Tagasi alguses ehk tervitused Koordast!

Jah, me oleme taaskord elukohta vahetanud. Pealkiri on tegelikult natuke petlik, sest päris Northamisse me tagasi ei kolinud, aga samas palju puudu ka ei jäänud. Meie uueks elupaigaks on Northamist umbes pooleteisttunnise sõidutee kaugusel asuv pisike linn nimega Koorda (~ 300 elanikku). Ranniku oleme ühesõnaga tagasi kõrbe vastu vahetanud, ämblikuvabad päevad on minevikku jäänud, suured sisalikud aias on jälle igapäevasteks nähtusteks kujunenud ja külma asemel saame nüüd taas seda meeletut kuumust taga kiruda. Okei, viimasega oleme tegelikult veel väga rahul.

(Pilt võetud Internetist, bobtail lizard, ühed kõige levinumad Austraalias)

Ämblike ja sisalike kohta ei saa kahjuks sama öelda. Aga vaadakem asja positiivsest küljest – kohalike sõnul pole madude hooaeg veel alanud!

Miks me siis kolida otsustasime? Tegelikult me oleksime hea meelega oma esimese aasta viisa lõpuni Margaret Riverisse jäänud, aga prunimise hooaeg sai läbi ja me pidime hakkama uut tööd otsima. Agentuurist öeldi meile, et huvi korral saaksime 2-3 nädala pärast uuesti nende juures tööd, aga see tundus meile käed rüpes istumiseks liiga pika ajana. Lisaks sellele, et me ise aktiivselt tööd otsisime, mõtlesime igaks juhuks ühendust võtta ka Anissaga, Perthi tööbüroo juhatajaga, kelle kaudu Martin, Alan ja Marko oma esimese tööotsa said. Meie üllatuseks oligi tal kohe tööd pakkuda. Tõsi, mitte küll meile mõlemale, aga me pidasime Martiniga nõu ja leidsime, et parem ikka kui ühelgi meist töö on ja otsustasime pakkumise vastu võtta. Seda enam, et töötamise aega oligi meil siin Austraalias ainult 5 nädalat jäänud (oktoobri lõpus saab esimese aasta viisa läbi) ja ega kunagi ju ei tea, kui kaua võib töö otsimisega aega minna. Juba paar nädalat töötuna kergendavad siin üsna korralikult rahakotti, nii et kui me kuulsime, et töö Koordas algakski kohe paar päeva pärast meie viimast prunimise tööpäeva, tundus tööpakkumise vastuvõtmine ainuõige otsusena.

Anissa sõnul oli tegemist siis taaskord mingisuguse tehasetööga ja otse loomulikult oli see Martinile mõeldud. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, et minagi sealt endale töö leian, aga ma üritasin mitte ette muretseda ja vaadata kohapeal, mis seis on. Nüüd saan juba tagantjärele öelda, et seis oli õnneks väga hea. Aga enne kui ma lähemalt meie elukesest Koordas kirjutan, jagan veel kiirelt viimaseid muljeid Margaret Riverist. :)

Kõige mainimisväärsem asi, mida me enne äraminekut veel Margaret Riveri kandis korda saatsime, leidis aset 06.09.2015, kui me Busseltonis lõpuks oma silmaga küürvaalad ära nägime. Nimelt on Antarktikast siinsetesse soojadesse vetesse rännanud ligi 35 000 vaala, kes kokku veedavad siin 6 kuud (juuni-nov). Esimesed kolm kuud saab neid näha Augustas Flindersi lahes, kus nad hakkavad endale paarilist otsima, ning augusti lõpus liiguvad nad Busseltonis asuvasse Geographe'i lahte, et seal poegida. 

