Tagasi töötu staatuses ehk töötuelu võlu ja valu (update:töö leitud!)

Mulle tundub, et peaksin selle juba naeruväärseks muutuva vabandamise postituste alguses ära jätma, sest nagu näha on mul siia kord kuus (sel korral isegi kahe kuu tagant) kirjutamine omamoodi traditsiooniks kujunenud. Hea meelega pajataksin teile meie siinsetest tegemistest iga paari nädala tagant, aga tegelikkus on see, et ühe postituse üleslaadimiseks pean arvutiekraani taga tunde veetma ning kahjuks enamiku ajast trumpavad inimesed ja igasugused muud vahvad tegemised arvuti üle. Ühesõnaga ma enam ei luba suure suuga, et kirjutan tulevikus kindlasti tihedamini, vaid üritan pigem hoolitseda selle eest, et mu postitused oleksid selle võrra sisukamad. :)

_________________________________________________________________

Alustan kõigepealt meie pirninoppija karjäärist, mis paraku jäi üsna lühikeseks. Mis täpselt juhtus või valesti läks, jäi ka meile natuke arusaamatuks. Et kogu juhtunust paremat ülevaadet anda, räägin natuke lähemalt meie viimastest tööpäevadest (E.16.03.2015- K.18.03.2015).

Esmaspäevaks olid meil kõik pirnid juba korjatud ja pidime saagi ära koristama ploomipuudelt. Selle tegime kambakesti ära 4 tunniga. Järgmised kaks päeva pani supervisor Mohammed meid kõiki õunu korjama ja kolmapäeva lõpus teatas, et praeguseks on töö läbi. Nimelt tuleb oodata 2 kuni 6 nädalat (täpselt nii laia vahemiku ta meile andis), et õunasort pink lady valmis saaks. Viimasel tööpäeval ei jõudnud ta muidugi meid ära kiita ja uuris, kas me plaanime Martiniga selle pausi ära oodata. Vastasime talle jaatavalt, sest palk oli väga hea ja tööseltskonna moodustasid ju enamjaolt meie sõbrad hostelist. Lisaks veel ka muidugi see, et Mohammedi sõnul jätkunuks meile tööd kuni juunini ehk siis oleksime oma farmipäevad saanud seal ilusti ära teha. Ta oli meie vastuse üle väga rõõmus ja lisas veel juurde, et me oleme kindlasti esimeste seas, kellele ta helistab, kui korjamine uuesti lahti läheb. 

Nojah. Kui meid viimasel tööpäeval selline kiidulaul saatis, siis ei osanud järgnevat uneski näha. Nimelt kuulsime umbes nädala pärast Denize käest, et meid vist ei vajatagi enam uueks algavaks õunahooajaks farmi tagasi. Olime segaduses. Esiteks ei saanud me aru, miks me kuuleme seda Denize mitte oma supervisori või manageri käest ning teiseks – miks, mis juhtus? Et kuuldut kontrollida helistasime Mohammedile. Ta kinnitas Denize juttu ja ütles, et viimane kord olevat meie kastis olnud liiga palju muljutud (“sinikatega”) õunu. Me ei suutnud seda Martiniga uskuda, sest viimasel tööpäeval loeti kõigile sõnad peale, et tegemist on erakordselt õrnade õuntega ja peab tavapärasest palju ettevaatlikumalt neid korjama. Me mõlemad hoidsime neid kui vastsündinud imikuid ja seetõttu tundus selline vallandamise põhjus natuke kahtlane. Arvasime, mis me arvasime, aga täiesti 100% kindlad ei saanud me endas sellegipoolest olla – lisaks kvaliteedile nõutakse kogu aeg ka kiiret korjamist ja seetõttu lihtsalt ei ole aega iga õuna eraldi üle vaadata (kiire pilguheit muidugi, aga pikalt uurima ja keerutama ühte õuna jääda ei saa). Ühesõnaga me ei välistanud võimalust, et osad kahjustatud õunad meil tõepoolest kahe silma vahele jäid. Mohammed ütles veel telefonis, et temale meeldiks, kui me seal edasi töötaksime, aga kahjuks on tema käed selle koha pealt seotud. Otsus olevat tulnud kõrgemalt.

