Jah, meie esimene aasta Austraalias ongi märkamatult läbi saanud ja
oleme omadega Aasiasse jõudnud. Liialt nostalgiliseks ma veel siiski muutuma
ei pea, sest me tulime Aasiasse ainult paariks kuuks oma töö vilju nautima enne
kui tagasi naaseme. Nimelt otsustasime ikkagi teise aasta viisa ka kohe
otsa võtta, sest nii paljud kohad tahavad veel avastamist ja reisimisisu ei ole
ka veel kaugeltki rahuldatud. Muretsemiseks ei ole aga põhjust, sest nii palju
kui meile siin ringi rännata ka ei meeldiks, on igatsus Eesti ja lähedaste
järgi liiga suur, et end eluks ajaks nii kauge riigiga siduda. Eesti peab aga lihtsalt natuke veel ootama... :)
________________________________________________________________________
Koordas veedetud aeg piirduski meil ainult 5 nädalaga, aga samas oli
see täiesti piisav, et sealse eluolu ja inimestega lähemalt tutvuda. Tänaval
jalutades või IGA’s poodeldes nägid juba
kohe ära, kes pole kohalik, kundede joomisharjumised ja lemmikroad olid kõik
teada ning muidugi kuumimate külaklatšidega olid alati kursis.
Minul oli päris kahju lahkuda, sest oma töökohaga olin rahul ja linn
oli ka juba armsaks saanud. Enamik kohalikke olid ikka tõesti uskumatult
lahked. Näiteks tuli üks hommik mehaanik John meile ukse taha, kui oli eelmine
õhtu põgusalt meie autost kuulnud, ja ütles, et tal on vaba päev ja tahab meie auto esipidurid ära vahetada (täiesti tasuta), järgmine kord jällegi pakkus üks kohalik vanem härra
küüti, et ei peaks suurte toidukottidega jala käima, taverni omaniku kohta
jätkub mul ka ainult kiidusõnu, Martini boss on samuti igati abivalmis olnud jne. Mulle väga meeldis ka Koorda välikino, mida
igakuiselt korraldati. Kohalik "suursündmus", mida kõik ootavad
ning kuhu reaalselt kõik elanikud olenemata vanusest ennast kohale veavad. Selline tore väikelinna traditsioon. :)
Meie magna ka uhkelt välikinol esindatud.
Vaade Wheatbealti vaatetornist. Koorda lähiümbrust ei jõudnudki me rohkem uudistamas käia, sest minul ei olnud selle aja jooksul ühtegi vaba päeva ja Martinil ka ainult kaks-kolm.
Igapäevased tegelased aias. Ma isegi ei oska enam öelda, kui palju kordi nad on mind surnuks suutnud ehmata.
12.10.2015 veetsime viimase õhtu Tuuli ja James’iga, kes kolmeks
nädalaks Eestisse puhkama läksid. Tuulit tuli asendama belgia tüdruk Sofie, kes
on kolme aasta jooksul kolm korda Koordasse sattunud ja siin kokku lausa üheksa
kuud elanud. Kohalikud olid tal ühesõnaga kõik juba teada ja baaritöö sai ka
üsna kiiresti selgeks. Kokaameti võttis seniks üle taverni omanik Dave. See oli
ikka päris naljakas, kuidas kliendid hakkasid baaris toite tellima ja siis nii
muuseas küsisid, et kes see uus kokk üldse on, ja kui kuulsid, et Dave, siis
päris paljud võtsid oma tellimuse tagasi. :D Eks vahepeal need toidud
kippusid tsipake ära kõrbema ja kogused tundusid ka nõksa väiksemad kui
James’iga, aga üldjoontes oli kõik timm.
