Meie vaikne elu Northamis

Tööintervjuu on selja taga ja nüüd võib ka mind ametlikult töötajate hulka lugeda! :) Sellega seoses on muidugi vaba aega nüüd tunduvalt vähem ja seetõttu ei olegi mul olnud võimalust blogi uuendada. Piltide tegemise koha pealt olen ka natuke laisemaks muutunud. Eks see kipugi nii olema – esimesed nädalad ei jõua igat maja ja rohuliblekest ära pildistada, aga mida aeg edasi, seda harvem tuleb meelde fotoka järele haarata. Seetõttu see postitus piltidega just ei hiilga, aga üritan seda edaspidi parandada. :) 

_________________________________________________________________________________

Töötan juba teist nädalat selles samas Northam Tavernis, kuhu mind intervjuule kutsuti. Intervjuu ei olnud üldse nii hirmus kui kartsin. Ei küsitud mingeid selliseid küsimusi, millele vastates oleksin pidanud end taevani kiitma või ennast müüa üritades nahast välja pugema. Intervjuu seisnes pigem selles, et omanik kirjeldas mulle töö iseloomu, ülesandeid ja kohustusi, alkoholimüügi seaduseid (purjus kundede teenindamine on Austraalias rangelt keelatud – seda käiakse isegi pisteliselt kontrollimas ega baaris ei viibi liigses alkoholijoobes kliente) ja andis ülevaate nende üldisest house policy’st. Intervjuu lõpus teatas ta mulle, et olen tööle võetud ja võin juba järgmisest nädalast alustada.

Pilte ei ole ma veel jõudnud Northam Tavernist teha , aga õnneks aitab mind siinkohal välja üks video, mille ma youtube-st leidsin. :D

https://www.youtube.com/watch?v=p7na6rLZHpA

Töö iseenesest ei ole üldse raske. Minu peamisteks tööülesanneteks on olla köögiabiline (valmistada erinevaid roogasid ja salateid, kontrollida iga tööpäeva alguses, et kõik vajalikud toiduained oleksid olemas, hakkida erinevaid köögivilju, poleerida nuge, kahvleid ja lusikaid ning iga tööpäeva lõpus koristada köök kambakesti ära) ja ettekandja (viia naeratus näol toite lauda, tuua pärast nõud lauast ära ning üldiselt kontrollida, et klientidel oleks kõik olemas ja söömisala oleks puhas). Baarileti taga ma veel praeguse seisuga töötanud ei ole, sest hetkel lihtsalt on seal töötajaid piisavalt. Paari nädala pärast läheb aga üks tüdruk sealt ära ja seetõttu vaiksemal päeval, kui kliente väga palju ei ole, juba tasapisi näidatakse, kuidas baaris need asjad käivad.

Palga üle ei saa ma samuti nuriseda – tunnipalk on argipäevadel 21,8 $, laupäeval 26 $ ja pühapäeval 30 $. Üldjuhul ma töötan 8 tundi päevas. Kindlat tööpäevade arvu pole – iga teisipäev koostab omanik uue graafiku. Natuke tüütu on muidugi see, et need 8 tundi ei ole ma mitte järjest tööl, vaid mul on poolitatud vahetused:  10.30 – 14.30 ja 17.45 – 21.45. Kuna see vahepealne paus kipub edasi-tagasi sõidu tõttu eriti kiiresti mööduma ja midagi selle ajaga oluliselt teha ei jõua, siis tundub tööpäev tegelikust palju pikem.

