ookeaniäärse asula nimega Two Rocks, kus saab mitme kilomeetri vältel liivamägedes mütata ja enda autot proovile panna. Raja algusesse jõudes nägime, et sama plaaniga oli sinna tulnud veel vähemalt 20 inimest, kellel kõigil tundusid olevat vähe võimsamad masinad kui meil. Meelt see meil siiski ei morjendanud ja hakkasime sarnaselt teistele rehvidest õhku välja laskma, et liiva peal kergem sõita oleks (norm. rehvirõhk on ~32, aga pidime langetama selle ~18 peale). Kui rehvirõhk oli paigas, võis müttamine alata. Kuna see oli mul elus esimene off-road, ei osanud ma sellest väga midagi oodata. Rada osutus aga üle ootuste ägedaks, sest see kulges täpselt mööda ookeani kallast ja kõrgete mägede otsa jõudes saime tunnistajateks olla kaunile päikeseloojangule. Osad mäed olid nii hullu nurga all, et enne kui nendest lõpuks üles saime, pidime läbi elama ka 3-4 ebaõnnestunud katset. Kõige lemmikum osa oli mul muidugi see, kui Marko lõpuks mind rooli lasi ja sain ka ise mägedest üles-alla sõita. Ülivinge!

Ja meie seltskond siis vasakult: Ivan, Yves, Martin, mina, Erick, saksa Martin, Alan ja Marko. Puudu on pildilt ainult Aina. 

Tippu jõudes otsisime välja Ericku bodyboardi ja lasime sellega mäest alla.

Wiiii!

Kui rada oli peaaegu läbitud ja juba vaikselt pimedaks kiskus, uurisime potentsiaalseid kohti, kuhu oma telkla üles seada. Pärast paarikümneminutilist otsimist leidsimegi endale sobiva künka. Panime telgid üles, tekitasime endale tühjadest õllepudelidest ja taskulambist hubase valguse ja nautisime ülejäänud õhtut. Telgi pani peale minu ja Martini üles veel ainult Yves. Teised (v.a. Marko, kes autos magas) tahtsid katsetada, kuidas lageda taeva all magada on. Plaan iseenesest tundus õhtul päris vinge, sest oli tuulevaikne ja soe. 

Varajastel hommikutundidel muutus aga kõik. Ookeanilt tulnud tuul oli nii tugev, et kui Martin hommikul telgist välja läks, oleks ma äärepealt selle telgiga koos minema lennanud. Mainimata ei saa ka jätta seda hirmsat heli, mida tuul meie telki sakutades tegi, niiet mitte ükski hing magada ei saanud. Meil oli aga vähemalt kaitse liivatormi eest. Vapratel poistel, kes öösel suure hurraaga lageda taeva kasuks otsustasid (ka neil olid tegelikult telgid kaasas), olid hommikul kõik silmad, kõrvad, ninaaugud ja juuksed paksult liiva täis. Äratus oli meil kõigil seega umbes 6-7 vahel.

Ma aitasin ka tegelikult telki kokku panna, aga Marko ei oska lihtsalt õigel ajal pilti teha.

Hommikul tegime raja veel ühe korra läbi ja siis sõitsime Perthi. Kohale jõudes tegime eelmisest õhtust alles jäänud šašlõkist uhke hommikusöögi ja seejärel suundusime Scarborough randa, et taas surfima minna. Kuna lained ei paistnud väga head ja ainult Martinid ja Marko tahtsid surfida, siis kamba peale tundus mõistlik üks surfilaud võtta  (2 h = 30$). Kui muidu kulub enamik aega lainetega võitlemiseks, siis sellel korral olid teised tõesti nii halvad, et 70% ajast jobutasid nad niisama laua peal. Pärast surfimist käisime üheskoos pitsat söömas ja siis võtsime suuna tagasi Mureski Insituudi poole. Ühesõnaga taaskord oli väga äge nädalavahetus! Ega siin Austraalias vist muud moodi saagi.

Marko oma uhke härrasmehe särgiga.