Muidugi üks õhtu, kui meil oli reserveering 30-le inimesele, oli ikka korralik hullumaja. Sofie oli alles teist korda õhtuses vahetuses tööl baaris ja mina
siis pidin köögis Dave’il abiks olema. Baar ja restoran olid mõlemad paksult inimesi
täis ja ega see on ju alati nii, et klaasid saavad kõik korraga tühjaks ja inimesed otsustavad kõik korraga, et nüüd on paras aeg midagi kõhtu saada. Dave oli köögis hulluks minemas, sest on harjunud 1-2 rooga
korraga valmistama, ning Sofie käis mind kogu aeg baari kutsumas, sest ütles,
et on närvivapustuse ääre peal. Dave aga ütles, et tal on mind kööki vaja ja
lubas ainult 5 minuti kaupa Sofiel abiks käia. Baarileti taha jõudes sain aru,
miks ta närvivapustuse ääre peal on – umbes 25 inimest, kellel olid joogid otsa
saanud ja kes nüüd ja kohe uusi tahtsid. Lisaks muidugi meie vanamoodne kassa,
mis Sofiel (nagu ka minul alguses) sassi läks ja omakorda kiirel hetkel paanikat külvas jne.
Ühesõnaga inimesed ei saanud aru, miks mind ka baari taga ei ole, sest ega nad
selle peale ju ei tule, et köögis tuli ka korraga 30 tellimust sisse. Seda olen
omast kogemusest näinud ja seda räägiti mulle ka esimesel päeval töö juures, et
kui on üks asi, mis on sellistes pisikeste linnade tavernides lubamatu, siis
see on uute jookide järele ootamine. Ikka kohe peab uus jook valmis või
vähemalt valamisjärgus olema kui klient viimase lonksu võtab. Ühesõnaga
sellistel päevadel peaks jah kindlasti olema üks inimene lisaks, aga samas
selliseid päevi võibki ette tulla ainult üks kord nädalas (kui sedagi) ja
selleks ei ole Dave’il mõtet uut inimest juurde palgata.
Selliseid päevi tuli minul selle aja jooksul õnneks ainult kaks korda ette.
Ülejäänud aeg oli üldjuhul kas väga aeglane (esmaspäevast kolmapäevi) või
selline mõõduka tempoga, et oli piisavalt mida teha, aga ei pidanud ennast ka surnuks rahmeldama. Mulle meeldis selle töö juures see, et inimesed, keda ma teenindasin, olid juba kõik tuttavad, osadega neist olen saanud väga pikki ja põnevaid vestlusi maha pidada ning töö isesensest oli pigem ikka kergemate killast. Viimastel päevadel üritas Dave mind mitu korda moosida, et pärast Balit tagasi Koordasse tuleksin, aga pidin siiski
eitavalt vastama. Pärast Aasiat plaanime hoopis kas põhja- või idarannikult alustada, nii et Koorda ei mahu kohe kuidagi järgmise aasta plaanide sisse.
Martinil oli aga enda töökohast juba parajalt kopp ees, sest nagu ta
juba ka eelmises postituses mainis, siis suur osa ajast polnud lihtsalt midagi
teha ja pidid endale kuidagi rakendust leidma. 10 tundi aga ikka ainult põranda
või riiulite pühkimisega ära ei sisusta ja seetõttu kippus aeg ikka korralikult venima. Loomulikult ei olnud kõik päevad sellised, aga kindlasti
rohkem, kui oleks pidanud. Arvatavasti oli Joshil Anissaga lihtsalt mingi leping sõlmitud, sest tundus, et tal tegelikult ei oleks uut töölist juurde vaja olnud. Samas ei tahtnud Josh ka ju kogu aeg Martinit poole päeva pealt koju saata, sest tahtis, et ta ka ikka normaalselt tunde kirja saaks, nii et siis tekkiski selline natuke tobe olukord.
Viimane tööpäev oli meil mõlemal kolmapäeval, 21.10.2015.
Pärast tööd läksime otse loomulikult tavernisse, kus kohalikega veel viimased
joogid tegime. Juhuse tahtel oli tegemist taaskord skimpy õhtuga, aga sel
korral ei pidanud ma õhtuses vahetuses tööl olema.