Seltskond on töö juures päris kirju – Inglismaalt pärit ägeda sarkastilise huumorisoonega Kate, kes on seal juba tervelt 5 kuud olnud, Iirimaa tüdruk Emma (tööl olnud 4 kuud), kes mind kohe esimesel päeval enda suhtedraamadega kurssi viis, abivalmis sakslane Jule, kes on seal töötanud alles kuu aega, veel üks sakslane Brigit, kes on seal backpackeritest kõige kauem töötanud ning kes on ühtlasi ka sealse koha manager, prantslasest sõbralik kokk Thibaut, kelle pead ehivad suured rastad, kohalikud Ewan ja Jamie (juba 4 aastat seal töötanud), eestlane Maris, kellel jookseb seal juba viies kuu ja kes mind kohe väga hästi vastu võttis, ning poole kohaga käivad meid veel aitamas kaks kohalikku alaealist tüdrukut. Kui kokale on vaja paari vaba päeva anda, siis asendab teda omaniku naine Sandy. Nendel päevadel on muidugi kõigil töötades väike pinge peal, sest Sandy tahab teha kõike enda äranägemise järgi ja seetõttu kipub kogu aeg kõiki õpetama ja parandama (isegi vanu olijaid). Aga neid päevi ei tule väga tihti ette.

Inimesi on siin ühesõnaga ikka üksjagu. Mitmete töötajatega oleme juba arutanud, et Trevor (koha omanik) on inimeste palkamisega liiga hoogu sattnud ja seetõttu kipub töötunde nädalas tavalisest vähem olema. Aga eks näis. Paari nädala pärast läheb nagunii üks tüdruk ära ja siis loodetavasti tuleb töötunde juurde.

Kui veel töötajatest rääkida, siis vähemalt backpackerite terve hetkeline elu keerlebki selle sama taverni ümber – nad töötavad, söövad, magavad ja üldjuhul veedavad ka oma vaba aja seal. Seda seetõttu, et varem kuulus selle taverni kompleksi ka hotell, aga kuna enam need toad ei ole välja rentimiseks sobivas seisukorras, siis nüüd saavad sinna endale pesa üürida ka töötajad.

Õhkkond on töö juures väga mõnus – visatakse palju nalja ja kõik on tõesti äärmiselt abivalmid. Vaiksematel päevadel, kui kliente väga pole ja kokal kipub igav hakkama, teeb ta meile süüa või katsetab niisama uusi põnevaid retsepte, mida meie kõik juttu vestes proovida saame. Põnevad suhtedraamad on muidugi konkurentsitult kõige populaarsemad jututeemad. Enda peas vahepeal ikka mõtlen kui põneva seriaali sealsest köögitoimkonnast vändata saaks. :D

Oma töökohaga olen ühesõnaga väga rahul. Esialgsete plaanide järgi plaanime siia jääda umbes kolmeks kuuks ja siis võtame suuna kuskile mujale. Kuhu täpsemalt, see on veel lahtine. Elame ja vaatame, mis võimalused meile avanevad ja kuhu meie hinged rohkem minna ihkaks! :)

Mõned üksikud pildid Northamist:

Kui nüüd lähemalt linnast rääkida, siis ei oska kahjuks väga palju kiidusõnu ritta laduda. Martinile meeldib öelda, et tegemist on kõige ehtsama depressiivse väikelinnaga, mida ette annab kujutada. Tõsi, meelelahutus on siin peaaegu et olematu ja seetõttu on paljude kohalike ainsaks meelelahutuseks alkohol. Nii nad siis siin kambakesti ringi liiguvad, joogid käes, ja otsivad põhjuseid, et oma rusikaid käiku lasta – teine « kohalik meelelahutus ». Eks see ole veidi ülepaisutatud kirjeldus, aga päris tühja koha pealt see ka ei tule. Siit-sealt oleme ikka inimestelt kuulnud, kuidas kohalikud kipuvad tühja koha pealt tüli norima ja ka ise oleme sellele paaril korral tunnistajateks olnud.

