Life lovers in Australia: Pirniparadiis

Pean seekordset postitust jälle väikese vabandusega alustama, sest pole taaskord pea kuu aega siia ühtegi rida kirja saanud. Vabandus on seekord aga vähemalt varnast võtta. Nagu pealkirjastki aimata võib, oleme oma töötu staatusest lahti saanud ja sisustame nüüd oma päevi tonnideviisi pirne korjates. See on tegelikult see sama « õunafarm », kuhu me algselt saada tahtsime, aga kuna tegemist on tohutult suure farmiga, siis hõlmab see enda alla lisaks õuntele ka palju muid puuvilju. Pirnid vajasid aga lihtsalt kõige varem korjamist. Kuna me saime juba reedel teada, et esmaspäeval on esimene tööpäev, siis nädalavahetusel otsustasime veel oma töötuelust viimast võtta ja enne algavat töönädalat mõnusalt lõõgastuda.

Algseks plaaniks oli terve nädalavahetus (13.02.2015 – 15.02.2015) Honeymoon Pooli ääres veeta, aga kohale jõudes selgus, et terve ala on hiljutise tulekahju pärast suletud. Nimelt mõned päevad varem põles seal lähedal ligi 90 000 hektarit maha. Olime üsna pettunud, sest aeg oli hiline (~19.00) ja olime arvestanud sealsete gaasigrillidega. Tagatipuks tundsime end ka üsna rumalatena, et selle võimalusega ise ei arvestanud. Pidime seega oma kaasaostetud kanakoivakesed ja šašlõki paremateks päevadeks jätma (gaasigrille päris iga nurga peal ka ei leidu ja lõkke tegemine on keelatud) ning uut ööbimispaika otsima hakkama. Kuna meid mõlemaid kimbutas nälg ja pimedas ei tundunud väga ahvatlev hakata uusi põnevaid kohti avastama, siis otsustasime vana hea Black Diamond Lake’i kasuks. Tee pealt haarasime veel kiirelt endale McDonaldsist õhtusöögi ja lõpuks jõudsime oma sihtkohta umbes 21 paiku. Panime telgi püsti, avasime veinipudeli ja nautisime ülejäänud õhtut. :)

Järgmisel hommikul mõtlesime, et peaksime ikka oma matkavarustust gaasigrilli ja eski võrra täiendama ning suundusime Collie’sse (pisike linn, mis asub Black Diamond Lake’ist umbes 5 km kaugusel). Leidsime ühe matkapoe, kust soetasime endale kõik vajalikud tarbed ja poest väljudes olime ka kahe täispuhutava madratsi võrra rikkamad. Järve äärde tagasi jõudes meisterdasime omale uhke hommikusöögi ja seejärel leidsime madratsitele koheselt kasutust. Ühesõnaga oli üks igati mõnus ja kosutav nädalavahetus. :)

Esmaspäevast (16.02.2015) hakkasime siis uuesti tööinimesteks. Töötame farmis nimega Erceg Holdings, mis põhiliselt tegeleb pirnide ja õuntega. Läksime esimesel päeval kella seitsmeks kokkulepitud kohta, kus Mohammed, meie Afganistanist pärit supervisor, andis kõigile pirnikorjamise kotikesed kätte, juhatas meid esimeste pirniridadeni ja korjamine võis alata. Mohammed ise on selles firmas juba 5 aastat töötanud ja alustas samuti korjamisega. Aastatepikkust kogemust oli kohe näha, kui ta meile korjamistehnikaid ette näidates täitis oma koti kõigest paarikümne sekundiga. Korjamise juures tuleb eriti hoolega jälgida seda, et kotti ei satuks liiga pisikesi, lindude poolt ära näksitud või mädanenud pirne. Varred peavad samuti kõikidele pirnidele külge jääma. Kui kott on täis, tuleb see väga ettevaatlikult kasti tühjendada, et pirnid viga ei saaks. Sellise jutuga meid vähemalt alguses hirmutati, aga kogemus on näidanud, et nii õrnakesed need pirnid nüüd ka ei ole.

Kuna üldjuhul on meie tööpäevad üsna sarnased, siis kirjeldan meie tavalisest päeva:

Äratuskell hakkab tirisema kell 5.30, aga me lükkame seda sujuvalt kella 6ni edasi. Kui me lõpuks suudame end voodist üles ajada, siis peame 20 minuti sisse ära mahutama kõik hommikused tegevused – täitma ära veepudelid (üldjuhul joome päevas ära 8 liitrit vett), pakkima kaasa hommiku- ja lõunasöögi (tublimatel päevadel juba eelmisel õhtul valmis meisterdatud), valmistada kohvi (väga vajalik osa hommikust!), pistma kiirelt midagi hamba alla ja siis lõpuks teele asuma.