Mis seal salata, alguses olime ikka üsna pettunud küll, aga samas ei näinud ka mõtet selle üle pikalt heidutama jääda. Hakkasime koos teiste hostelikaaslastega uuesti tööotsingutele. Sellel ajal olid absouluutselt kõik inimesed meie hostelist töötud, sest lihtsalt ei olnud kuskilt tööd võtta – pirnid, avokaadod ja viinamarjad olid kõik korjatud, aga samas õunad polnud veel valmis saanud. Käisime kokku väga paljudes farmides tööd küsimas, kust enamjaolt vastasid kõik nagu ühest suust: “Hetkel pole tööd, aga tulge/helistage tagasi umbes paari-kolme nädala pärast, siis on pink lady valmis”. Kuna rahaline seis seda lubas ja potentsiaalseid töökohti tundus olevat, siis otsustasime koos teiste hostelikaaslastega ootamise kasuks. Ootamise ajal muidugi käisime aeg-ajalt ka tööotsingutel, aga see ei andnud mingeid tulemusi – korjamine lihtsalt ei olnud veel alanud. Kui kaks nädalat täis sai, käisime kõik samad kohad uuesti läbi. Pettumus oli suur, kui kuulsime, et õunad pole ikka veel piisavalt valmis ja vajavad veel umbes paari-kolme nädalat. Taaskord nii ebamäärane aeg ja ega keegi ju ei garanteeri, et kui sa selle aja ära ootad, siis on sul töökoht  kohe olemas. Pidasime aru ja leidsime, et veel sama kaua hosteli eest tühja maksta on küll mõttetu (näkku 150 dollarit nädal) ja otsustasime selle aja hoopis Perthis Allani residentsis veeta, mingi ajutise tööotsa leida ning siis paari-kolme nädala pärast tagasi Donnybrooki tulla. Isegi lahkumiskuupäev oli meil paika pandud. Jäi ainult üle veel viimast korda Erceg’i farmi külastada ja oma farmipäevad kätte saada.

Manager Shemia oli meid nähes üsna üllatunud, sest uus korjamislaine ei olnud veel alanud. Kui ta kuulis, miks me tulime, tegi ta veel suuremad silmad pähe, sest tema ei teadvat vallandamisest küll midagi. Shemia võttis lahti oma märkmiku, kuhu on kõikide töötajate nö eksimused kirja pandud, ning ütles, et arvatavasti on toimunud mingi eksitus, sest tema andmete kohaselt oleme me väga korralikult korjanud ja vallandamiseks pole küll põhjust. Ta pakkus meile välja, et võime järgmine teisipäev koos teistega tööle tulla, sest just siis pidavat pink ladydega algust tehtama. Võtsime pakkumise skeptiliselt vastu. Olime rõõmsad, et meil on töö ikkagi alles, aga samas kogu see asi tundus ikkagi kahtlane. Keegi ju oli meid ikkagi vallandanud.

Pärast Shemiaga rääkimist ei pidanud me enam vajalikuks Perthi minna. Allesjäänud rahaga oleksime saanud selle aja vabalt ära elada ning paari nädala pärast oleks ju nagunii uus palk kontole laekunud (palka makstakse iga kahe nädala tagant). Tagasi hostelisse jõudes olid teised üsna segaduses. Meie hostelist töötas samas farmis koos meiega veel 5 inimest (3 sakslast ja 2 tüüpi Afganistanist), aga kahele sakslasele ei oldud uue korjamise kuupäevast midagi teada antud. Nad läksid siis samuti Shemiaga rääkima ja tuli välja, et farm enam ei vaja neid. Siis muutusime meie Martiniga veel eriti skeptiliseks, sest nad mõlemad korjasid alati kiiresti ja puhtalt. Ma arvan, et nende pettumust võite ise kõik ette kujutada, sest neile kinnitati samuti viimasel tööpäeval, et uueks hooajaks on neil töö kindlasti olemas. Umbes kuu aega hiljem teada saada, et sa oled selle aja täiesti mõttetult oodanud ja hosteli toa eest maksnud, on ikka päris karm. Pärast seda ei arvanud sellest farmist keegi enam mitte midagi. Aga mis sa ikka teed. Olime Martiniga juba üsna pikalt töötud olnud ja tundsime, et peame selle pakkumise vastu võtma. Omakeskis tegime plaani, et käime paar päeva tööl ära, vaatame, kui kindel meie positsioon seal tundub, ja siis tegutseme vastavalt sellele – kas jääme sinna kauemaks tööle või otsime uue farmi.