Järgmise päeva
hommikul võtsime suuna Donnybrooki poole, kus Ahti meid uhke eestipärase
kartulisalati ja suure hunniku šašlõkiga vastu võttis. Tema residentsis saime
lõpuks kokku ka Laila ja Argoga, kes juba mitu nädalat varem olid Austraaliasse
jõudnud, aga keda meil veel ei olnud õnnestunud näha. Lõpuks läks aga õnneks ja
muidugi väga tore oli! :)
Laupäeva õhtul (24.10.2015) oligi meil juba lend Balile. Argo ja Laila saatsid meid ilusti ära ja loodetavasti kohtume nendega juba paari kuu pärast, kui me jälle Austraalia mandril oleme.
Viimased hetked lennujaama parklas...
...ja minek.
Lend
Perthist Balile kestis ainult 3,5 tundi ja viisaga läks ka oodatust paremini.
Nimelt just paar nädalat enne meie tulekut muudeti Bali eestlastele viisavabaks.
Lühike otselend ja odavad piletihinnad teevad sellest ühe austraallaste
populaarseima sihtkoha, kus puhkamas käia. Balil ringi tuiates jäi tõesti
mulje, et umbes 90% turistidest on austraallased, vähemalt Kutal. Kuta on
üldjuhul esimene sihtkoht, mille reisisellid Balil ette võtavad ning paljudele
jääb see kahjuks ka ainukeseks. Kuta on kõige ehtsam peolinn, kus tänavad on
lärmakad ja paksult rahvast täis, iga nurga peal on ööklubid ja baarid ning
muidugi sadu kaupmehi, kes lisaks tavapärasele nodile proovivad meeleheitlikult
pähe määrida ka kanepit, heroiini, kokaiini ja magic mushroome. Oleme mitmete käest kuulnud, et väga paljud kaupmehed,
kes narkootikume pakuvad, on tegelikult hoopis undercover politseinikud, kes saavad sind kinni võtta sellest hetkest,
mil raha otsima hakkad. Kanepi omamise ja suitsetamise eest võib teatavasti
päris mitmeteks aastateks Balil vangi minna, mistõttu on üsna üllatav, et magic mushroomid ei ole sellel saarel
illegaalsed.
Juba
Austraalias olles tegime Bali kohta natuke eeltööd ja arvasime kohe, et Kuta
pole see koht, kus tahaksime kaua peatuda. Ja nii oligi. Ometi oli see ka meil
esimeseks peatuskohaks, sest see asub lennujaamale võrdlemisi lähedal. Kuna meie lennuk jõudis alles 23.30 Balile, siis midagi
erilist me esimesel päeval teha ei jõudnudki. Marko tuli meile autojuhiga
lennujaama vastu ja viis meid hotelli, seejärel käisime kohalikus kebabiputkas
söömas ja tulimegi kohe hotelli tagasi, et soojas basseinis vedeleda.
Hotellitoa hinnaks oli 250 000 ruupiat (umbes 25 AUD) ja selle sees oli ka hommikusöök. Üldiselt, kes
miljonäriks soovib saada, siis Indoneesia on selleks õige koht. 100 AUD eest saab
umbes 1 000 000 ruupiat. Tere
tulemast Balile!
Teine päev läksime varakult linna uudistama. Ma ei ole
tõesti ennast nii ahistatuna veel kuskil reisil olles tundnud kui Kutas.
Kaupmehed on siin ikka nii pealetükkivad, et lausa loobivad pükse ja pluuse
sulle õlgadele ja hakkavad siis meeleheitlikult erinevaid hindasid pakkuma. Nagu Aasias ikka, on kauplemine ka siin peaaegu et kohustuslik. Alghinnad, mida
kohalikud oma asjade eest küsivad, on muidugi enamjaolt päris utoopilised. Ometi
on aru saada, miks nad seda teevad – väga paljud austraallased kauplema ei
vaevu ja on rõõmuga nõus alghinda maksma, sest sealsete palkade juures on
tegemist siiski naeruväärselt väikeste summadega.