See on kahtlemata üks kõige ägedamatest ja meeldejäävamatest asjadest, mida ma kogenud olen, ja sõnadega seda kõike edasi anda on kohe kindlasti võimatu. Ei saa teid ka kahjuks vingete vaalapiltidega kostitada, sest esimesed 3 tundi nägime kaugelt ainult  vaalasabasid ookeanisügavusse kadumas ja kuna kogu see sõit pidigi umbes 3 tundi kestma, siis arvasime kõik, et sellega asi piirdubki. Tegemist ju siiski metsiku loodusega, niiet kunagi ei saa loomade käitumist ette ennustada ja jääb vaid üle loota, et nad on piisavalt uudishimulikud ja tahavad paati lähemalt uudistada. Meie ülitore kapten ei tahtnud aga kuidagi alla vanduda ja pika otsimise peale leidsimegi üles ühed eriti uudishimulikud tegelased. Selleks ajaks kui need vaalad lõpuks meie paadi ümber ringi tiirutama hakkasid, oli mu mälukaart muidugi kaugelt pildistatud vaalasabasid täis ja ruumi enam teiste kaadrite jaoks ei olnud. Martinil õnnestus aga päris palju häid klippe üles filmida. 

Küürvaala saba on umbes sama suur, kui keskmist kasvu inimene. Saba on neil nagu sõrmejälg - iga vaala saba on isemoodi ja erineva mustriga, mille järgi saavad teadlased tuvastada, kellega on tegemist. 

Kuna vaala suurus on nii siin pildil kui ka videol üsna petlik, siis järgnev joonis peaks tegelikust suurusest natuke parema aimu andma. 

Täiskasvanud küürvaal on 12-16 meetrit pikk ja võib kaaluda kuni 40 tonni. Elada võivad lausa kuni 95 aastaseks.

Kustumatu mälestuse jättis kindlasti ka küürvaalade "laulmine". Täiesti uskumatu kui kõvasti seda üle ookeani kuulda oli. Alles pärast materjali läbi vaadates märkasin, et seda me ei olnudki filmile saanud. Kogu selle elamuse ülesvõtmine oli üldse tol hetkel teisejärguline, sest me ei tahtnud ühtegi hetke kaameraga jaurates maha magada. Kõikvõimas Internet aitab mind aga õnneks siinkohal välja. :)

Vaalad nähtud, tundus, et sellega ongi Margaret Riveri ja selle ümbruse uudistamisele ilus punkt pandud ja et aeg on edasi liikuda. Ometi pidime siit väga raske südamega lahkuma, sest nelja kuu jooksul oli kogu see kant väga koduseks saanud ja karvaste sõpradega ei tahtnud kohe kuidagi hüvasti jätta.

Kui koertega olid viimased jalutuskäigud tehtud ja hellused jagatud, tuli hakata pakkima. No see on ikka täiesti uskumatu, kui palju pahna meil selle aja jooksul kogunenud on. Kuna oktoobri lõpus ootab meid ees tripp aasiamaadesse ja kahe kohvri ning veel mitme muu kotiga tundub naeruväärne ringi rännata, siis otsustasime, et on õige aeg pagasit kergendada. 

Jätsime kohvrid, hunniku riideid ja muu aja jooksul kogunenud pudi-padi pererahvale. Kohvrite asemele tellisime omale ebay-st 65-liitrised korralikud matkakotid, nii et nüüd oleme ka meie need kõige õigemad backpackerid. 

Martin oli sunnitud raske südamega ära viskama ka oma esimese läpaka, mis juba Northamis otsad andis, aga mida ta seniajani oli ikka vapralt kaasas tarinud. Muidugi graafikakaart ja kõvaketas said enne välja võetud.

Ja nii võiski kolmapäeval, 16.09.2015 sõit Koorda poole alata! Teekonna pikkuseks oli 510 km. 

Tee peale jäi meil ka Donnybrook, kus me Ahtil veel külas ära käisime, viimaste jookide taga muljeid vahetasime ja naabrimehe koera ära patsutasime. 