Nädala pärast saabuski see saatuslik teisipäeva varahommik. Ikka korralik ärevus saatis meid terve päev. Iga kord kui supervisor või manager meie kastide poole liikus, kartsime, et nüüd ongi see hetk käes – me saame ühest kohast kaks korda kinga. Meie üllatuseks viitasid aga kõik märgid hoopis vastupidisele. Mohammed tuli lõunapausi ajal meie juurde, küsis kuidas meil läinud on, kuidas puhkus möödus ning lisas veel juurde, et tal on väga hea meel, et me oleme tagasi. Sama juttu kuulsime ka Denize suust. Nimelt olevat Mohammed eraldi isegi talle meid kiitmas käinud ja oma rahulolust teada andnud. Suunurgad meil kõrvuni kohe ei tõusnud, sest ajalugu on näidanud, et nende sõnu ei maksa päris tõe pähe võtta. Ometigi nii palju oli sellest kiidulaulust kasu, et uuest vallandamishirmust saime üle ja tundsime, et ei pea kohe uut tööd otsima hakkama. Muidugi üks asi tundus veider. Kui muidu eelneval pirnihooajal oli tööpõld väga kirju (töötajate hulgas nii prantslasi, eestlasi, sakslasi, afgaane, inglasi, itaallasi kui ka hispaanlasi), siis nüüd vaatas vastu hoopis teistsugune pilt – kõik noppijad olid afgaanid peale minu, Martini ja Denize.         

Järgmisel päeval läksime uuesti tööle. Hommikust alates tundsin, et midagi on valesti. Nimelt üks supervisori poegadest käis tavapärasest märksa tihedamini meie kasti kontrollimas. Üldjuhul viskavad nad kiire pilgu peale ainult pealmisele kihile (~10 sekundit), aga seekord pühendas ta meie kastile tunduvalt rohkem aega ja tähelepanu. Kui ta pealmistest kihtidest muljutud õunu ei leinud, siis kukkus käega sobrama järjest sügavamale ja sügavamale. Justkui soovides leida mingit ettekäänet, miks meid vallandada. Kvaliteedis ta seda ei leidnud. Aga õigupoolest pole sellel ju vahet, sest tööandjale jääb alati kokkuvõttes õigus. Nimelt tööpäeva lõpus tuli ta meie juurde ja andis teada, et meil pole enam tööd. Kui küsisime miks, siis ütles, et me olevat täna liiga aeglased olnud. Võrdluseks tõi meie hostelis elavad afgaanid, kes olevat juba praegu 7nda kasti juures. Nojah. Ei osanud alguses nagu midagi öelda. Terve päev olime nendega samas tempos olnud ja omavahel arutasime, et kui nad tõesti lõpuks meist nii palju kiiremini korjasid, siis olime vist tõepoolest täna aeglased. Õhtul nende afgaanidega rääkides tuli aga välja, et meile oli valetatud. Nad noppisid tööpäeva lõpuni meiega samas tempos ja jutt 7ndast kastist oli puhas väljamõeldis. Isegi nemad, kes saavad supervisori ja ta poegadega väga hästi läbi ning suhtlevad tihedalt ka tööväliselt, leidsid, et see on väga alatu tegu ja ei saanud aru, miks nad nii teevad. Hostelirahvas arvas, et tõenäoliselt tahab Mohammed farmi ainult afgaani tööjõuga täita ja mine sa tea, ehk saab iga afgaani käest endale mingi pistisegi taskusse. Väga võimalik. 

Umbes taolisest juhtumist kuulsime ka belgia tüdrukute käest (meie hosteli kõige värskemad liikmed). Nad töötasid viinamarjaistanduses, kus supervisor oli pärit Pakistanist. Sarnaselt meile oli alguses tööseltskond kirjum, aga lõpuks vahetati kõik eurooplased pakistanlaste vastu välja. Anneliesi ja Sofie sõnul ei olnud vahet, kas sa korjasid paksitanlastest paremini või mitte, lõppkokkuvõttes osutus siiski ainutähtsaks see, et sa oleksid supervisori kodumaa esindaja. 

Ühesõnaga  kogu selle tramburai ja kindlasti ka oma lolluse pärast (õige tegu oleks olnud arvatavasti kohe edasi liikuda) olemegi nüüd töötud olnud juba kuu aega. Ühest küljest on töötuelu muidugi raske – pidev tööjahil käimine, rahalise seisu pärast muretsemine ja süümepiinade tundmine, kui  töötustaatusest hoolimata rahus raha laristad ja oma aja kõige muuga kui tööotsimisega sisustad. Teisest küljest on sul aga korraga nii palju vaba aega, et ei teagi kohe, mida sellega peale hakata. Tulime me ju Austraaliasse ikkagi eelkõige selleks, et siinsete inimeste ja kohtadega tutvuda, mitte terve aeg ainult tööd rabada, niiet võtsime seda kui väikest puhkust ja üritasime seda aega maksimaalselt ära kasutada. Siinkohal annangi väikese ülevaate meie "puhkusest" :)