See pilt annab liiklusest päris hea ülevaate. Kogu aeg on ikka sõna otseses mõttes sentimeetrite küsimus, kas autod lähevad üksteisest puutumatult mööda või mitte. Üllataval kombel aga kui tänaval autosid vaadata, siis väga raske on mingit kriimudega autot leida. Balil on autojuhid ka selles mõttes eriti osavad, et autode vahel sõidavad ka rollerid, mis kiireid manöövreid teevad ja keda väga tähelepanelikult kogu aeg jälgida tuleb. Sellel pildil oleva autoga läks muidugi natuke kehvemini. Nimelt sõitis see veaauto sellisel teel, kus ta kohaliku sõnul kindlasti poleks tohtinud. Tagajärjena tõmbas oma autoga kahel kohvikul päevavarjud katki ja endaga kaasa ning lisaks jäi selle puu oksa taha kinni. Pildilt seda näha ei ole, aga ikka terve tänav oli vaatamas ja veoautojuhti kirumas. Pidev signaaliandmine on siinses liikluskultuuris lahutamatu osa, aga seda seetõttu, et teistele liiklejatele möödasõidust märku anda või ohtlikel kurvidel enda tulekust teada anda.
Rahavahetuspunktid.
Nendega tuleb muidugi eriti ettevaatlik olla. Esiteks kursi endaga. Väga tihti
pannakse sildile väga hea kurss, aga siis hakkavad nad sinult lisaks veel commisionit nõudma (tavaliselt 15%). Teised jällegi panevad liiga
väikese kursi, aga kuna tihti võib terve tänav olla ühesuguse kursiga, siis
võibki arvata, et selline see siin on. Tegelikult kui otsida, leiab ikka päris
hea kursi. Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida ja kindlasti otsida ka kirja
"no commison". Järgmiseks tuleb ettevaatlik olla siis, kui reaalselt
juba raha lugemiseks läheb. Nimelt on neil väga levinud selline petuskeem, et
lasevad sul raha üle lugeda, siis loevad ise su raha üle ja annavad teada, et
oled neile vähem andnud. Tegelikult on nad lihtsalt paar rahatähte ise laua
alla “võlunud”. Ma nimetaksin seda tõesti võlumiseks, sest nad teevad seda nii
paganama osavalt ja kindlasti paljud rahavahetuskohad ongi just pettusele üles
ehitatud. Dollareid ruupiateks vahetades me õnneks petta ei saanud, aga
Vietnami jaoks ruupiad USA dollariteks vahetades küll. Martin oli samuti
nendest petuskeemidest teadlik ja võttis välja täpselt 1 400 000 ning
luges selle veel kaks korda üle enne kui rahavahetajale andis. Siis oli
kohaliku kord seda üle lugeda ning nagu oligi arvata, teatas ta tähtsalt, et
100 000 on puudu. Arvatvasti oli ikka leidnud selle murdosa sekundi, mil
Martini pilk eemal oli ja libistas raha kohe leti alla. Sama juhtus ka
Maariaga. Ühesõnaga kõige kindlam on raha vahetada mõnes respekteeritumas
kohas, kus kurss on küll madalam, aga petta saamise võimalus ka väiksem, või
kui tahta head kurssi, siis tõesti nii kaua oma rahast kinni hoida kui ta sulle
vahetusraha välja otsib ja siis need samaaegselt üle anda.
Kütust müüakse Absolut Vodka pudelites.
Tänaval kõndides tuleb olla ettevaatlik, et mitte peale astuda Jumalatele mõeldud andamitele, mis peavad vähemalt nelja erinevat värvi lille, midagi söödavat ja midagi lõhnavat (tavaliselt viirukit) sisaldama. Kui üldiselt on Indoneesias peamiseks usundiks islam, siis umbes 90% Bali elanikest on hoopis hindud. Religioossus annab Balil tõesti igal sammul tunda, sest saarel asub lugematu arv templeid, andameid leidub pea igal sammul ning lisaks on igal elamul olemas eraldi ka oma väike pühakoda, kus nad palvetamas saavad käia.