Ja nüüd siis lähemalt meie praegusest elukohast, Koordast. Peamiselt on see koht tuntud teraviljakasvatuse piirkonnana, kuhu paljud backpackerid oma farmipäevi tegema tulevad. Selline pisike kokkuhoidev linnake, kus sõna otseses mõttes kõik teavad kõiki ja on kõigi tegemistega kursis.

See on nüüd naljaga pooleks siia pandud, sest inimesed on siiani tõesti kõik väga toredad ja abivalmid olnud, aga samas midagi ei ole parata – väikelinna üksluine elu ja igapäevane doos klatši tunduvad siin lihtsalt käsikäes käivat.

Aga olgu, lähemalt siis meie töödest. Kõigepealt annab enda töökohast väikese ülevaate Martin:

Koorda remondikeskus on see koht, kus ma töötan. Muud nime ei oska anda, sest seal on tõesti kõik tarvilikud töökojad olemas. Töötan seal umbes 5-pealise pundiga ja peastaabiks on rehvitöökoda. See väikeettevõte tegeleb kõigega, millega hetkel ümbruskonnas vaja tegeleda on (asbesti koristus, aedade ja katuste paigaldus, hoovide trimmerdamine, basseinide transportimine ühest kohast teise jne). Kui millegi sellisega pole vaja tegeleda, siis passime töökojas ja üritame endile rakendust leida. Peamiselt on see lihtsalt üks vahtimine ja kuna ma ei tunne seal pea pooli tööriistu, siis pole see alati kõige lihtsam. Võib ju tunduda, et niisama vahtimise eest on hea palka saada, aga tegelikkuses liigub aeg lihtsalt surmavalt aeglase tempoga. Kui on aga tarvis kuskile välja sõita, siis on alati kasulikum tunne. Autodest ma eriti ei jaga, nii et minu jaoks on kellelegi veranda katust paigaldada palju paslikum. Selle vastu ei ole mul muidugi midagi, et ma seal nende kõrvalt õppida saan, kui nad mootorite kallal mehkeldavad. Kogemuse mõttes väga hea, sest vahepeal offroadil lastakse ka mind jeebi taha rooli ja töökojas olen juba saanud ka tõstukiga sõita, mida tööandjad siin Austraalias ikka üldjuhul töötajatelt eeldavad. Pärast tööpäeva on traditsiooniks rehvitöökojas paar õllet võtta ja nädalavahetustel edasi tavernisse istuma minna. Tunnipalk on 20$, aga see-eest elamine on tasuta ja üldiselt on tööpäevad 9-10 tunni pikkused. 

Et ka mina ei peaks niisama käed ripakil istuma, oli Josh, Martini ülemus, ka mulle rakendust leidnud. Nimelt oli tal mulle koristamiseks 5 hoovi anda. Minu ülesandeks olid need umbrohust, kuivanud lehtedest ja muust pahnast puhtaks teha, et ennetada tulekahjude tekkimist. Kokku läks mul sellega 6 päeva ja selle aja eest sain väga heldelt tasustatud. Ikka paras peavalu oli nende umbrohtude väljakaevamine. Üks päev tuli Josh ise ka sinna ja nii muuseas aitas mind osade taimedega. Pika ähkimise ja puhkimise järel oli ka tema sunnitud tõdema, et töö pole just lihtsamate killast. Ehk sellepärast sain ka natuke heldema tasustuse.

Umbes sellised nägid aiad enne välja..

..ja lõpptulemus on siin. Suuremate aedade puhul tuli Joshi isa mulle bobcatiga appi, sest muidu oleks nendega lihtsalt terve igavik läinud. 

Tööauto.

Elukohaks on meil sharehouse, mida jagame Martini töökaaslase Jaime'i, tema tüdruksõbra Kellie ja nende sõbranna Chelseyga. Ja nagu ma juba enne mainisin, siis elamine on täiesti tasuta. Ka mulle. See oli väga tore üllatus, sest üldjuhul ongi just üür see, mis palgast üsna kopsaka summa ära röövib.