6.30 jõuame farmi. Esimese asjana peame end sisse kirjutama. Seejärel kuuleme supervisori käest, millisest reast peame alustama. Kui eelmisest päevast on mingi rida pooleli jäänud, siis lihtsalt jätkame seda. Ja siis läheb kiire korjamine lahti! Just nimelt kiire, sest bossid eeldavad, et päeva jooksul peab üks inimene korjama vähemalt 4 kasti ehk siis kahe peale kokku 8 kasti. Meie Martiniga töötame koos. Esimestel päevadel anti meile plastikkastid, mis mahutavad 400 kg pirne. Ühe kasti eest maksti 41 dollarit. Kolmandal päeval toodi aga juba kohale puust kastid, mis mahutavad 500 kg pirne ja mille eest saame kahe peale 55 dollarit. Ehk siis kasum on tunduvalt suurem. Farm ise müüb ühe puidust kasti maha 600 dollari eest. Kui korjad päevas 8 kasti, siis on kõik rahul. See võib tunduda üsna väikese numbrina, aga et tegelikult seda normi täita, siis peab ikka keskmisest kiirema tempoga noppima.

Kuna see farm on tõesti tohutult suur, siis isegi pirnipuude ridade vahel liigeldakse oma autoga.

Need lõputud read...

Esimestel päevadel saime kahe peale ühe redeli ja ühe astme. Nüüd on aga mõlemal oma redel, mis teeb korjamise märksa kergemaks ja kiiremaks.

Kaunites tööhilpudes rõõmsalt noppimas.

Plastikkastid.

Puitkastid.

Iga korjatud kasti sisse tuleb panna see lipik. Siis nad teavad, kes kui palju kaste korjas ja saavad ka iga töölise töökvaliteeti kontrollida.

Konnad on meil tööl igapäevane nähtus. Esimesel korral ehmatasin ikka päris ära kui ma ühtäkki midagi limast oma kaelal tundsin (ei osanud puu ladvast pirne korjates konna oodata), aga nüüd oleme nendega juba harjunud.

Päeva jooksul on ka kaks pausi. Esimene on 9.30-9.45 ja teine 12.30-13.00. Kuna meile makstakse palka tükitöö alusel, siis tegelikult võid ise valida, millal ja kui palju neid pause teed, peaasi et 8 kasti täis saaksid.

Kiire uinak pausi ajal.

Kui Martinil on pausi ajal igav, siis tuleb muidugi telefoni eriefektid appi võtta.

Kui me just üksi kuskil eemal ei korja, siis lõunapausi ajal einestame tavaliselt koos teistega. Pildil vasakult prantslased Eva ja Tony, kes telgivad sealse farmi territooriumil ning toituvad pirnidest ja vähkidest (viimaseid saab püüda 20 m eemal nende telklast), meie hostelist pärit sakslane Deniz, kes omaniku äraolekul täidab ka manageri kohustusi, Afganistanist pärit Ali (samuti meie hostelist), Denize toakaaslane Jonas (sakslane) ja Itaaliast pärit Davide. Kõik on väga toredad inimesed. :)

Vahepeal tuleb ette ka päevi, kui peame korjame eriti kalleid ja hapraid pirne, pisemaid õunu/pirne või lihtsalt teiste halvasti korjatud read uuesti üle käima. Nendel päevadel makstakse meile tunnipalka (21 dollarit), sest korjamine on aeglasem ja nad ei eelda sinult 8 kasti saada. Ise me Martiniga eelistame muidu kindlasti tükitööd, sest kui 6 päeva nädalas pead iga päev 9 tundi pirne noppima, siis muutud ikka lõpus päris väledaks. 8 kasti saame nüüd ilma vaevata täis ja parematel päevadel suudame teha isegi 9. Siis on kasum tunduvalt suurem kui see oleks nt tunnipalgaga (tükitöö tasu päevas on siis näkku 247,5 dollarit, aga tunnitöö tasu oleks 189 dollarit).

Sellised näevad välja siis väikesed pirnid.