Toiduhinnad on Balil ikkagi võrdlemisi odavad (muidugi oleneb, kus söömas käia). Kui otsida kõrvaltänavatel asuvaid Warunge (väikeseid "sööklaid"), kus ka kohalikud einestamas käivad, siis saab väga odavalt söönuks. Restoranides tuleb korralikuma õhtusöögi eest ikka 100 000 (10 AUD) välja käia. Luksuskaubaks on aga siinmail alkohol. 700 ml õlu (Bintang) maksab erinevalt kohast umbes 30 000-45 000 ruupiat (3-4,6 AUD).
Kohustuslikud mugavad "turistipüksid". Esimene ost Balil ja peab kahjuks tunnistama, et kauplemine ei tulnud just kõige paremini välja. :D
Pärast linnatuure läksime randa päikeseloojangut vaatama. Rand oli ikka meeletult ülerahvastatud, aga õnneks me mingit paradiisiranda Kutas kohata ei lootnudki ning teadsime, et rannapuhkus ootab meid ees Gili saartel.
Päikeseloojang vaadatud, läksime edasi ööelu nautima. Sellesmõttes on Kuta hea koht, et siin leidub midagi igale maitsele. Esimeseks kohaks leidsime ühe ägeda baari, kus terve õhtu vältel tuntumaid rokilugusid ja isegi SOADi kaverdati.
Järgmisena läksime vallutama ühte reggae baari. Taaskord väga mõnusa atmosfääriga koht. Lausa nii mõnusaga, et teisi kohti me avastada enam ei tahtnudki ja jäime terveks õhtuks sinna.
Ja sellega saigi meie aeg Kutas ühele poole.
Kahest päevast täiesti piisas, et see kurikuulus Kuta ära näha, sellest natuke
osa saada ja siis edasi liikuda. Järgmine päev (26.10.2015) ootas meid ees korralik
turistipäev. Võtsime hotellist omale päevaks autojuhi, kes meid siis 500 000
ruupia eest (umbes 50 AUD) terve päeva Ubudi piirkonnas ringi sõidutas ja erinevaid kohti näitas. Ubudi peetakse Bali kunstikeskuseks, kus tänavad on täidetud rohkete kunstipoodide ja -galeriidega ning üldine tempo ja olemine on tunduvalt rahulikum kui Kutas. Kaupmeestest ei pääse muidugi ka Ubudis, aga nad annavad sulle natuke rohkem hingamisruumi.
Esimeseks atraktsiooniks oli Bali
muusikaline draama Jambe Budaya Barong
& Kris Dance, mis siis kehastab hea ja kurja vahelist igavest võitlust.
Hinnaks 100 000 ruupiat (10 AUD). Et etendusest paremini aru saada, jagati
kõigile ka paber, millel olid stseenid väga vigases inglise keeles lahti
kirjutatud.
Üldiselt oli väga äge niivõrd erineva
kultuuri etendust näha, aga samas tundus, et see polnud ikka päris ehe. Katsed seda turistide
jaoks humoorikaks teha mõjusid pigem lihtsalt labaselt (nagu näiteks
alljärgneval pildil).
Järgmiseks peatuspaigaks oli kohviistandus, kus saime proovida erinevaid kohvi- ja teesorte ning väikese lisatasu eest ka kuulsat Luwaki kohvi. Degusteerimine oli tasuta, aga tuur lõppes poes, kust oleks siis viisakas endale mingi tee- või kohvipakike ikka soetada. Tasuta teed ja kohvid olid uskumatult head, aga Luwaki kohv oli nii kange, et seda ei suudaks küll igapäevaselt juua. Maitse jättis mind ka täiesti külmaks. Lisaks sellele, et seda peetakse üheks maailma parimaks kohviks, on see kuulus ka oma valmistamisprotsessi poolest. Nimelt siis söödetakse kassi või opossumit meenutavatele Aasia palmitsiibetile sisse kohviube, kes need siis välja kakab ning nendest väljaheidedest jahvatatakse siis see hirmkallis kohvi.