Kui see natukene liialdatud kirjeldus nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult õnneks ikka toredad, abivalmid ja asjalikud kodanikud trumpavad kohalikud tülinorijad korralikult üle. Muidugi alates kõnepruugist kuni nende välimuseni välja on näha, et enam me ei ole kuskil suurlinnas, kus inimesed pööravad oma väljanägemisele tavalisest suuremat tähelepanu. Ülekaalulisuse protsent tundub mulle ka siin olevat ikka väga kõrge. Ja ma ei räägi siinkohal mitte kergest ülekaalust, vaid ikka juba tervisele ohtlikust kehakaalust, mis liikumist piirab. Võib-olla see selgitab ka seda, miks üle 50% reklaamidest on pühendatud kaalu vähendavatele imemasinatele ja – vidinatele ning miks saade “The Biggest Loser” on siin väga populaarne.

Veel kohalikust elust. Ühel pühapäeval käisime tehases töötava kohaliku tüübi Lee sünnipäeval. Sealt vastu avanev vaatepilt manas tahes-tahtmata silme ette kohe Trailer Park Boys’i – pereema istus suitsust nõretaval terassil, süles 3-kuune imik, kes sündis 3 kuud enneaegselt, ja kimudes ka ise vahepeal suitsu, perepoeg tundus olevat umbes 12-13 aastane, kes samuti laua taga napsutas ja suitsu tõmbas, pereisa välimus laskis arvata, et ta on oma elus pikka aga narkootikume tarvitanud jne. Nagu ma aru sain, siis Lee hetkeliselt peatub nende juures, aga alaliselt seal ei ela. Pikaks ajaks me sinna jokutame ei jäänud, vaid peagi suundusime tagasi oma koju, et palava ilma eest basseinis varju otsida.

Mängisime koera.

Hoolimata sellest, et linnast me keegi väga vaimustuses ei ole, siis nuriseda sellegipoolest ei tahaks, sest meie 9-pealine kommuun siin Mureski Instituudis on küll igati tasemel. Seetõttu eelistamegi enamiku oma vaba ajast siin veeta – korraldame ühiseid filmiõhtuid, mängime pokkerit (Alan leidis hea diili – terve pokkeri komplekt ainult 9 dollarit), korvpalli ja veedame üksteise seltsis niisama vahvalt aega.

Leidsime oma kuurist ühe pealuu. Meie kõigi panused on lamba peal.

Mummud. 

Martini kunstiteos.

Sünnipäevakook! Siinkohal tahan kõiki õnnesoovijaid tänada - teie kõigi soovid jõudsid minuni! :)

Ükspäev otsustasime Martiniga uurida, mis kohalikke vaatamisväärsusi Northamil pakkuda on. Nagu oligi arvata, siis midagi vägevat me ei näinud. Küll aga sõitsime mööda ühest müügil olevast majast, mille hoov oli täidetud igasuguste skulptuuridega. Jätsime auto tee äärde seisma ja tegime paar pilti. :)

Hetkel elamegi ühesõnaga üsna tagasihoidlikku elukest, aga nagu öeldud, siis arvatavasti kolme kuu pärast oleme juba uues kohas. Piltide koha pealt olen natuke laisaks muutunud ja ei olnud ka väga aega, et kirjutamisele rohkem pühenduda, niiet vabandan, kui see postitus võib natuke igavavõitu tunduda. Sellel nädalavahetusel (28-30 nov) olime üle pika aja Perthis ja saime aega veeta oma siinsete sõpradega. Kuna see postitus kisub juba liiga pikaks, siis nädalavahetuse tegemised on kajastatud järgmises. Lähiajal plaanime ette võtta ka langevarjuhüppe, mida saab teha Mureski Instituudi lähedal (tandemihüpe maksab 250 dollarit, aga kui tahad endale litsentsi teha, millega saad ilma instruktorita hüpata ja ühe hüppe asemel 10 saada, siis on hinnaks 2500 dollarit). Niiet lähiajal on mida oodata! Seniks aga tervitame Martiniga kõiki oma sõpru ja pereliikmeid! :) 