Sellise lihttöö eest on palk minu arvates väga hea. Muidugi esimesed paar-kolm päeva olid ikka tohutult rasked, sest ei keha ega vaim ei olnud harjunud tegema nii rasket füüsilist tööd sellise kuumuse käes. Kuna tempo peab kogu aeg peal olema, siis üritame üldjuhul selle kotikese ikka pungile korjata enne kui tühjendama lähme. See eeldab aga raske kotiga redelist üles-alla ronimist, mis alguses oli ikka väga raske. Pärast tööd olid kõik lihased nii valusad, et tundus võimatuna järgmine päev tööle minna. Umbes viiendal päeval hakkas aga keha selle koormusega lõpuks ära harjuma ja nüüd võin küll öelda, et vahelduseks on see isegi mõnus ja pingevaba töö. :)

Võrreldes algusega on tööseltskond palju väiksemaks jäänud. Alguses oli see kõige suurem massiline korjamine, kus oli vaja väga palju abikäsi. Nüüdseks on nad aga välja selekteerinud palju pisema seltskonna, kellele oleks tööd umbes juuni alguseni (ehk siis farmipäevad peaksime siin ilusti tehtud saama). Alguses oli inimeste lahtilaskmine lausa igapäevane nähtus. Põhjuseid mitmeid – kas ollakse liiga aeglased, jäetakse liiga palju korjamata, korjatakse kasti liiga palju rämpsu (mädanenud või liiga pisikesi pirne) jne. 90% juhtudest on kõik osutunud prantslasteks, kes kunagi ei ole millegagi rahul, kellele tundub võimatu 8 kasti täis saada ja kelle kastides leidub liiga palju väikeseid pirne. Ühel korral on isegi erakorraline koosolek nende pärast tehtud, kuhu kõik minema pidid. Nad tegid etteheiteid nii supervisori kohta, kes nendega piisavalt sõbralik ei ole, nii 8 kasti normi kohta, mida neil on raske täita kui ka selle kohta, et alguses ei olnud mitte mingisugust pirnikorjamise koolitust. No ei kujuta ette, mida seal nii väga õpetada oleks olnud, aga nemad pidasid seda igatahes vajalikuks. Järgmisel päeval lasti kõik 6 prantslast kohe hoobilt lahti. Ühesõnaga nad eeldavad kõigilt kogu aeg kiiret tempot ja seejuures ka head kvaliteeti. Kes hakkama ei saa, lastakse pikemalt mõtlemata lahti, sest järgmised inimesed on nagunii kohe ukse tagant võtta.

Meie nö põhiseltskond saab supervisoritega väga hästi läbi. Tihti otsivad nad meile kõige paremad read ja kui peaks sattuma mõni kehvem rida, siis viivad meid uutele parematele jahimaadele. Lisaks Mohammedile töötavad traktorite peal ka tema kolm poega – Hussein, Ali ja Mustafa. Kõik on väga toredad ja sõbralikud. Muidugi kui kõige noorem poeg, Mustafa, on tööl, siis peame sageli oma uut kasti päris pikka aega ootama, sest ta on hõivatud niisama ringi rallimise või oma telefonikõnedega. Redeli otsas olles on ka kohe näha, kui Mustafa tuleb, sest kõik puud rapuvad ja oksad murduvad tema valju Afganistani tümpsu saatel. :D

Lisaks meile töötab farmis veel 2 eestlast – Reelika ja Karl-Henry. Mõlemad väga toredad inimesed, kellega oleme juba jõudnud raudtee platvormil õllesid libistades lähemalt tuttavaks saada. Nende eeskujul mõtlesime ka numbrid kokku lüüa, et näha, mitu kg pirne selle aja jooksul korjanud oleme. Tulemus üllatas meid ennastki – tänase seisuga oleme kokku korjanud 64 250 kg pirne.

Tehtud farmipäevad on meil sõna otseses mõttes kogu aeg silme ees. Tänase seisuga on päevi jäänud 67, aga tegelikult kui töötad ühes farmis ja korralikult tööd teed, siis üldjuhul arvestavad farmiomanikud sisse ka pühapäevad ja muud vabad päevad, mis töövahemikku on jäänud.

Üldjuhul on meil töö esmaspäevast laupäevani, niiet vaba aega väga palju pole. Kuna seltskond on hostelis väga äge, siis eelistamegi oma vabad päevad üheskoos siin veeta. Aeg-ajalt ühineb meiega ka hosteli omanik Kevin (63), kes armastab meile oma äriplaanidest rääkida ja meiega oma gini jagada. Minu ja Martiniga on tal muidugi eraldi kaks lemmikut teemat välja kujunenud – üheks on Eesti rahvaarv, mida ta lihtsalt keeldub uskumast, sest tema arvates on juba Austraalias kokku üle 2 miljoni eestlase, ja teiseks teemaks on see kurikuulus Putin. Kogu aeg ütleb, et me peame siin juba vaikselt vene keele selgeks õppima, sest seda läheb meil õige pea Eestis vaja.