Esimesest töönädalast saime korralikult välja puhata, sest nädalavahetus oli ühe päeva võrra pikem (esmaspäeval, 28.09.2015 oli kuninganna Elizabeth II sünnipäev). Pikk nädalavahetus saab muidugi ainult ühte asja tähendada – ROADTRIP! Otsustasime enda kodukandist natuke kaugemale vaadata ja kuumade ilmade eest ookeanist jahutust otsida. Koordas on iseenesest üldkasutatav bassein ka olemas, aga kuna praegu on ilmad kohalike jaoks liiga külmad, siis on see suletud. Soojuskraadid peavad ikka 40 kraadi kanti jõudma enne kui austraallastel sõna "palav" üle huulte libiseb.

Esimesed paarsada kilti kulgesid laial liikluseta külavaheteel, kus Martin sai oma sõiduoskusi lihvida ja mina kõrvalistuja rolli nautida. 

Esimeseks peatuspaigaks oli umbes 500 elanikuga väikelinn Cervantes, kus me tahtsime ära näha Lake Thetise. Lake Thetis on tuntud seal leiduvate stromatoliitide poolest (lubiainest moodustised, mis on sinivetikate ja teiste mikroorganismide elutegevuse toimel tekkinud). Mis nad nii eriliseks teeb, on see, et nad on pärit ajast, mil meie planeet Maa veel verinoor oli (umbes 3,5 miljardit aastat vanad). Osade teadlaste arvates ongi nende näol tegemist kõige esimeste maal tekkinud eluvormidega.

Lake Thetis

Kuna meil oli pikk sõit seljataga ja õhtutund juba hiliseks kiskus, otsustasime pärast stromatoliite endale ööbimispaika otsima hakata. Möödusime juhuslikult sildist, millel seises Tuart Reserve. Otsustasime seda lähemalt uurida ja jõudsime välja puudest ümbritsetud väikesele alale, kus tundus kõik vajalik olemas olevat – wc, väike lauanurk ja lisaks ka lõkkeplats! Enamikes kohtades, kus me käinud oleme, on lõkke tegemine aasta ringi keelatud olnud, aga ennäe imet, siin oli see isegi lubatud. Muidugi suvisel ajal kehtib lõkke tegemise keeld ka siin, sest suur osa maast on väga kergesti süttiv ja tulekahjud on kerged tekkima. 

Telkimise juurde kuuluvad lahutamatud "sõbrad".

Kiire hommikusöök ja avastusretk võis jätkuda!

Järgmiseks sihtkohaks olime välja valinud Nambungi Rahvuspargi, kus asub üks Lääne-Austraalia suurimatest turistiatraktsioonidest Pinnacles kõrb (iga aasta külastab seda üle 250 000 turisti). Kuldkollasel liival laiuvad lõputuna näivad lubjakivi moodustised, mille tekkeloo üle vaieldakse tänapäevani. Näiteks osad teadlased usuvad, et need tekkisid merekarpide erodeerumise tagajärjel, aga teised on hoopis veendunud, et tegemist on iidsete kivistunud puutüvedega. Teooriaid on ühesõnaga erinevaid, aga üksmeelel on teadlased selles osas, et tekkeloos olid kindlasti olulisel kohal taimed. Kõrgemad neist on lausa kuni 4 meetri pikkused. 

Kohale jõudes avanes tõesti päris sürreaalne vaatepilt. Ringi sai seal uudistada nii oma autoga kui ka niisama jalgsi matkates. Meie otsustasime mõlema kasuks. 

Kivimoodustiste vahel ringi jalutades ehmusime mõlemad üks hetk poolsurnuks kui äkitselt meie kõrval olevad põõsad sahisema hakkasid. Tuli välja, et emu oli sinna oma 5 pojaga päikese eest varju läinud. Tema oli meid nähes kui mitte rohkem siis vähemalt sama ehmunud ja pani kohe oma pesakonnaga kiirelt jooksu.