20.03.2015 – 22.03.2015 oli üle pika aja esimene nädalavahetus, mis meie jaoks ei piirdunud ainult pühapäevaga (töö oli iga nädal esmaspäevast laupäevani). Otsustasime seda kohe ära kasutada ja võtsime suuna Perthi poole. Väga tore oli jälle Allanit ja endisi majakaaslasi Mureski Instituudist näha ning uute 3 Wylie Place’i elanikega tutvust teha. Esimene õhtu ei jõudnudki me majast kaugemale, sest nii palju oli muljetada. Kurikuulsad kanad Allani tagahoovis nägime ka lõpuks üle! Kanade võtmise plaan tuli Allanil ja Jessiel jutuks õllepudeli taga ja pigem nalja viluks, aga võta näpust, kohe järgmisel hommikul hakkas Jessie tulevasele perelisale kuuti ehitama. Nüüd saavadki poisid hommikuti värske muna pannile lüüa ja oma lemmikute tegemisi huviga jälgida.

Suured kanad on siis Skywalker (kõigi lemmik), Snoop Dog, the Boss ja Crooked Leg. 

Ja pisikesed tegelased on Sunny ja Jamal. 

Välikino.

Vasakult Caillan, Jessie ja Marko.

Martin ja Skywalker.

Nädalavahetuse sisse mahtus veel ka Caillani rolleri tuunimine ja sellega graatsiliselt poseerimine.

Laupäeval arvasime, et oleks lõpuks aeg enda silmaga üle vaadata Perthi üks kõige kuulsamatest vaatamisväärsustest – Kings Park. Kuuldavasti pidi see üldse olema üks maailma suurimatest kesklinnas asuvatest parkidest (edestades isegi New Yorki Central Parki). Park oli väga uhke tõesti – sõjamonumentide, sildade, tiigikeste ja mini-botaanikaaedade poolest väga rikas ning muidugi vaade mäe tipust (park asus mäe otsas) väärib ka kindlasti eraldi mainimist. 

Swan River.

Mäe otsa viis selline tee.

Mitte just kõige suuremate sportlastena kasutasime ära iga ettejuhtuvat puhkamise võimalust. 

Ja lõpuks kohal!

Tiigimaja katus võttis Alani ja Marko sõnatuks.

Teisipäeva (24.03.2015) sisustasime stalagmiitide ja stalaktiitide imetlemisega. Nimelt kuulsime hostelikaaslase Gerriti käest ühest koopast nimega Ngilgi Cave. Kuna meie senine koopakogemus on piirdunud vaid Piusa koobastega, siis mõtlesime, et ei teeks paha pilku peale heita. Igati asja ette läinud 22 dollarit, sest me polnud kumbki midagi sellist varem ei näinud ega kogenud. Kõige sügavam koht, kus me ära käisime, oli 36 meetrit maapinnast allpool. Sellisel sügavusel oli õhk hõre ja seetõttu hingata päris raske. Temperatuur oli koopas umbes 20 kraadi, mis pidigi aastaringselt sellisena püsima. 

Sissepääs koopasse.

Koopa sisemust oli värviliste valgustitega kaunistatud. 

Kohustuslik turistikas. 

See kõige suurem jurakas pidi 2 tonni kaaluma.

Koopa kõige "uhkemasse" kambrisse jõudes viskasid kõik end pikali ja kukkusid koopa lage vaatama ning häälitsema. Kõige uhkem siis just oma avaruse ja suurepärase kõla poolest. Siin olevat mitmed tuntud Austraalia muusikud kontserte andnud ja osad neist isegi siin koopas plaate salvestanud. 

Põrandalt avanes siis selline vaade.

Väga kitsaid käike tuli ka ette.

28.03.2015 – 02.04.2014 veetsime Martiniga minipuhkuse vana hea Black Diamond Lake’i ääres. Algseks plaaniks oli sinna ainult üheks ööks jääda, aga kuna elu järve kaldal osutus üle ootuste ägedaks – pardipere võttis meid omaks, ilmad olid päikeselised, vesi oli mõnus ja kohustused meil puudusid –, siis sai ühest päevast märkamatult nädal. Ühesõnaga saime oma akud korralikult täis laetud. :)

Lisaks partidele saime ka papagoisid ja kookaburrasid vaadelda.

Pesa.