Kevin, nagu ka kõik teised austraallased, ei salli aborigeene silmaotsaski ja seetõttu meeldib talle ka väga tihti nende üle nalja visata. Üks, mis mulle meelde jäi, kõlas järgmiselt:

An Aboriginal was walking along the beach when he found a bottle. He thought that he might be able to sell it and make some money so he started cleaning it up, rubbing it with his sleeve.

All of a sudden a genie popped out and said, "I will grant you three wishes, but wish carefully."

So the Aboriginal says, "I would love to be white!"

POOF!! He becomes white!

"For my second wish, I would love to be rich."

POOF!! He becomes rich, and is dressed in designer clothes and has a nice car.

"Okay" says the genie, "what is your third wish?"

"Hmm" says the Aboriginal, "this is something I have always wanted. I never want to have to work again!"

"Okay." says the genie.

POOF!! He is turned into an Aboriginal!

“Nali” siis selles, et aborigeenid saavad nii palju abirahasid, et neil lihtsalt ei ole vaja töötada. Kevin lisas veel juurde, et riigil ei ole isegi kahju neile neid rahasid maksta, sest nagunii saavad nad selle kohe tagasi (selle eest ostetakse kohe hunnik alkoholi ja tubakat). Siin maal on aborigeenide maine ühesõnaga austraallaste silmis väga madal. Oleme päris hirmsaid jutte erinevate inimeste käest kuulnud. Üks oli nt selline, et kui sõiduteel hüppab sulle järsku aborigeen auto ette ja sa ei saa pidama, siis autojuht ei ole kohustatud peatuma, vaid peab lihtsalt viisakuse pärast järgmises linnas politseile aborigeeni hullumeelsest käitumisest teada andma. Sellest tuleneb ka hüüdnimi, kuidas austraallased neid kutsuvad – “bong” (sest just selline hääl pidavat käima, kui nad kängururaudade vastu põrkavad).

Selliseid jutte on ikka väga hirmus kuulata, aga samas ma saan aru, et täiesti tühja koha pealt need ka ei tule. Olen isegi päris palju aborigeene siin kohanud ja tõesti 95% nendest liiguvad kambakesti ringi, joogid käes, purupurjus ja näevad üsna räbalad välja. Väga tihti karjuvad ja tülitsevad. Ometi ei liigitaks ma kõiki nii, sest tavernis olen ka väga toredaid ja viisakaid aborigeene kohanud, aga kahjuks kohtab neid tõesti harvem.

Juttude põhjal kannatab enamik aborigeenide lapsi üles kasvades nii vaimse, füüsilise kui ka seksuaalse vägivalla all. Tänaval olen päris mitmel korral kohanud umbes 13-aastaseid rasedaid aborigeeni tüdrukuid, kes ühes käes hoiavad suitsu ja teises käes õllepudelit. Väga kurb vaatepilt. Kuuldavasti ei pidavat hõimupealikele siinsed seadused kehtima, mis on Austraalias üsna suureks probleemiks, sest nad kipuvad kogu aeg huligaanitsema. Omakeskis pidid neil aga väga karmid ja vägivaldsed karistused olema, kui keegi on millegi vastu eksinud.

Tagasi helgemate teemade juurde. Hostelist töötavad meiega samas farmis veel 6 inimest – neli sakslast (Deniz, Jonas, Philipp ja Stefan) ja kaks Afganistani tüüpi (Ali ja Volly). Tavaliselt pärast tööpäeva saame kõik terrassil kokku ja arutame päevaseid tööuudiseid (kes lahti lasti, kes kui palju kaste tegi jne). Siis käivad kõik pesus ära, teeme süüa ja saame jälle terrassil kokku, et kaarte mängida, mõned õlled võtta või niisama kella 9ni muljetada. Seejärel on kõigil magamamineku aeg.

Vasakult Jonas, Martin, Ali, Deniz ja Itaaliast pärit Dario.

Martin ja Deniz.

Philipp ja Stefan.

DJ ja kokteilimeister Dario.

Martin tutvustas footbagi.

Märtsikuu esimene nädalavahetus oli meil ühe päeva võrra pikem, sest esmaspäeval (02.03.2015) oli Labour Day. Peetakse seda igal märtsi esimesel esmaspäeval. Midagi erilist inimesed selle puhul ei teegi, vaid lihtsalt naudivad tavapärasest pikemat puhkust. Otsustasime ka hostelirahvaga pikemat nädalavahetust ära kasutada ja enda kodukülast Donnybrookist eemale vaadata. Valituks osutus Busselton. Peesitasime rannas ja käisime lõpuks Busselton Jetty peal kala püüdmas. Olenemata sellest, et kalasaak ei olnud just kiita, siis seltskond ja rand muutsid selle päeva siiski igati kordaläinuks. :)