Mureski Instituudist, tehasetööst ja tööotsingutest

Nonii, lähemalt siis meie praegusest elukohast – Mureski Põllumajandusinstituudist. Tegemist on väga mõnusa kompleksiga, mis muidu mõeldud õppetööks (loenguruumid, laborid, arvutitoad, raamatukogu jne), aga kuna hetkel on õppeaasta lõppenud ja õpilastel on vaheaeg, siis saavad siia endale pesa üürida ka teised inimesed. Erinevalt Eestist ei ööbi õpilased mitte suurtes lahmakates ühiselamutes, vaid väikse aiajupiga ühekorrulistes eramajades (üldjuhul neljale inimesele mõeldud). Maja üürihind on 400 dollarit (kuna meid on majas 5, siis 80 näkku) ja tagatisraha kamba peale 1000.

Õpilaste meelelahutuse eest on siin ka korralikult hoolitsetud : squashi- ja tenniseväljak, hubane lounge, kus väsinuna teleka ees lösutada või veidi aktiivsemana piljardit, noolemängu või lauatennist mängida, mitu mõnusat nurgakest gaasigrillidega, jõusaal, kus end pumpamas käia, ja muidugi bassein, kus Alan kõige meelsamini oma aega veedab.

Väike video Alani tegemistest basseinis, millega ta võib end tunde lõbustada. 

Sellel päeval, mil need pildid ja video tehtud on, oli temperatuur täiesti talutav, nii 29-30 kraadi, aga kuumematel päevadel kisub ikka 37-38 kraadi kanti ära ja siis küll naljalt välja müttama ei kutsu. Kohalikud hirmutasid meid veel jutuga, et kui Perthis on suvel temperatuur 35 kraadi, siis siin 45 – alati nii umbes 10 kraadi kuumem. Aga ei tohi nuriseda, sest praegu naudime küll kõik seda soojust ja suurte lumevallide vastu seda siiski ei vahetaks :)

Meie majas elab veel peale meie üks vahva sakslane Martin, kellel jookseb juba teine aasta Austraalias ning kes samuti poistega tehases töötab. Igati tore sell, kes alati tunneb su tegemiste vastu huvi ning heameelega sinuga aega veedab. Maja on meil üsna lahmakas, niiet ruumist puudust ei tule (3 magamistuba, elutuba, suur köök). Konditsioneer, köögitehnika, telekas ja pesumasin on kõik olemas, aga millega on nadid lood, on Internet. Kui esimest korda läksin selle kohta uurima, siis öeldi kohe, et peame endale lihtsalt Telstra kõnekaardi soetama. Kui nad kuulsid, et meil see juba ammu olemas, aga ühendust sellegipoolest ei saa, jäid nad üsna nõutuks. Nad lubasid küll rääkida kohaliku IT-härraga, aga siiamaani pole veel miskit kuulda olnud. Mulle tundub, et see austraallaste puhul üsna tavaline – kõik kohe pakuvad abi ja lubavad kohe tegutseda, aga nende kohe võib aega võtta nädalaid. Hetkel olemegi sunnitud neti saamiseks linna sõitma. Sealsed võimalused jagunevad kaheks: kas McDonaldsis ühe lehekülje avamist oodates halliks minna või kasutada enda Telstra kõnekaardi netti, mis kipub ikka väga kallis olema (1 GB = 15 doltsi). Täna tuli aga just sõnum, et laadides 30 dollari eest, saad kõike topelt. Niiet hurraaa, internet let’s go!