Aasia
palmitsiibet. Oli ikka uskumatult nukker neid niimoodi puurides näha. Töötajad
aga kinnitasid, et neid hoitakse puuris ainult kuu aega ja siis lastakse tagasi
vabadusse. Mitte, et see seda õigustaks, aga see on tunduvalt positiivsem kui
see, mis ma alguses kartsin – loomake peab terve elu selles pisikes puuris
veetma.
Kohvi joodud, läksime Monkey Forestisse ahve vaatama. Kõik üleliigne ja kergesti kättesaadav kraam tuleb heaga autosse jätta, sest need ahvid on teada-tuntud pikanäpumehed. Ma ei olnud õieti veel sissepääsust läbigi läinud kui üks ahv mul juba kaamerakoti küljes rippus ja tähtsalt välimistes taskutes sobras. Midagi asjalikku ta sealt aga ei leidnud ja jättis mu rahule. Korralikult ehmatas aga ära küll. :D
Pärast ahve oli kell juba üsna hiline ja meie parajalt väsinud, nii et otsustasime õhtust söömas käia, endale hotelli otsida, terrassil veel muljetada ja mõned joogid teha ning siis magama ära minna.
Riisipõld.
Ubudis elasime homestays. Homestay'id on üldjuhul hotellidest natuke odavamad ja minu arvates ka kordades mõnusamad. Kuidagi palju privaatsemad ja omanäolisemad.
Kuna liiklus Ubudis tundus olevat tunduvalt
rahulikum kui Kutas ja me teadsime, et Ubudi linna ääristavad mitmed rohelised
riisipõllud ja et tegemist on üldse väga mägise ja kaunite vaadete poolest
kuulsa piirkonnaga, siis otsustasime endale järgmine päev (27.10.2015) rollerid
rentida. Kokku kolm tükki (Alanile, Markole ja Maariale, ja siis meile). Ühe rolleri päevahind
oli 40 000 ruupiat (4 AUD). Umbes 80% Bali teedel liikuvatest masinatest on
justnimelt rollerid. Täiesti arusaadav, sest enamik teesid on nii kitsad, et
kaks autot mahub napilt üksteisest mööda. Rollerid saavad aga vaevata igalt
poolt läbi lipsata. Nendega sõidavad nii mehed kui naised, nii noored kui
vanad, ning harv ei ole ka nähtus, kus kolm või neli inimest ühe rolleri peale
on ära mahutatud. Kiiruspiiranguid Balil otseselt ei ole, aga kuna liiklus on
väga tihe, siis ega tegelikult üle 60 ei saagi väga sõita.
Sõit sujus meil väga hästi (loe: Pardil) ja ilma viperusteta. Liiklus ise tundus ka kuidagi väga loogiline kui selle keskel olla. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, kui hea meel mul oli, et lõpuks sain ka mina see olla, kes sõitma ei pea ja saab lihtsalt suu ammuli vaateid nautida. :D Igatahes politseiga meil sekeldusi ei tulnud, kuigi nägime neid tee ääres päris mitmeid. Foorumitest oleme ikka lugenud, kuidas politsei tõmbab valged kohe kõrvale ja nõuab neilt väljamõeldud rikkumiste eest raha. Korravalvurid on kohalike sõnul väga korrumpeerunud ning nõu, mis nad meile andsid, nägi välja siis järgmine: "kui politsei viipab käega, et sa peatuksid, siis lihtsalt sõida temast kaarega mööda ja jätka oma teekonda."
Teekonna
vältel tegime ka mitmeid pause. Antud pildil nähtav paus oleks
võinud väga õnnetult lõppeda. Nimelt kukkus meist meeter eemal järsku see sama
pirakas kookospähkel, mida Marko käes hoiab, puu otsast alla. Ei pea vist
täpsustama, et me olime pärast seda samal sekundil rollerite otsas ja kimasime
minema. Enam ei pane imestamagi fakt, et kookospähklite kukkumise
tagajärjel saab surma umbes 150 inimest aastas – see on 15 korda rohkem kui
hairünnakute tagajärjel elu kaotanuid.