Ei, Martinil ei ole mitte mingisugust nahahaigust, vaid lihtsalt ei oska päikesekreemi kasutada (nagu me kõik). Eelmisest roadtripist saime kõik korralikud põletused ja lapilised kehad. 

Ootavad nördinult lained.

Nädala alguses sai Alan kätte oma kauaoodatud longboardi, mille ta paar nädalat varem tellis. Koos saatmiskuludega oli hinnaks 200 dollarit. 

Äraminek oli meil Martiniga planeeritud neljapäevaks (05.02.2015). Kuna pidime autoga üsna pika sõidu ette võtma (Northamist Donnybrooki on ~300 km), otsustasime kolmapäeval Marko appi võtta ja autole kohaliku ülevaatluse teha. Ma olen vist mingis varasemas postituses ka juba maininud, et juhipoolne tagumine rehv kippus teistest palju kiiremini tühjaks minema. Otsustasime uurida, kas leiame üles augu, mis selle põhjustajaks on. Selleks näitas Marko meile väga kavala ja lollikindla nipi – teed rehvi üleni seebiveega kokku ja siis hakkad järjest vaatama, kas kuskilt muliseb. Üllatavalt kiiresti leidsime selle meetodiga augu üles. Marko oli juba kunagi varem ostnud endale rehviparanduskomplekti, niiet parandasime kohe augu ära ja siiamaani pole enam sellega probleeme olnud. :) Ühtlasi kontrollisime ära ka õli, jahutusvedeliku jne, parandasime uksed ära (olid natuke alla vajunud), niiet lõpuks oli meie suksul kui uus hing sees !

Selline nägi siis rehviparandus välja – teed kõigepealt augu suuremaks, pistad selle kummijulla sügavale sisse ja väljajääva osa lõikad ära. Sõites kulub see rehviga tasa ja rehv ongi parandatud !

Hommikul pakkisime kõik asjad kokku, tõstsime terve selle tavaari autosse, heitsime viimase pilgu oma kallile kodule ja sõitsime minema. Väga nostalgiline hetk oli. 

Siinkohal lisangi veel mõned viimased pildid Mureski aegadest, mis seni pole blogisse jõudnud :

Lõunapaus Trustruckt'is.

Ericku stiilimuutus.

Vana hea PS3, mis maha jäi.

Vahvad "kingitused", mis ma hommikul enne tööle minemist külmikust avastasin. :)

Jeesus.

Ja muidugi meie vana hea bassein. Sellest hakkame küll puudust tundma.

Näha kohe, et kõhukas.

Selle pildi nägemine paneb ka muigama. Esimesel päeval arvasime sinisilmselt, et kui enda toa ventilatsiooniava kinni katame, oleme ämblike eest kaitstud. Tühjagi. 

Tagasi Donnybrooki juurde. Paar päeva varem olime endale ära broneerinud ühe toa hostelis (Donnybrook Backpackers). Olime üsna ärevil, sest paljud on rääkinud, et just hostelis veedetud aeg on kõige meeldejäävam olnud ja tundsime, et pole me mingid õiged backpackerid, kui ka ise sellist asja läbi ei koge. Ja hetkel jagub küll selle hosteli kirjeldamiseks ainult kiidusõnu. Kuulsime teiste käest, et see hostel avatigi alles 2 nädalat tagasi, niiet võib-olla sellepärast näeb see ka päris korralik välja. Kokku on meid siin ~20 ja kamba peale jagame 6 wc-d, 2 kööki ja 4 dušikabiini. Tundub täiesti piisav, sest järjekorras ei ole veel pidanud seisma. Et paremini mõista anda, kui vedanud meil on, toon paralleelselt näiteks Brook Lodge’i, mis on Donnybrooki kõige suurem hostel ja asub meie omast ainult paarsada meetrit eemal. Seal elab kokku 120 inimest ja selle suure karja peale on neil ainult 3 wc-d, paar dušikabiini ja üks köök. Nädala alguses pesitses seal 110 asiaati ja 10 eurooplast, aga nüüd on see vahekord veelgi suurenenud– 119 asiaati ja ainult üks vapper eurooplane on püsima jäänud. Kui tihti kipuvad hostelid üsna räpased olema, siis ma arvan, et meie omast puhtamat ei leidu. Seda sel põhjusel, et kui 2-3 tundi koristad, saad ühe ööpäeva rendi tasuta. Ja seda võimalust kasutab väga suur enamus, niiet kõik on üldjuhul laitmatult puhas.