Kui kõrb oli nähtud, võtsime suuna Jurien Bay poole. Esialgse plaani järgi tahtsime ookeanisse suplema minna, aga kohale jõudes lõime põnnama. Vesi oli veel lihtsalt liiga jäine. Rannas lebotamise ja linnas ringi uudistamisega saime aga väga hästi hakkama.

Jurien Bay. 

Kuna meil ei olnud ka teiseks ööks mingisugust kindlat ööbimispaika valmis vaadatud, siis hakkasime lihtsalt ühes suunas sõitma ja vaatasime, kuhu me välja jõuame. Tee peale jäid ka paar vaatluskohta, kus me muidugi turistidele kohaselt ilusti peatuse tegime. 

Grigson's lookout, Beekeepers Nature Reserve.

Tee ääres märkasime silti "water", mis siis mööda kruusateed sellise tünnini välja viis. Kuna oleme selliseid ka varem näinud, eeldasime, et tegemist ikka joogiveega. Suure entusiasmiga täitsime kohe kõik veepudelid ära ja hakkasime janu kustutama, aga Martini näost võib välja lugeda, et kosutava veelonksu asemel sai hoopis lõuatäie soolast vett. Oops. 

Õige pea jõudsime Indooni nimelise järve äärde, mis tundus kohe olevat see koht, mida me olimegi terve aeg otsinud – päikese poolt soojaks köetud järvevesi, metsarajad väikesteks avastusretkedest ning muidugi wc ja joogivee olemasolu. Väga super lõpp raodtripile. :)

Kui me oma väikeselt tripilt tagasi jõudsime, olin juba valmis selleks, et nüüd ootab mind ees 3 nädalat niisama passimist. Joshil ei olnud mulle hetkel enam midagi anda ja ütleme nii, et Koordas ei olnud ka enam mingeid selliseid kohti jäänud, kust oleksin lootnud tööd leida. Paar päeva hiljem sain aga Joshilt kõne, milles ta ütles, et kedagi oleks kohe tänasest tavernisse tööle tarvis. Ajastus ei oleks saanud olla parem! Teadsin, et sinna oleks kedagi oktoobri lõpust vaja, aga selleks ajaks peesitaksin mina juba otsapidi Balil, nii et viskasin selle mõtte kohe peast. Nüüd aga kui üks tüdruk päevapealt lahkuda otsustas, vabanes mulle koht. Mõeldud-tehtud! Otse lomulikult võtsin pakkumise vastu. Ma ei lootnud, et ma üldse siit linnast endale mingi töö leian, aga nüüd olen suutnud lausa terve aja töötamisega sisustada. Hurraa, saame selle võrra kauem aasias trippida!

Peale minu töötab tavernis veel üks väga tore eestlane Tuuli (jah, eestlasi kohtab Austraalias tõesti iga nurga peal) ja tema Uus-Meremaalt pärit kutt James. James töötab seal kokana ja Tuuli on siis samamoodi nagu mina nii köögiabiline kui ka baaridaam. Köögiabilise ülesanded on väga sarnased nendele, mis mul Northam Tavernis olid. Veelgi kergemaks muudab selle tõsiasi, et menüü on samuti praktiliselt identne, niiet erinevad eelroad ja praed olid mul juba selged. Täiesti võhikuna tundsin end aga alguses baarileti taga, sest ma ei olnud seda varem teinud. Alguses oli ikka natuke hirmus küll, sest ühtegi hinda ma peast ei teadnud, paljud õllemargid olid tundmatud, kassat alles õppisin tundma ja seega klientide teenindamisega läks kauem aega. Kõik olid aga väga mõistva suhtumisega, nii et see lõi kohe palju mõnusama atmosfääri. Nüüdseks töötan seal juba teist nädalat ja asi on juba täitsa käpas. Kuna sinna taverni kompleksi kuulub ka hotell, siis töökohustuste hulka käib ka inimeste vastuvõtmine, tubade ette näitamine ja pärast nende koristamine. 