Tegallalang rice terraces
Lõunasöögi
otsustasime võtta eriti kohalikus kohas. Vast liigagi kohalikus
– kogu supp koosnes väikestest kondikestest ja millest see pall veel
tehtud oli, ma kohe kindlasti ei taha teada. Hästi see igatahes ei maitsenud.
Leem oli aga väga hea. Tegemist traditsioonilise Bali kanasupiga, aga võrreldes restoranidega on ikka tunduvalt odavamate komponentidega läbi aetud.
Igati kordaläinud päev. Kes Aasias ringi reisib, siis rollerid on ikka must have. Saad nendega nii vabalt igal pool ringi liikuda ja võid väga ägedatesse kohtadesse välja jõuda, kuhu sa muidu turistide tuuride ja asjadega elu seeski ei jõuaks. Liiklust ei tasu ka ülemäära karta, sest tegelikult alati on sul keegi ees, kelle järgi saad sõita. Lihtsalt lähed vooluga kaasa ja nagu ma juba jõudsin mainida, siis kiirused ei ole samuti suured.
Sellel õhtul oli meil
magamamineku aeg õige varajane, sest öösel kell 1.30 tuli üles ärgata. Nimelt
otsustasime ette võtta öise retke aktiivse vulkaani Mount
Baturi otsa (1717m). Kella kahest tuli meile hotelli juurde järgi
autojuht, kes viis meid vulkaani jalamini ja siis hakkas umbes kahe tunnine
rännak taskulambi valgel ja giidi juhtimisel pihta. Algus oli kerge, aga mida
järsemaks mägi muutus, seda raskemaks läks. Lõpus polnudki nagu üldse mingit
teerada, ainult lahtised kivid. Nii et umbes astusid ühe sammu, aga libisesid
kohe samasse kohta tagasi. Pika ähkimise ja puhkimise peale jõudsime ikka
higistena mäe tippu kohale ja saime päikesetõusu imetleda. Meid õnnistati
pilvitu taevaga. Seda on juba ikka väga raske sõnadesse panna, kui ilus vaade mäe
otsast avanes ja kui vinge oli päikesetõusu nii kõrgelt üle kogu taeva näha.
Väga maagiline.
Need tulukesed, mida siin rivis näha on, on kõik taskulambid.
Hommikusöögiks tegi giid
meile vulkaaniaurudes keedetud muna ja banaanivõileiva.
Ja lõpetuseks kohustuslik turistikas.
Ja muidugi facebookis populaarsust kogunud pilt.
Tagasi hotelli jõudsime umbes kella 11st. Olime kõik nii läbi, et läksime kohe põõnama. Õhtu veetsime homestay's, sest polnud energiat aktiivsed olla. Higisena tippu jõudmine ja seal märjalt tugeva tuule käes olemine olid mind muidugi järgmiseks hommikuks haigeks teinud. Palavik ja nohu kimbutasid mind umbes 3-4 päeva ja siis tundsin end jälle tervena. Avastusretkedest ei tahtnud ma aga kuidagi kõrvale jääda ja Coldrexi abil sain täitsa hea enesetundega neid kaasa teha.
Järgmisel päeval (29.10.2015) jätsime
Ubudiga hüvasti ja suundusime sadamalinna nimega Padangbai, kus kokku veetsime
kaks päeva. Taaskord uudistasime rolleritega ringi ja jõudsime seekord välja
sellisesse kohta, kus tee praktiliselt puudus ja tsivilisatsiooni lähedal ei paistnud. Peast käis läbi mõte, et kui bensiin peaks otsa saama või rehv purunema, siis oleks päris jamasti. Vaade mäe tipust oli aga ülivinge. Nii palju,
kui me sellel teel kohalikke nägime, oli nende nägudest näha, et turiste
nad sellises kohas vist väga kohanud ei ole. Sellist paika oli just Balil tore avastada, sest tundus, et seal pole enam olemas kohta, mida turistide hordid poleks enda alla vallutanud.
Meie hotell Padangbail.
Musta liivaga rand.