Meie pesake

Meie aia apelsinipuu

Kui esimeses postituses ütlesin, et siinseid ämblikke nagu väga ei karda, sest nad ei konda ringi, siis nüüd olen sunnitud oma sõnu sööma. Kohe esimesel päeval nägime kahte hüppavat ämblikku, nädala pärast oli üks tegelane roninud saksa Martini voodi alla, prügikasti on ära okupeerinud pildi peal olev ämblik jne. Ja siinsed elukad on juba ikka päris suured. Pidevalt tunned vajadust kõike kontrollida – dušikardinaid enne duši alla minemist, rätikut, mis kuskile vedelema jäänud, jalanõusid, diivanitaguseid, voodialuseid, kapitaguseid jne. Isegi Martin kohkus nendest ämblikest korralikult ära ja oli minuga väga päri, et enda toa ventilatsiooniavadega peame midagi ette võtma :D

Hirmujuttude jätkuks – teise maja rahvas teadis rääkida, et õhtuti tulevad ümbrust uudistama ka maod, keda meie õnneks veel näinud ei ole. Kõige ohtlikumad pidid olema just noored maod, kes ei oska veel oma mürgikogust õigesti hinnata. Kängurusid ega koaalisid ei ole ma siiamaani näinud, aga papagoisid on siin küll sadades. Hommikuti linna sõites avaneb muidugi väga kurb vaatepilt – nad vaesekesed ei jõua autode eest nii kiiresti ära lennata ja seetõttu on terve tee paksult nende laipasid täis. :(

Nagu ma juba ennem ütlesin, siis õpilasi siin kompleksis hetkel ei ole, aga meie kõrvalmajas elavad 4 backpackerit, kes samuti tehases töötavad: Madagaskari päritolu, ent Prantsusmaal sündinud ja üles kasvanud Aina (30), Poola päritolu, aga Saksamaal oma elu veetnud Eric (20), üdini sakslane Yves ja Hong Kongist pärit Ivan.

Kui alguses suure õhinaga kirjutasin, et õhtuti saame üksteisel külas käia ja seltsis aega veeta, siis enamikel õhtutel see nii siiski ei ole. Tehasetöö algab poistel kell 6 hommikul, aga kuna see on siit umbes pooletunnise sõidutee kaugusel, siis peavad nad ärkama juba nõksa enne 5te, et end hommikul valmis kohmida ja 5.30 minema startida. Seetõttu on magamaminemise aeg juba kuskil 22 paiku ja pole seda luksust, et ööni juttu vesta.

Tehase töö on Martini sõnul küllaltki väsitav, aga vähemalt valitseb seal sõbralik õhkkond. Visatakse nalja ja üks insener Peter kipub tihti nende nupukust testima:

·        *Which side of the duck has most feathers?

·       *There’s a toilet on top of a mountain. One nationality is going to the toilet, one is currently using the toilet and one nationality is leaving the toilet. What are the nationalities?

(Nuputage, nuputage, vastused järgmised postituses ;))

Tavalise tööpäeva kestuseks on 9h, mis nende sõnul läheb üldjuhul kiiresti. Tunnipalgaks on 21.5 dollarit, aga pärast seitsmendat tundi 30 dollarit tunnis. Nii et iga päev teevad nad kuskil 2 ületundi. Töölisi on erinevatest rahvustest ja kõik tunduvad omavahel klappivat. Tööjaotus on organiseeritud nii, et kõigil oleks kogu aeg midagi teha. Kui peakski tekkima mingi hetk, mil ei oska midagi peale hakata, siis pannakse kohe põrandat pühkima. Istumine, käed risti seismine ja niisama vahtimine ei ole lubatud. Ühesõnaga peab kogu aeg asjalik olema. Tehases valmistavad nad majadele paneele. Tellimusi on erinevaid, näiteks üks päev tootsid nad McDonaldsile seinu. Töö ise on üsna rutiinne ja Martin ütles, et Eestis ei viitsiks sellist asja küll teha, aga kuna siin on hea palk, siis mõned kuud võib sellega raha teenida.