Oma kosutavalt puhkuselt jõudsime juhuslikult tagasi täpselt ennem Donnybrooki aasta sündmust – Apple Festival. Üritus algas paraadiga, mis liikus peatänavat mööda festivalialale. Nii palju kui me aia tagant nägime, tundus tegemist olevat täiesti tavalise laadaga. Sisse ei raatsinud me keegi minna, sest ühe päeva pilet oli 12 dollarit. Küll aga võtsime osa õhtusest tasuta üritusest, mis siis kujutas endast tuleshowd ja bändi Bad Applesi esinemist. Elavat muusikat oli üle pika aja väga mõnus kuulata, aga tuleshow jättis üsna külmaks. Tundus, et suhteliselt suvaline külaelanik oli sinna nende pulkadega vehkima pandud, aga vähemalt lapsed olid vaimustuses. 

10.04.2015 – 12.04.2015 olime taaskord Perthis. Sedapuhku tähistasime siis Caillani sünnipäeva. Märksõnad keg party ja beerbong võtavad selle peo päris hästi kokku. Samaks päevaks oli Caillan kohale vedanud ka piljardilaua, niiet tegevusest puudu ei tulnud. Mainimata ei saa ka jätta Marko tehtud eestipärast kartulisalatit ja singirulle, mis pälvisid palju kiidusõnu. Ühesõnaga väga kordaläinud üritus. 

Saksa Martin vajas vist väikest jahutust. 

Adam ja Jonna. 

eurooplased vs uusmeremaalased

Kui olime lõpuks sünnipäevapidustustest toibunud, otsustasime ennem äraminekut külastada ka Perthi loomaaeda. Hinnaks 27 $. Üldiselt tundus loomadel mõnus olevat, aga osad neist muutsid küll meele natuke nukraks - kas olid liiga väikeses puuris, olid seal ihuüksi või lihtsalt tundusid olevat pideva rahvamassi pärast stressis. Allpool ka mõned pildid:

Komodo varaani kujuga. Õiget tegelast ei olnud miskipärast näha. 

Enamikel loomaaia asukatel oli parajasti lõunauinak käsil. 

Orangutanide kuningriik.

Sõbraga juttu puhumas. 

Järgmine mainimist vääriv üritus oli Drug Aware Surf Margaret River Pro 2015, mis toimus Margaret Riveris 17.04.2015 – 20.04.2015. Surfimise maailmameistrivõistlused, mille raames oli kohale tulnud 36 maailma parimat mees- ja 18 naissurfarit. Peaauhinnaks magus 100 000 dollarit. Enda arust olime rannas ikka varem ka häid surfareid näinud, aga maailmaklass on muidugi hoopis midagi muud. Lainete kõrgus ja surfarite oskus neid püüda panid ikka jahmatama. Ühesõnaga ülivinge elamus! 

Üle pika aja sain juhiistmest puhkust!!! 

Maantee äärest vedasid tasuta bussid ürituse toimumispaika. Vasakult salakaval Jonas, Mona ja Gerrit. 

Esimese päeva terve seltskond. Vasakult Ross, Mona, Carl, Jonas ja Gerrit.

Ja teise päeva seltskond: väsimatu Ross, Annelies ja Sofie.

Leidsime Martiniga uue sõbra. 

Lainete ootel.

Selleks ajaks olime töötud olnud juba pea poolteist kuud ja ega kui kuskilt raha juurde ei tule,  siis kipub ta ju üsna kiiresti näppude vahelt kaduma. Seda enam kui täpselt samal ajal otsustas ka meie Magna meid alt vedada – uus starter läks maksma 300$ ja tagumiste pidurite vahetus 420$. Esipidurid pidid mehaaniku sõnul veel 3-4 kuud vastu pidama. Eks kasutatud auto puhul oligi seda mingi aeg oodata. Meil läks enda ostuga isegi hästi, sest esimesed jamad tekkisid alles 5 kuu pärast. Oleme teistelt ikka kuulnud päris luhtaläinud autooste, niiet juba paari nädala pärast on nad sunnitud oma rahakotti tuhande dollari võrra kergendama.

Igatahes otsustasime Donnybrookile veel viimase võimaluse anda ja käisime järjekordsetel tööotsingutel. Ega me midagi olulist uut teada ei saanud. Ikka ja jälle see sama jutt: “Pink lady pole veel korjamiseks valmis, aga arvatavasti alustame umbes nädala kahe pärast. Jätke oma numbrid, me võtame teiega ühendust.” Mõttes juba naersime selle kõige peale. Alguses käis jutt mõnest nädalast, aga nüüd on möödas juba poolteist kuud ja ikka ei ole õunad veel korjamiskõlblikud. 