Tee ääres tegime ka kiire raksus käimise peatuse.
31.10.2015 sõitsime Padangbai sadamast Gili saartele. Gili saarteks nimetatakse kolme kõrvutiasetsevat saart, millest suurim ja ühtlasi ka turistide seas kõige populaarsem on Gili Trawangan, kuhu meiegi suundusime. Tuntud kaunite randade, heade snorgeldamiskohtade ning üldse mõnusa atmosfääri poolest.
Transporti ootamas.
Martinid jälle koos.
Lisaks kaunitele randadele on Gili saared erilised ka selle poolest, et siin ei sõida mitte ühtegi mootorsõidukit. Kes jala ei viitsi käia ning ka jalgratta kasutamine tundub ülejõu käivat, siis on võimalik kasutada ka hobukaariku taksot, mida meie isegi ei kaalunud. See oli tõesti ainuke asi, mis saarel olemise ära rikkus - näha neid hobuseid ähkides mööda lonkimas, kuulda, kuidas neid piitsutatakse, näha, kuidas neil suu vahutab ja kuidas nad on tõesti sellise olekuga, et iga hetk viskavad pildi tasku. Väga jube. Me ise avastasime saart omal jõul ja ühel päeval rentisime ka jalgrattad (hind oli umbes sama nagu Ubudis rollerite rent).
Veel on see saar omapärane selle poolest, et siin ei ela mitte ühtegi koera, ainult kassid. Ja umbes 90% kassides on sabatud.
Ööbisime taaskord homestayis. Seekord saime veel odavamalt – üks tuba
oli 150 000 ruupiat (15 AUD).
Mõnusaid reggae baare oli saarel päris mitmeid.
Laisemad päevad veetsime homestayis kaarte tagudes.
Pean siinkohal kahjuks kurbusega tõdema, et sellega minu pildikollektsioon Gili paradiisisaarest piirdubki ja ega Markogi oma GoProga väga palju aktiivsem ei olnud. Põhjus oli lihtsalt selles, et kuna ookeanivesi oli iga päev umbes 28 kraadi, siis veetsime me suure osa oma päevadest just ujudes ja snorgeldades ning ma ei tahtnud kaamerat randa kaasa vedada, et ma ei peaks selle pärast vees olles pidevalt muretsema.
Lisaks värvilistele kaladele, mida pildile meil ei õnnestunud saada, oli Gili saartel võimalik ka õigel ajal õiges kohas olles ujuda koos suurte kilpkonnadega. Ja loomulikult kasutasime seda võimalust ka meie. Ülivinge oli! Siis kui kilpkonnad lõpuks ilmuma hakkasid, oli Marko muidugi oma GoProga kuhugi mujale uudistama läinud, nii et pilte pole teile kahjuks näidata. Ülaltoodud pilt on internetist näpatud..
Kokku olime Gili saartel 4 päeva ja üldse Balil kokku umbes 2 nädalat. 04.11.2015 sõitsime tagasi Kutasse, et sellest järgmine päev juba lennuki peale istuda ja Vietnami põrutada.
Läbisime umbes sellise marsruudi.
Neljapäeval, 05.11.2015 pidi meil lend olema, aga lennujaama jõudes saime ebameeldiva üllatuse osaliseks – meie lend oli katkestatud. Nimelt kõrvalsaarel asuv vulkaan Rinjani (meist umbes 150 km kaugusel) otsustas möllama hakata ja seetõttu oli kogu lennuliiklus kolmel Indoneesia saarel suletud, Bali üks nendest.
Uudist oli kajastanud isegi postimees ja pealehel ei keegi muu kui Marko. :D
Järgmisel päeval aga taasavati lennujaam ja me jõudsime ilusti Vietnami kohale. Uued piletid maksis lennufirma ise kinni. Läks õnneks, sest reisitõrkekindlustus meil puudus.
Et see postitus juba liiga pikaks venib, siis jätan meie Vietnami tegemised järgmisesse postitusse. Loodan, et oli tore lugemine. Tsau! :)
No comments:
Post a Comment