Meie tagasihoidlik toakene.

Konditsioneeri igatseme kohutavalt taga, aga vähemalt on puhur olemas. Praeguse seisuga olengi jõudnud ainult meie toast pilte teha, niiet ülejäänud pildid hostelist tulevad järgmises postituses. :) 

Nädala üür on 150 dollarit. Eelmise kohaga võrreldes on see küll kallis, aga samas hostelite hinnad ongi umbes sellised. Meie saime isegi enda toa odavalt, sest meil on privaatne tuba suure voodiga. Samas kui osad tüübid elavad siin neljakesti toas, magavad narides ja maksavad samasugust hinda. Väga suur pluss on see, et Internet on tasuta ja kiire!! Uskumatu, olin selle tunde juba täiesti ära unustanud, kuidas saab süümepiinu tundmata rahulikult uudiseid lugeda, 9gagis aega veeta või isegi elu24-le pilku peale heita (eelmises kohas kasutasime Internetti ainult selleks, et korra kiirelt meilid üle vaadata, aeg-ajalt lähedastega skypeida või blogi üles laadida). Vahelduseks hea luksus ühesõnaga.

Kui nüüd natuke lähemalt rääkida siinsetest inimestest, siis tundub, et nendega on vedanud – kõik on väga toredad inimesed, kellega on kerge suhelda, kellele meeldib nalja visata ja üheskoos terrassil õhtuid mööda saata. See käib muidugi eurooplaste kohta, sest asiaadid (välja arvatud üks jaapanlane, kes on meil siin hull elumees) eelistavad aega veeta omaette ja neid näeb ainult köögis kokkamas või vilksamisi koridoris. Eurooplasest on siin aga üks inglane, üks itaallane, 6 prantslast, 4 sakslast ja siis meie Martiniga. Nimesid hetkel ei maini, sest päris kõik ei ole meelde jäänud, aga teen seda loodetavasti järgmises postituses. Aga nii palju võin küll ära öelda, et äge seltskond on kokku sattunud. :)

Esimesel õhtul, kui hostelisse jõudsime, olime nii väsinud, et ei jõudnud seltskondlikud olla ja eelistasime enda toas lebotada. Mõtlesime enda uut luksust kohe ära kasutada ja midagi Internetist vaadata. Valituks osutus uus eesti telesaade “Reisile Sinuga”, mille saatejuhiks on Anu Saagim. Jah, ma tean, väga “huvitav” valik. Olin juba varem teiste käest kuulnud, et nad pole ammu nii piinlikku ja kohatut saadet näinud ja et peaksin võimalusel ka ise seda vaatama. Andsime siis sellele võimaluse. Ikka päris, päris piinlik oli tõesti, aga samas ka nii naljakas, et lõpuks vaatasime terve hooaja ära. :D

Järgmisel päeval (reedel, 06.02.2015) otsustasime Bunburysse ujuma minna. Bunbury on Donnybrookist umbes pooletunnise sõidutee kaugusel asuv 68 000 elanikuga ookeaniäärne linn. Väga ilus koht. Üldiselt kui midagi põnevamat teha tahta, siis peabki ümbritsevatesse linnadesse minema, sest Donnybrookis on ainult ligi 2000 elanikku ja midagi siin suurt teha ei ole. Bunburysse jõudes otsisime esimese asjana üles ranna, käisime ujumas ja uudistasime niisama linnas ringi. 

Rannas peeti parajasti pulmi. 