Tehases ei tohi pildistada ega filmida, aga mingi ülevaate nendest paarist salapildist saab:

Kui ma ennem mainisin, et poistel on äratus juba umbes 5st, siis ega minulgi seda õnne pole, et kaua magada. Kes mind hästi tunnevad, need teavad, et kui ma juba korra olen ülesse ärganud, siis naljalt enam uuesti uinuda ei saa. Seega minu päev algab samuti umbes kella 6st. Linna poole ma päris varahommikul ajama ei pane, vaid askeldan kuskil 9-10ni kodus.

Kuna lähim linn (Northam, ~ 6000 elanikku) on siit 13 km kaugusel ja ühistransporti siin ei ole, siis on ainukeseks liiklemisvahendiks auto. Õnneks ostis Marko endale Perthist auto ja ka meie saksa Martinil on auto olemas, niiet tööl saavad poisid käia Martini omaga ja minu kasutada on Marko Ford.

Marko Fordi sarnases autos (R6 158kw Ford Fairmont) ei ole ma muidugi veel kunagi varem sõitnud – sumpast on pool puudu, niiet auto müriseb ikka korralikult ja kipub kõrvu lukku ajama, keegi eelmine omanik oli seda madaldanud, nii et iga pisemgi konarus tee peal paneb autos korralikult üles-alla hüppama, lamavad politsenikud (mida meie ümbruskonnas tuleb väga tihti ette) on selle auto õudusunenäod – kuuled kuidas auto põhi vastu käib. Kui need väikesed nüansid kõrvale jätta, siis töötab auto väga hästi. Marko on igatahes oma ostu üle väga õnnelik :D Alghinnaks oli 1200$, aga kauples ta selle 800$ peale. Suureks plussiks oli selle auto puhul muidugi ka see, et tal oli kolmeks kuuks rego olemas (meie keeli ülevaatus). Aknad ei tööta, aga see-eest on õnneks konditsioneer olemas.

Alguses ajas mõte üksinda rooli istumisest mulle ikka korralikult hirmu nahka, sest kartsin, et unustan ära vasakpoolse liikluse ja leian end mingi hetk vastassuunavööndist. Nüüd võin küll öelda, et see hirm oli täiesti asjatu. Sellega harjus täielikult ära paari päevaga ja nüüd naudin väga siin oma muusika saatel ringi sõitmist :) (PS: kõlarisüsteemid sellel autol on küll igati tasemel, selle eest plusspunktid!)

Liiklus üldse tundub mulle siin palju kergem kui Eestis. Teed ei ole nii ülemärgistatud ja kõik tundub kuidagi väga loogiline. Muidugi üks asi on mu jaoks mõistmatu – suurel korralikul laiade sõiduradadega maanteel on lubatud sõita 90ga, aga meie külavaheteedel, kus ülikitsad ja käänulised rajad, on lubatud suurim kiirus 110.

Selle sama autoga ma siis pea iga päev linnas kruiisimas käin. Linnast ei ole ma veel jõudnud pilte teha, seega linna ja sealstete elanike kirjeldus tuleb järgmises postituses. Natuke lähemalt räägiksin aga oma senistest tööotsingutest.

Seadsin endale eesmärgiks leida just teenindusvaldkonda töö, sest see annaks kohe Perthi tagasi naastes mu CV-le korralikult juurde. Kui muidu on väga populaarne Austraalias endale tööd otsida gumtree.com.au leheküljelt, siis siin ei mängi see kuidagi välja sel lihtsalt põhjusel, et sellelaadsed kuulutused Northamis lihtsalt puuduvad. Seega ainsaks tööotsimise võimaluseks ongi siin ukselt uksele käia, manager’idega rääkida, neile oma CV anda ja loota, et nad võtavad sinuga ühendust. Austraalia infotunnis räägiti meile, et normaalne oleks käia päevas läbi umbes 25-30 kohta, aga sellist luksust mul siin ei ole – linnas on kokku  3 kohvikut, 4 hotelli ja 3 baari. McDonalds, Red Rooster ja Subway eksisteerivad ka, aga need jätaks ikka väga varuvariantideks.