Pühapäevast kolmapäevani on üldjuhul väga rahulik ning neljapäevast laupäevani on siis kiirem aeg. Töötame graafiku alusel. Üks päev olen 15-18 baaris ja pärast 18-20.30 köögis ning siis järgmine päev alustan alles 18 ja olen lõpuni. Järgmine päev alustan jälle 15 jne, ehk siis ülepäeviti. Enne kella 15 on tavern lahti vaid erijuhtudel (tähtis jalkamäng vms). Väga mõnus graafik, hommikud on kõik vabad. Kindlat baari sulgemise aega ei ole, nii et kõik oleneb sellest, kui palju inimesi on. Ja muidugi eriti tore on see, et iga päev saan endale tasuta ühe roa ja joogi valida. 

Baaris käivad enamasti ikka samad näod ja tellivad mingit kindlat marki. Igal kundel on enda ette leti peale pandud raha, mis siis tähendab seda, et ma kogu aeg ta õllekannu täis hoiaksin. Siin kunded ise nö jooke küsima ei pea, vaid minu ülesanne on seda ise jälgida ja kuna inimesi on nii vähe, siis võiks enam-vähem ikka teada, kes mida joob. Kui klient keerab õllekannu kummuli, tähendab see seda, et ta on joonud piisavalt ja juurde ei soovi. Lihtne. Pindine õllekann maksab 9$ (eurodes 5.70) ja pisem, 275ml õllekann 4.50$ (eurodes 2.90).

Praegu olen küll oma töökohaga väga rahul ja isegi on kahju, et pean nii vara ära minema. Hea meelega töötaks siin kauemgi. Eile oli mul muidugi vist üks kõige imelikumaid kogemusi terve elu jooksul. Nimelt siis iga kahe nädala tagant toimub kolmapäeval Skimpy night.  Skimpy on samamoodi baaridaam, aga selle väikese erinevusega, et ta teenindab väga nappides riietes. Paar esimest tundi on mingi paljastava kleidiga, siis edasi juba pesuväel ja enne lõppu siis täiesti topless. Üldjuhul on nendeks üllataval kombel just austraallased, kes on siis endale kõik opid ära teinud ja siis kangesti seda lõpptulemust ka teistele näidata tahavad. Tunnipalk on neil 60$ + 150$ transpordiraha ja muidugi tippi saaavad nad ka päris korralikult. 

Mis siis minu jaoks selle kohatuks tegi, oli see, et pidin seal koos temaga teenindama. Tavaliselt on skimpy õhtutel taverni omanik Dave leti taga, sest ta saab aru, et on ebamugav inimesi teenindada kui keegi sul seal kõrval hõõrutab. Terve õhtu ma aga õnneks leti taga olema ei pidanud, vaid ainult esimesed kolm tundi. Enne suuremat show'd sain teisele poole letti ära minna. :D

(Foto on illustreeriv.)

Vasakult Kellie, Martin, Tuuli, Martini töökaaslane Gap ja keegi üksik hing, kes meie lauda ära eksis. 

Dave peab tavernile lisaks ka oma farmi. See pisike tegelane jäi oma emast ilma, nii et Tuuli ja James võtsid ta enda hoole alla. 

Selline siis meie eluke siin Koordas hetkel välja näeb. 22. oktoobril paneme juba Donnybrooki poole ajama, kus vaatame veel Ahti üle, sellest järgmine päev lähme Perthi, kus loodame Laila ja Argo ära näha, ja siis 24ndal lendame juba Balile. Nii et suure tõenäosusega saate järgmises postituses juba meie tegemistest Balil lugeda. Seniks aga tervitame teid kõiki! :)