Sama päeva õhtul toimus meil siin hostelis väike pidu. Saime taaskord kõvasti inglise keelt praktiseerida (mina natuke ka prantsuse keelt) ja üldse inimestega lähemalt tuttavaks saada. Väga tore oli. :)

Laupäeval oli algseks plaaniks minna Martini ja Ahtiga Busselton Jetty peale kala püüdma. Busselton Jetty on plott, mis ulatub ligi 2 km ookeani peale. Kodutöö oli meil aga tegemata ja kohale jõudes tuli välja, et just sellel päeval möödus 150 aastat purde valmimisest. Terve sild oli privaatpeoks kinni pandud, niiet läksime tuldud teed tagasi Ahti juurde ja mängisime Munchkin’it. 

Busselton Jetty. 

Seal otsas oleks me siis idee poolest saanud kala püüda. Eks siis kunagi hiljem.

Esmaspäeval (09.02.2015) otsustasime Martiniga asjalikeks hakata ja läksime tööjahile. Üks põhjus, miks me just Donnybrooki kasuks otsustasime, oli see, et Ahti ise elab ja töötab siin ning arvas, et farmipäevade jaoks vajaliku töö peaksime siit väga kergelt leidma. Nimelt Donnybrooki piirkonnas asuvad Lääne-Austraalia kõige suuremad õunafarmid. Lisaks õunafarmidele on siin veel mitmeid pirni-, kirsi- ja muude puuviljade farme, mitukümmend viinamarjaistandust jne. Käisime kokku kahes kõige suuremas õunafarmis, kus meile öeldi, et viljad pole veel päris valmis saanud ja seetõttu tahavad nad inimesi palkama hakata umbes nädala või pooleteise nädala pärast. Nad küsisid meie kontaktandmeid ja üks nendest pidi meile sellel reedel teada andma, kas saame tööle või mitte. See on meil hetkel kõige eelistatum koht, niiet ootame reede ära ja kui nad ütlevad, et me ei saa tööle, siis hakkame muid kohti otsima.

Osad meie hostelist on juba tööle saanud, aga said ka nädala vabaks, sest lihtsalt liiga vara oleks praegu korjama hakata. Kui nüüd palgast rääkida, siis oleneb kohast, mismoodi nad maksavad. Osades kohtades makstakse palka tükitöö alusel (1 kast pidi olema umbes 50-60 dollarit ja kasti suuruseks 1 m³) ja teised kohad eelistavad tunnipalka (miinimum tunnipalk Lääne-Austraalias on ~21 dollarit).

Hetkel ühesõnaga naudimegi töötu elu. Oleme iga päev autoga ümbrust uudistamas käinud ja väga palju ilusaid kohti avastanud. Teisipäeval käisime Black Diamond Lake’i ääres peesitamas. Seda me küll ei avastaud ise, vaid Dario (itaalia tüüp) soovitas sinna minna. Donnybrookist on see umbes 40-minutilise sõidutee kaugusel. See on täiesti surmkindlalt kõige mõnusam järv, kus ma kunagi ujunud olen – ülisoe sinakasroheline vesi, mõnus põhi ja ilus vaade veel lisaks. Super! :)

'

Munchkin on alati kohustulik!

Tagasiteel märkasime ühte metsatukka, kus oli kahtlaselt palju päkapikkude kujusid. Otsustasime auto tee äärde seisma jätta ja olukorda lähemalt uurida. Tuli välja, et koha nimeks on Gnomesville, kus on üle 3000 päkapiku ehk siis just täpselt nii paljud inimesed on vaevaks võtnud ja endast sinna märgi maha jätnud. Oleksime saanud ka ise Ferguson Valley Visitor Centre’ist endale paar tükki soetada, enda nime peale kirjutada ja nad samuti sinna uhkelt seisma asetada, aga kuna me oleme praegu siin mõlemad töötud, siis üritame raha siiski kokku hoida.

Kolmapäeval (11.02.2015) võtsime uue avastusretke ette ja nägime ära Wellingtom Dami ja Honeymoon Pooli. Viimasesse tahame mingi aeg kindlasti telkima minna. :)

Wellington Dam.

 Honeymoon Pool.