Ühesõnaga me ei tahtnud Martiniga oma viimast raha hosteli rendi alla magama panna, niiet otsustasime hoopis oma truu kaarikuga veidi seiklema minna ning mugava voodi ajutiselt telgi vastu välja vahetada. Kuna meile mõlemale on looduses kämpine alati hingelähedane olnud, siis ei võtnud me seda kui suurt tagasilööki, mille pärast peaks hirmsasti pead vaevama, vaid nägime selles hoopis mõnusat vaheldust. Sihtkohaks võtsime Manjimupi, mis on üks peamistest kohtadest, kuhu kõik Lääne-Austraalias pesitsevad backpackerid oma farmipäevi tegema lähevad. Väga hea oli Manjimupi puhul ka asukoht – Donnybrookist ainult 100 km kaugusel. Ehk siis tööpakkumise korral oleksime saanud kõpsti kohe Donnybrooki tagasi tulla. Annan meie tripist väikese ülevaate ka :)

Life on the road (21.04.2015 – 28.04.2015)

Teisipäeval (21.04) pakkisime kõik oma kodinad kokku, jätsime hostelikaaslastega hüvasti ja ajasime autole hääled sisse. Poolel teel Manjimupi jäi meil tee peale pisike linn nimega Bridgetown. Leidsime ühe mõnusa pargi, kus otsustasimegi esimese öö veeta. Seadsime oma telka üles, pistsime miskit hamba alla ja nautisime rahus ülejäänud õhtut. Kõik oli väga tore selle ajani, kui lõpuks öö kätte jõudis ja me magama hakkasime sättima. Ega me vist kumbki ei kujutanud päris hästi ette KUI külm praeguste ilmadega tegelikult telkida on.

Siinpool maakera on lõpuks see meeletult palav suvi läbi saanud ja sügis võimust võtnud. Mäletan, et vahepeal ei jõudnud seda kuumust ära kiruda, aga nüüd oleme küll sunnitud oma sõnu sööma. Külmematel päevadel võibki temperatuur ainult kuskil 16-17 kraadi juures püsida ja öösel isegi 6 kraadini langeda. Iseenesest ei tundugi nii hull, aga kui sul muidu oli igapäevaselt 35-40 kraadi, siis tundub see tegelikkusest palju jahedam. Korralik matkavarustus meil samuti puudus, niiet esimene öö oli tõesti kohutavalt külm. Mäletan, et ühel hetkel lausa ärkasin külmast lõdiseva Martini peale üles. Järgmiseks ööks olime paremini ette valmistunud. 

Hommik oli meie vastu õnneks märksa helgem kui öö– üle pika aja oli tõesti tunda, et me ikka Austraalias pesitseme. Laotasime aga kohe magamiskoti murule, tegime kohvi ja nautisime ilusat ilma. Õige pea liitusid meiega ka pardid ja haned. 

Nägime Austraalia stiilis sipelgaid ka. 

Ärge mõistke meid kohe ennatlikult hukka! Teame väga hästi, et linde ei tohi saiaga toita. Haned olid saiaga ritta meelitatud lihtsalt pildi pärast. ;)

Kui hommikusöök oli söödud ja hanedega tutvutud, jätkasime oma teed Manjimupi poole. Kohale jõudes jäi otsekohe mulje nagu Manjimup olekski backpackerite linnakuks loodud – kesklinnas suur Timber Park, kus saad paviljonides enda elektriseadmeid laadida, tasuta gaasigrillidel süüa meisterdada ja veevarusid täita, linn ise ümbritsetud mitmekümnete farmidega, kust endale potentsiaalne töökoht leida, mitmeid mõnusaid pargikesi, kus oma vaba aega veeta ja teiste rändajatega tutvuda jne. Me pole Martiniga siin Austraalias olles veel nii palju backpackereid ühes kohas ringi liikumas näinud - oli nii neid, kes peatusid hostelis kui ka neid, kes enda autot eelistasid. Backpackerite rohkus andis meile ühesõnaga lootust, et oleme tõesti õigesse kohta sattunud. 

Ja nii laheneski kodutute viimane probleem - kuidas telefone ja läpakat laadida. 

Kõige tüüpilisem backpackerite auto. Neid nägime Manjis ikka kõvasti üle 20ne. 