Hotellid, kohvikud ja pubid käisin läbi esimese nädalaga. Kõik managerid olid väga sõbralikud ja oli näha, et nad tahaksid aidata, aga lihtsalt pole inimesi juurde vaja. Kõik muidugi võtsid mu CV vastu juhuks kui keegi peaks ära minema. Kõige suuremas pubis (Northam Tavern) pidin isegi lisaks mingi avalduse täitma. Suuri lootusi ei saanud aga ka nemad anda. Kuna Northam Tavern oli mu kõige eelistatum koht, siis mõtlesin teise nädala alguses sinna uuesti vaadata – mis mul ikka kaotada.

Minuga tuli rääkima üks tüdruk, kes mind kohe ära tundis ja ütles, et kõik tundub praegu paljutõotav, sest omanik pidavat mind kandidaatidest kõige enam soosima. Ta lisas muidugi juurde, et ennem peab üks tüdruk töölt ära minema. Sama päeva õhtul saingi juba omanikult kõne ning homme on temaga intervjuu. Närv on ikka sees, aga loodan, et kõik läheb hästi :) Seal samas tavernis töötab muideks ka üks eesti tüdruk, kes juba facebookis mulle endast märku andis. Ikka ulme, sellisest pisikesest kohast nagu Northam ei oleks küll osanud arvata, et veel ka teisi eestlasi eest leiab.

Tööotsingute käigus oli üks päris kentsakas juhtum ka. Jalutasin mööda põhitänavat ja nägin ühte kebabi kohta. Kuna ma juba seal olin, siis mõtlesin korra igaks juhuks läbi astuda ja uurida, ega neil tööd pakkuda ei ole. Minu suureks üllatuseks vastas mees kohe jaatavalt ja kutsus mind välja endaga ärijuttu rääkima. Ta ütles kohe ära, et tema ei poolda tunnipalka, vaid tahaks mulle palka maksta protsendi alusel. Tema pakkumine nägi siis välja järgmine : kui tema Austraalias on, saan 25% kasumist ja kui ta riigist väljas on, saan 50% kasumist (see juures lähevad kulutused – söögimaterjali ostmine jne – meil omavahel pooleks). Kuna terve selle nädala jooksul, mil ma sellest kohast mööda olen jalutanud, ei ole ma ühtki hingelist näinud, siis tundus see päris naeruväärse pakkumisena. Lisaks ka see, et kulud pooleks. Siis tuli ta välja jutuga, et juhul kui kliente pole, saan päevapalgaks 60 dollarit (10st 22ni tööl, ehk siis 5 dollarit tunnis). Ei tea kas ta mõtles, et olen pooletoobine või oli ta ise veidi peast soe, aga see pakkumine tundus ikka totaalse naljanumbrina. Kuuldes, et ma sellega nõus pole, tahtis mind kaasomanikuks, et me koos firmale uue hinge sisse ajaks ja kasumit teeniksime. Vastasin talle viisakalt eitavalt ja läksin oma teed. Kuna see põhitänav, kus kõik asjad on, on üsna tilluke, siis olin sunnitud ta kohast veel mitmeid kordi mööda jalutama. Ta kutsus mind kaks korda veel tagasi, tõstes mu minimaalse päevapalga 70 dollarini ja üritades mind ära osta ka välja tehtud limonaadiga. Õnneks see tal siiski ei läinud ja enam me kohtunud pole :D

Vahepeal jõudsme ära pidada ka Martini sünnipäeva. Lasime sünnipäevalapsel autoga sõita, ostsime talle ameerikapärase pinjata ja mängisime Family Guy lauamängu (küsimused erinevate tegelaste ja osade kohta). Arutasime just, et kui Martti oleks siin meiega, siis meie kõigi võiduvõimalused oleksid nullilähedased. :D

Õnnelik sünnipäevalaps kui oma kommid kätte sai :)