Kokku kestis see meie nö kodutu stiilis trip ainult 8 päeva, sest töö leidsime oodatust palju kiiremini. Täpsemalt juba kolmandal päeval (23.04). Nimelt pidime sellel päeval tagasi helistama ühele Donnybrooki õunafarmile. Ega me sellest kõnest suurt midagi ei oodanud, aga meie üllatuseks kostus telefonitoru otsast kohe jaatav vastus ja öeldi, et juba järgmise nädala neljapäevast saaksime tööle asuda. Olime superõnnelikud, sest see oli meil üks tahetumaid farme. Ja ega muidugi see tööotsimine mingi lust ja lillepidu ole, niiet olime rõõmsad, et ei pea Manjis sellega oma pead vaevama ja saame lihtsalt puhata. :)

Midagi märkimisväärset me sellel ajal ei teinudki, sest kogu see trip saigi selle mõttega ette võetud, et raha maksimaalselt kokku hoida. Ometigi kujunes sellest üle ootuste äge seiklus. Väga mõnus looduslähedane kogemus. Üldjuhul üritasime iga päev mingi uue ilusa koha leida, kus enda telka üles seada. Enamasti ööbimise telgis, aga paaril kõige külmemal ööl otsustasime ka auto kasuks. Märksõnad "Munchkin", "punane vein", "igahommikused jalutuskäigud metsas", "karastavad jääkülmad dušid looduses", "lindude vaatlemine" ja "loodusega ühes" annavadki vist kogu asjast päris hea ülevaate. Ühesõnaga väga hea meeldetuletus sellest, kui vähe inimesel tegelikult õnneks vaja läheb. :)

Mõned üllatavad seigad leidsid ka siiski aset. Esiteks see, kui me Manjimupis täiesti juhuslikult Jattat ja Angelicat nägime (soomlased, kellega Perthis Allani juures tutvusime). Eestis oleks selline asi veel mõeldav, aga Austraalias tundus see ikka väga uskumatuna. Ja teine üllatav juhtum oli siis, kui üks kohalik, umbes 60ndates aastates meesterahvas meile täiesti lambist toidupoes juurde astus ning tööd pakkus (tema maja seinad ja laed vajasid värvimist ning kõige lihtsam tundus tal olevat lihtsalt mõni backpacker linna vahelt kinni püüda). Olime väga meeldivalt üllatunud, aga kahjuks ei saanud me pakkumist vastu võtta, sest pidime kohe järgmine päev Donnybrooki ära minema. Et kogu kirjeldus ei piirduks ainult tekstiga, siis siin ka mõned pildid. :)

Kööginurgake, külmkapp ja pliit.

Karri trees. Üks kõrgemaid puuliike Austraalias (võivad kasvada kuni 90 m kõrguseks).

Põlenud puu tekitas Martinis segaseid tundeid.

Glenoran Pool.

Meie dušinurk.

Viimased ööd veetsime Lake Muiri ääres. See koht sai kaardi pealt välja valitud, sest lisaks järvele pidi siin lähedal ka 2 laguuni olema. Eks me ikka natuke pettunud olime küll, kui tuli välja, et tegemist hoopis ära kuivanud järvega. :D Ühesõnaga ei maksa neid kaarte väga uskuda (kaardil oli see suurelt ja SINISELT kujutatud ning kasutatud sõna järv). Kui see pisiasi välja jätta, siis muidu olime oma ööbimiskoha valikuga küll väga rahul. 

Raha võib vähe olla, aga veini saab ikka lubada. 

Lake Muir. 

Mõned üksikud korrad magasime ka autos.

Nii saigi meie järjekordne minipuhkus läbi. Üks päev enne töö algust (kolmapäeval, 29.04.2015) jõudsime tagasi Donnybrooki. Eelnevalt olime hosteliomaniku Keviniga ühendust võtnud ja uurinud, kas vabu tube veel on. Tuli välja, et hosteli koosseis ei olnud selle nädalaga väga palju muutunud ja et tuba on veel täiesti saadaval. Kevin teadis, et me läksime hostelist ära just rahanappuse tõttu ning seepärast oli temast väga armas, et ta meilt kohe raha vastu ei võtnud. Ütles, et on nõus esimese rendiraha meie käest alles pooleteise nädala pärast vastu võtma (siis, kui meil on esimene palk üle tulnud). Pisikese hosteli plussid. :)

Eks meie hosteli puhul ole ka nii nagu iga teisegi hosteli puhul – inimesed pidevalt tulevad ja lähevad. Ometigi on meil siin välja kujunenud üks suurem punt (kaasa arvatud meie Martiniga), kes siit hostelist kohe kuidagi ära ei taha minna ja pesitsevad siin juba kolmandat kuud. Just kõiki neid toredaid inimesi oli väga hea meel jälle näha. Siinkohal tundubki paslik lisada paar pilti ka hostelielust, sest enamik meie ajast möödub just siin nende inimeste keskel. :)

Baarilett oli maru ilmetu.

Pühapäev on pannkoogipäev!

Üldiselt kogu selle aja, mis meil töö kõrvalt üle jääb, sisutamegi footbagi mängides, skatepargis ja vana hea punase laua ümber õllepudeli taga muljetades.

Stefan approves.

Mingi hetk võtsime kasutusele sellise "karistusmeetodi". Iga kord kui keegi räägib seltskonnas oma emakeeles (piisab ainult ühest sõnast; inglastele ja austraallastele see ei kehti), peavad pudelisse 20-sendise loovutama. 

Lõkkeõhtud külmadel sügisöödel.

Ja nüüd lõpuks jõuan siis praeguse hetkeni. Töötame juba kolmandat nädalat õunafarmis nimega Atherton’s Orchard. Tegemist üsna suure farmiga, mis kuulub Athertonide perekonnale (eesotsas Steve, tema isa ja onu). Nende inimeste ja üldse selle töökoha kirjeldamiseks jätkub meil küll Martiniga ainult kiidusõnu. Alates sellest, kuidas need inimesed sind kohtlevad ning lõpetades palgaga. Väga siirad inimesed, kes tõesti tunnevad sinu heaolu pärast muret (ega liiga külm/märg korjamiseks ei ole, kuidas lihased vastu peavad jne). Palka maksavad nad samuti väga heldelt. Kui eelmises kohas saime 500 kg kasti eest 55 dollarit, siis siin saame 380 kg kasti eest 50 dollarit. Kiirematel päevadel suudame päevas teha 12 kasti ehk siis teenime mõlemad 300 dollarit päevas. 

Ainus minus selle kogu asja juures ongi see, et see töö on üsna lühiajaline – 3-4 nädalat ehk siis täpselt nii kaua kuni kõik õunad korjatud saavad. Kui pirnide noppimisega seda võrrelda, siis on see ikka raskem. Õunad on palju pisemad, niiet kast täitub aeglasemalt. Võrreldes pirnidega on õunad ka tunduvalt õrnemad, niiet neid tuleb tõesti ülima ettevaatlikusega korjata, et neid ei vigastaks. Lihased on ikka väga valusad, aga samas selline palk kohe sunnib pingutama. Kui keegi Austraaliasse plaanib minna ja farmipäevi on tarvis teha, siis mingi osa nendest soovitaksin kindlasti just selles samas farmis ära teha. Olen paljude bäkkerite käest õunakorjamise kogemusi kuulnud, aga palgad kipuvad enamasti siiski väga kesised olema. Ehk siis – kui kellelgi on soovi, siis kirjutage mulle ja ma jagan teile hea meelega Steve’i kontaktandmeid. :)

Hommikuti tööle jõudes tervitavad meid kohe esimesena pidulikult ritta seisnud lehmad ja kõigi lemmik koer, kelle omanik (farmi üks töölistest) ei olnud nime valimisel just väga originaalne - koera nimi on Dog. 

Kogu süsteem toimib põhimõtteliselt samamoodi nagu pirnide korjamisel. Vahe on ainult selles, et siin ei pea me puude latvu redelite otsas ära koristama. Selle töö teevad meie eest ära mehed masinate otsas. 

Lisan siia paar pilti erinevatest nähtustest, mis meil tööl igapäevaselt aset leiavad:

Konn rahulikult lehtede varjus õunal lebamas.

Märkamatult oleme ta koos õunaga  korvi korjanud. Järgmine hetk on see, kui konn otsustab väljapääsu leida ja hüppab sulle kaelale. Need on küll tihedad juhtumid, aga ikkagi iga kord jääb süda seisma.

Hiiglaslik ämblikuvõrk hiiglasliku ämblikuga, mida sa kiirelt noppides tähele ei pane ja millest peaga (halvimal juhul näoga) läbi paned. 

Ämblikupesa, mille avastad pahatihti alles siis, kui oled juba kätega seda katsuda jõudnud.

Ja lõpetuseks lisan teile siia ühe huvitava fakti – see sama õunasort (Pink Lady), mida me siin praegu  usinasti korjame, ongi Donnybrookis aretatud. Vot nii! :D Loodetavasti olen järgmise postituse üleslaadimisega tublim. Seniks aga tervitame Martiniga teid kõiki! :)